Metsanduse ajalugu Eestis

Kõige varasem metsakasutus – küttimine ja korilus

Peale jääaega kliima soojenes, taimestik ning loomastik muutusid. Tundrailmeline taimestik asendus kaasikute ning männikutega, toimus kiire metsastumine. Jaht oli meie kaugete esivanemate põhiline toiduhankimise allikas, oluliseks toiduks olid ka kalad. Tõenäoliselt raadati metsast väikesi põllulappe elupaikade lähedal, ala puhastati aletades ja pinnast kobestati kõplalaadsete tööriistade või kivikirvestega. Loe lähemalt

Inimene sunnib metsa taanduma  – põlispõllunduse väljakujunemine

Üleminek küttimiselt ja koriluselt põlispõllundusele oli pikaajaline protsess, mis kestis ligi 3000 aastat. Maad hariti tõenäoliselt aletades, metsa muutmine põlluks oli raske ja vaevarikas töö. Loodust hakkas mõjutama ka rauatootmine, järve- ja soomaagist raua tootmiseks vajati järjest rohkem puusütt ning söepõletamisega kaasnes tõenäoliselt ka ulatuslik metsade maharaiumine. Loe lähemalt

Muinasajast keskaega

Muinasaja lõpuosas oli Eesti ala tihedalt asustatud, elanike arvu hinnatakse ligi 150 000 inimesele. Tekkis rohkesti uusi külasid ja talukohti. Eesti maastikku ilmestasid mitme põlvkonna jooksul samas kohas püsinud põlispõllud, kuid jätkus ka alepõllundus.
Mets asus väljaspool tuttavat, kodust maastikku ning sisaldas endas ootamatusi ja ohtusid. Sõdade ajal on läbi aegade metsast abi ja pelgupaika otsitud. Pelgupaikadel puudusid tavaliselt kunstlikud kaitseehitused, ligipääsu raskendasid looduslikud tingimused. Eesti rahvatraditsioonis on soodes asuvaid palkteid tihti seostatud pelgupaikadega.
Nagu mujalgi Euroopas, oli metsmesinduse kõrgseis Eestis keskajal. Mesi oli siis enam-vähem ainus magusaallikas ja katoliku kirik vajas väga suurtes kogustes vaha küünalde valmistamiseks. Loe lähemalt

Metsad taanduvad asustuse ees

Asustuse tihenedes muudeti üha enam metsa põllumaaks. Ehitusmetsade kaugenemist mõisatest märgiti juba 14.-15. sajandil.
19. sajandil hakkasid laiemalt levima metsavargused – metsale oldi harjunud vaatama kui ühisele varale, mida iga kogukonna liige võib kasutada. Loe lähemalt

Esimesed sammud looduskasutuse reguleerimisel

Kõige varasemad seadustes sätestatud abinõud looduskasutuse reguleerimiseks on kirja pandud seoses metsade ja metsamajandamisega. Vanimaks loodusressursside kaitseks välja antud seadusaktiks peetakse 1297 Taani kuningas Erik Menvedi poolt välja antud dekreeti, mis keelas metsaraie kolmel saarel Tallinna lähedal. Loe lähemalt

Metsakorralduse algus ja metsaametkonna kujunemine

Metsakasutuse reguleerimiseks ning sellele reeglite kehtestamiseks alustati 18. sajandi lõpus metsakorralduse ning metsamajanduse organiseerimisega. Sellest ajast pärinevad esimesed algelised metsakorraldused. 1779. aastal seati Liivimaa riigimetsadesse ametisse esimesed otseselt metsade majandamisega seotud ametnikud – Förster'id. Loe lähemalt

Sae kasutuselevõtmine metsatööl

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli põhiline tööriist metsalangetamisel kirves. Sae üldisem kasutamine puulangetamisvahendina algas Lääne-Euroopas 1830. aastail, meile jõudis saag arvatavasti sama sajandi keskel.
1688. aastal välja antud Guberti päevaraamatus soovitatakse metsatöid alustada novembris küttepuude raiumisega. Metsatööde haripunkt oli jaanuaris, veebruaris algas väljavedu, mis kestis lumeminekuni. Taliteega võeti ette kaugemaid reise enda ja mõisa tarbeks.
Hobune on pikka aega olnud metsamehe hea sõber ja abiline. Metsatöö toimus põhiliselt talvel ning puud veeti metsast välja lumeteega. Loe lähemalt

Metsi hakkab mõjutama tööstuse areng

18. sajandi teisest poolest hakkasid metsadele tugevat mõju avaldama uued majandamisvormid mõisates. Sel ajal hakati mõisates suuremates kogustes viina põletama. Silmapaistvaks metsatööstuskeskuseks sai Narva. Paberitööstuses hakati puitu toorainena kasutama 19. sajandi teisel poolel. Loe lähemalt

