Muinasajast keskaega


Muinasaja lõpuosas oli Eesti ala tihedalt asustatud, elanike arvu hinnatakse ligi 150 000 inimesele. Tekkis rohkesti uusi külasid ja talukohti. Eesti maastikku ilmestasid mitme põlvkonna jooksul samas kohas püsinud põlispõllud, kuid jätkus ka alepõllundus.  Jaht ja kalapüük olid taandunud tagasihoidlikuks kõrvaltegevuseks.  Mets oli külakogukonna ühiskasutuses. Metsast saadi vajalikke tarbepuid ehitusteks ning töö- ja majapidamisriistade valmistamiseks, samuti küttepuid. Mets oli inimestele oluline ka varuna, laiendamaks põlde ja heinamaid.

Sõna „kirves“ on vanades ürikutes esinenud ka mõõtühikuna. „Kirve“ all on mõistetud ilmselt seda metsahulka, mis on arvestatud üheadralise majapidamise keskmiseks normaalarveks saraskonnas, ilma et see oleks kuidagi seotud pinna või puuhulga mõõduga.

Allikad:
Kriiska, A. 2004. Inimene ja loodus esiajal. Pärandkooslused. Tartu.


Mets vastandub kodusele keskkonnale, pühad paigad, hiied



Esimeste pühade kohtade tekkimisest maastikul võime rääkida hiljemalt alates sellest, mil surnuid hakati matma väljaspoole asulaid selleks spetsiaalselt eraldatud kohtadesse. Kindlasti austati ka muid loodusobjekte, mis millegi erilisega silma paistsid, nagu teatud mäed, metsasalud, puud, veekogud, kus osati tunnetada üleloomuliku väe lähedust ja ilmutust.


Vihula vallas Varetnõmme nimelises metsas on rahvajuttude järgi vanasti ohverdamas käidud. Foto: Triin Kusmin

Pühad paigad on tihti asunud kogukonna territooriumi piirialadel, kus lõpeb haritud maa ja algab muu maailm, looduslik ja sotsiaalne välisring. Looduse pühakohti on peetud ohtlikeks ja isegi ebapuhasteks, millega seostub arusaam nende eraldatusest ja piiratusest. Paikade eristaatust ja puutumatust rõhutavad sajad pärimustekstid, mis nõuavad rituaalset käitumist, taburikkujaid ähvardab haigus ja surm.

Mets asus väljaspool tuttavat, kodust maastikku ning sisaldas endas ootamatusi ja ohtusid. Rahvaluules loob nende kahe ruumi vastandamine pingeid, mis leiavad muistendites väljenduse kokkupõrgete näol metshaldja, näki ja teiste looduse valitsejatega. Rahvalauludes ja muinasjuttudes saavad seiklused enamasti ikka alguse kodust eemal, võõral territooriumil. Rahvajuttudes toimub tihtipeale metsa isikustamine, loodusvaldkonda kujutatakse mõtleva ning tegutseva olendina. Metsa kehastab sel juhul mõni elusolend, kehatu haldjas või eksitaja. Inimlikud eksimused ja õnnetused kirjutatakse kellegi teise arvele; inimene ei eksi ise vaid keegi eksitab teda, ta ei upu ise vaid näkk uputab. Juhtumist saab kellegi tahtlik tegu, loodusest saab aktiivne tegutseja, kes võib inimest ohustada.

Igast sajast haldjajutust ühesainsas lõpeb metshaldjaga kohtumine inimesele hästi. Õigete käitumisreeglite tundmine võimaldab aga kriitilisest olukorrast välja tulla. Metsa minnes tuli luua vastavate tavade abil vastastikuse mõistmise ja austamise alusel seisev vahekord, mis seisnes põhimõttel „nagu mina muile, nii muud minule“. Metsa astudes peab teda tervitama, lahkelt kõnetama, et ta hoiaks metsas viibijat hädaohtude ja õnnetuste eest.  Mets oli inimese kaitsja, abiline ja toitja, samas ei tohtinud metsa pahandada ega usaldada. Vanasõna ütleb: „Metsa ega magajat ei või uskuda.“

