Nüüd, keset talve, otsustasin teadlikult rabamatka ette võtta õhtuses pimeduses. Eks see mõte oli ajendatud hiljutistest kogemustest “rabalaulupidudel” ja mõttest, et ehk talvisel ajal pimedas on tõenäosus kohata teisi matkajaid loodetavasti väike ja saab nautida uhket üksindust. Ja ennäe oligi, Noku lõkkeplatsile jõudes polnud ees ühtegi hingelist ega hõõguvat sütt lõkkekoldes, see oli reede õhtul kella seitsme paiku. Väga tore küll, kedagi polegi, aga mida sa siin pilkases pimedas ja lumises Kõrvemaa metsas-rabas lambivalgel siis õigupoolest ikka näed või hoomad.
Noku lõkkeplatsilt viib rada väikese ja suure Kalajärve suunal ja teine kulgeb rabaservast algaval laudteel Kakerdaja järveni ja sealt edasi raba teise serva.

Kalajärvede juurde viiva raja servades on hiljuti puude külge kinnitatud helkurloomad, mis on pimedas säravalt efektsed, kui neid lambivihus valgustada.  Elamus omaette ja veel ei teagi, millise metsalooma kujutis käänu tagant helkima hakkab.

Lõkkeplatsilt rabasse viiv metsarada läheb esmalt läbi soometsa, enne kui algab oma ehituselt ja väljanägemiselt kõikide Kõrvemaa rabade musternäidis – Kakerdaja ehk Kakerdi raba. Raba servast alanud jäisel laudteel kõndides tuli eredalt meelde, kuidas oli siin kaheksa aastat tagasi kaheksanda mai hommikul. Kägu kukus, metsvindid laulsid ja laudtee lähedal rabas oli plüü pesa. Jah, lambivalgel lumisel süvatalvel ja kevadhommikul on sama paik tõesti nagu öö ja päev ja hoopis erinevad elamused ning kindlalt üks pole halvem kui teine.  

Keset raba võis hoomata silmapiiril õrna roosakat valgust, mõne meetri kauguselt paistsid isegi kidurate mändide siluetid. Muidugi fotokaamera “nägi” palju rohkem kui silm seletas. Avara rabamaastiku pilte saab teha isegi pimedas, kui aegvõttel abiks võtta hea taskulamp ja selle valgusvihuga maastikku maalida.

Kinnitan, et talveööd on igati sobivad, vähemasti Kakerdaja rabas, matkamiseks ja pildistamiseks – kui ei karda.