Metsanduse osa Eesti Vabariigi ülesehitamisel

Eesti iseseisvumise algaastatel oli hädavajalik riigi majanduselu organiseerimine ja korrastamine. Aastatel 1922-1939 moodustasid metsasaadused rahaliselt keskmiselt 30 % riigi koguekspordist. 1938. aastal valmis uus tselluloositehas Kehras, mis oli valmimise ajal üks moodsamaid Euroopas.
13. novembril 1918 loetakse päevaks, mil alustas tegevust Eesti riiklik metsavalitsus. Ühiste juhtnööride järgi alustas 1919. aasta kevadel tööd 13 riigimetskonda. 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses oli esimeseks tööks riigimetskondadele metsaülemate leidmine ja nende ametisse kinnitamine. Nendel aegadel valitses terav kaadriprobleem.
1920. aastal toimus Eesti metsanduse edasise arengu jaoks oluline sündmus – Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonnas avati metsaosakond, metsnike ettevalmistamiseks asutati Voltvetis (Tihemetsas) kaheaastase õppeajaga metsakool ja selle juures 1931. aastal ka aastase õppeajaga metsavahtide klass.
Vabariigi algusaastatel tehtud raiete ulatuse ja iseloomu määras keeruline majandusolukord, eelkõige küttekriisid. Vabariigi algusaastail pidurdas metsakultuuride rajamist seemnevarude ja istutusmaterjali nappus.
20. sajandi alguses hakkas ulatuslikuks muutuma metsas loomade karjatamine. Sammalt on läbi aegade kasutatud palkhoonete soojustamiseks ning majapidamises vajalik kogus turvast lõigati käsitsi. Loe lähemalt

Nõukogude ajal kuulusid metsad riigile,

lisaks metskondadele majandasid metsa kolhoosid ja sovhoosid, muude metsahaldajate osakaal jäi alla 4 %. Pärast Teist maailmasõda (umbkaudu 1950. aastate keskel) jõudis metsa hobuse kõrvale traktor. 1957. aastal võeti esimest korda kasutusse bensiinimootorsaag Družba. Kuuekümnendate teisel poolel võeti kasutusele mehhaaniline tõstuk.
6.-7. augustil 1967. aastal käis üle Eestimaa võimas torm. Tormi põhiraskus langes Loode-Eestile, Saare- ja Hiiumaale ning Liivi lahele, kus tuule kiirus oli 20-24 m/s, puhanguti aga 30-35 m/s. Tormist murti  4,5 miljonit tihumeetrit metsa.
Eesti kliimas, kus sademed ületavad aurumise on metsi kuivendatud ligi kaks sajandit. Metsakuivendustööd algasid Eestis küll juba 19. sajandi esimestel aastakümnetel kuid selle töö kõrgaeg jäi nõukogude perioodi.
Ravimtaimede varumise riiklikus plaanis ettenähtud kogused määrati metsamajanditele, bussiliikluse tihenedes ja eraautode levides muutusid linnainimeste marjulkäigud sageli massiliseks. 1970-1980. aastatel koguti Eesti metskondades keskmiselt 500 tonni kasemahla aastas.
Eestis toimusid esimesed vaigutuskatsed peale Esimest Maailmasõda, 1960. aastaks toodeti Eestis vaiku 837 tonni aastas. Männiokastest toodeti jahu, toodi sisse ka uusi taime- ja loomaliike.
1960. aastatel hakati põlevkivikarjääride rekultiveerimise võimalusi teaduslikult uurima ning katsealasid rajama.
Metsamehed on läbi aegade olnud ka riigivõimu esindajad. Loe lähemalt

Metsandus kaasajal

Võib väita, et kaasaegse metsanduse ajalugu on Eestis paarisaja aasta pikkune. Metsanduse ja kogu looduskasutuse jaoks pöördeline, Rio kohtumine toimus 1992. aastal, seal võeti vastu bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Eesti metsandusele tähendas see mitmekordselt uue ajajärgu saabumist. Muutus meil ju 1990ndate algul kogu ühiskondlik korraldus.

Kui 1990ndaid aastaid iseloomustas metsameeste ja keskkonnakaitsjate vastasseis, siis praeguseks on ümarlauapoliitika aidanud seda oluliselt vähendada. Teadmine, et inimese metsas toimetamine on üks osa meie kultuurist, on äärmiselt oluline mõistmaks metsanduse rolli läbi aegade. Meie metsad on parasjagu looduslikud ja parasjagu inimese poolt suunatud, neid võib nimetada pool-looduslikeks, kirjutab oma artiklis „Tänapäeva metsandus“ Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonna juhataja professor Hardi Tullus. Loe lähemalt

Lähemad üritused üle Eesti

CD Eesti metsa lugu