Millest see tuleb, et metshaldjaga kohtumine enamjaolt halba toob, selle üle tasub mõelda. Mall Hiiemäe kirjutab kogumikus „Mets ja inimene (1996) järgnevalt: „Tänapäeva metsakasutaja peab tihtipeale ennast looduse valitsejaks, endisaegsed arusaamad teda  ei piira ning metshaldja nägemisega on nii nagu vanas rahvajutus:
„Algijas eland Perila kuusikus. Siis olnud mets veel suur ja paks. Pärast raiutud metsa hõredamaks ja palju puid kuivand, siis algijas kadund ära“ (Harju-Jaani 1929).“

Allikad:
Maran, T., Tüür, K. 2005. Eesti looduskultuur. Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus. Tartu
Hiiemäe, M., 1996. Mets Eesti rahvausundis. Mets ja inimene. Teaduste Akadeemia Kirjastus.
Paulson, I. 1997. Vana Eesti Rahvausk. Ilmamaa.

Mets kui pelgupaik            


Sõdade ajal on läbi aegade metsast abi ja pelgupaika otsitud. Häid näiteid metsa kaitsvast osast on Henriku „Liivimaa kroonikas“. Kui piilurid tõid teateid ristirüütlite lähenemisest, põgeneti kas linnustesse või metsadesse. Ristirüütlid leidsid tihti eest tühjad külad, isegi loomad olid viidud metsadesse ja soodesse. Ka lahinguplaanides võis mets olla hea abiline. Ümera lahingu (1210) võitsid eestlased sellega, et pagesid näiliselt üle Ümera, peitudes tegelikult metsadesse ja rünnates jõe ületanuid ootamatult. Halliste sõjakäigu ajal põgenesid eestlased jälle metsadesse. Kroonikast ilmneb, et sakslased kartsid Liivimaa ja Eestimaa metsi ega julgenud nende sügavusse minna. Sakslased liikusid suurtes rühmades linnusest linnusesse, püüdes vältida nende relvastusele sobimatuid metsi ja soid. Eestlased ja liivlased kasutasid aga meelsasti metsaradu.

Kunagine pelgupaik „Kullisaar“ Ahijärve soos.

Foto Triin Kusmin

Pelgupaikadel puudusid tavaliselt kunstlikud kaitseehitused, ligipääsu raskendasid looduslikud tingimused. Eelistatuimaks pelgupaigaks olid raba- ja soosaared, kus oldi peidus otsese hädaohu möödumiseni. Rahvasuu on sellistele kohtadele andnud mitmesuguseid nimesid nagu Kukelinn, Luuasaar, Kirstumägi jne. Pelgupaiku on teada üle kogu Eesti territooriumi.

Allikad:
Lõugas, V., Selirand, J. 1989. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn. Valgus
Vääri, E.,1996. Mets läänemeresoome rahvaste keeltes ja rahvaluules. Mets ja inimene. Teaduste Akadeemia Kirjastus.


Sooteed


Turbakihtidesse mattunud iidsed palkteed – rahvapäraselt soosillad, on üks soode põnevamaid saladusi. Inimloomus ei ole leppinud sooalade ligipääsmatusega. Eestis on nii arheoloogia kui rahvatraditsiooni andmetel seni teateid ligi kaheksakümnest vanast sooteest.

Tavaliselt olid palkteedel puud tüve poolt läbi raiutud libamisi, ladva poolt aga ristisuunas. Omaaegsete kirvemeeste jõulisusele osutavad jämedad palgid, mis on tihti langetatud paari-kolme löögiga. Eesti alal avastatud sooteed on üsna sarnased. Puitsillutis on rajatud teesihile ristisuunas asetatud ümarpalkidest või lattidest. Kui lähedusse jäi kõrgemat mineraalmaad, esines kidurate soomännitüvede kõrval ka jämedamaid palke. Sagedamini on lisatoestus piirdunud siiski vaid palksillutise alla korratult loobitud roigaste ja okstega. Sellised väga lihtsa ehitusviisiga teesillutised võisid aga olla hämmastavalt suure kandevõimega. Teise maailmasõja päevil olla niisugused teed suutnud kanda isegi tanke.

Eesti rahvatraditsioonis on soodes asuvaid palkteid tihti seostatud pelgupaikadega. Sõdade ja rüüstamiste ajal tuli talurahval sageli kasutada varjumispaiku, mis paiknesid eraldatud soosaartel, kuhu pääses vaid mööda puitteed. Pärast soosilla puitsillutise mahaladumist vajus see osalt pehmesse turbapinnasesse, õige pea kasvas palkide vahelt läbi sootaimestik ja aja jooksul ka turbakiht. Nii muutus soopinda peitunud palktee aegamisi salateeks, mille täpset asupaika ja kulgu teadsid vaid vähesed asjasse pühendatud. Näib, et 18. sajandist alanud pikemast rahuperioodist alates on ka Eestis sooteid enamasti juba samal eesmärgil kasutatud – eelkõige juurdepääsuks sooheinamaale. Oma roll on sooteedel olnud ka tänapäevaste maismaateede võrgu väljakujunemisel. Mõnegi tänapäevase maantee soist ala läbiva osa aluseks on olnud varasem palksillutis.

Eesti seni teadaolevaist vanim, Kata Heinasoo sootee, pärineb 3–4 sajandist pKr. Muinasaja lõpust pärinevad Mustamäe palkteed, võimalik, et ka mitmete linnamägede juures mainitud, ent seni veel uurimata sooteed. Suurem osa Eestis uuritud sooteedest pärineb keskajast. Neid kasutati eeskätt Liivi ja Põhjasõja süngetel aastatel.

Allikas: Liiders, A. 2003. Metsa säästva kasutusega seotud rahvatraditsioonid -ülevaade ja tegevussuunised. MTÜ Eesti Metsaselts


Metsmesindus

Muinasajal peeti mesilasi metsas kasvavate puude õõnsustes. Selle aja mälestusena on
meie keelde jäänud sõna mesipuu. Algselt tähendas see sõna-sõnalt kasvavat puud, mille sees on mesi.
 
Nagu mujalgi Euroopas, oli metsmesinduse kõrgseis Eestis keskajal. Mesi oli siis enam-vähem ainus magusaallikas ja katoliku kirik vajas väga suurtes kogustes vaha küünalde valmistamiseks. Mee hind oli väga kõrge. Kuid vaha oli kaubaartiklina meest isegi kallim. Metsi, kus palju mesipuid, nimetati meemetsadeks.
14. sajandil oli näiteks Liivimaal meemetsadest saadav tulu nii suur, et sealseis päraldiste loendeis seisid mesipuud teinekord eespool põldudest ja heinamaadest. Metsmesinduse tulukus langes järsult 16. sajandil, kui Ameerikast hakati Euroopasse vedama odavat roosuhkrut ja reformijärgne kirik loobus vahaküünalde rohkest tarvitamisest.

Mesitaruna kasutatud põlispuu Pärnumaal Mihkli tammikus.
Foto: Jürgen Kusmin

Alates 17. sajandist hakati mesilasi üha rohkem pidama pakktarudes kodu lähedal. Metsmesindus vähenes, kuid ei kadunud jäljetult. Kui eesti põhjalikem metsmesinduse uurija Ferdinand Linnus asus 20. sajandi algul selgitama metsmesinduse jälgi, õnnestus tal leida peamiselt Kagu-Eestist 11 õõnsat mändi, kus veel hiljaaegu oli mesilasi peetud nii nagu sajandeid tagasi.
1939. aastal ilmunud monograafias “Metsmesindus” kirjeldab F. Linnus üksikasjalikult andmeid vanadest võtetest ja tööriistadest, mille kohta tal õnnestus andmeid koguda. Mõnikord asusid mesilased looduslikes puuõõnsustes, kuid enamasti olid õõnsused inimese tehtud. Mõnel omanikul võis olla metsas sadu mesipuid. Tarupuuks valiti kõige sagedamini vana tugev mänd, harvematel juhtudel kuusk või tamm. Puutüvesse raiuti kõverateralise tarutuuraga 3-6 meetri kõrgusele 1 meetri kõrgune pesaruum. Lõunakaares paiknev suuauk kaeti 2-3 suulauaga, millesse jäeti lennuava. Suuaugu ümber löödi raudkonkse või riputati puutõlv, et karud ligi ei pääseks. Hõlbustamaks tarupuude jälgimist, püüti õõsi teha võimalikult lähestikku asuvatele puudele. Tarupuude valimisel eelistati kohti, kus kasvas kanarbikku, mida peeti parimaks meetaimeks. Meevõtmisel peletati mesilased tarupuust välja kas suitsu või koputamisega. Peret peeti, kuni mesilasema jäi vanaks, harilikult 4-5 aastat.

Allikas: Liiders, A. 2003. Metsa säästva kasutusega seotud rahvatraditsioonid –ülevaade ja tegevussuunised. MTÜ Eesti Metsaselts

Lähemad üritused üle Eesti

CD Eesti metsa lugu