RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
29. jaanuar, 2018

Aasta lind – metsis

Metsis e. mõtus (Tetrao urogallus) on igati väärikas elukas kandma aasta linnu tiitlit Eesti sajandal juubeliaastal.

Kaitstavate liikide II kaitsekategooriasse kuuluv metsis pole meil enam pikemat aega jahilind, kuid Eesti Jahimeeste Seltsi vapiloomana annab ta tunnistust kunagisest kõrgelt hinnatud jahilinnust ja tema hiilgeaegadest. 

Metsis ja teder võeti jahilindude nimistust välja juba 1979. aastal, kuid kevadjahiks anti erilube veel kuni 1990. aastani. Siiski viimane metsisekukk kütiti legaalselt eriloa alusel 1989. aasta kevadel.

Pea kolmkümmend aastat jahikeeldu metsisele pole aga suure metsalinnu arvukuse järjepidevale vähenemisele pidurit tõmmanud. Möödunud aasta andmete põhjal elab meil veel 1300-1600 metsisekukke.

Märtsis hakkavadki kuked üha rohkem olema oma mängupuudel, kuskil vana männi oksal siirdesoo männikus, et olla aegsasti kohal. Ennastunustav mäng saab hoo sisse alles aprilli keskpaigas, kui kanad mängu tulevad. Mai keskpaigaks on mäng juba vaibunud.


Nüüd tahaksin rääkida loo, kuidas sain kevadisel ajal hormonaalse regulatsiooni häirega mõtuseisandalt peksa.

Lugu hullust metsisest on järgmine:

Oli teada, et Praali kandis Nohipalu jahialal elab üks hull metsisekukk. Just seal teda nägingi – männi oksal. Klassikaline pilt, just nõnda tavatsevad metsisekuked õhtuti mängus olla: ikka enamasti puu otsas, susisedes ning plõksuvaid hääli tehes. Hommikul, kanade saabudes lendavad maha mänguplatsile.

Lähenesin linnule, umbes 50–60 meetri kauguselt pildistasin. Seejärel heitsin selili, et uhket kukke ka videosse jäädvustada. Siis ta lendas puuoksalt maha ning hakkas kaarjaid sik-sakke tehes minu poole liikuma. Kohale ta jõudis ja peksa ma sain. Nüpeldas tiibadega saapaid nii jõuliselt, et paar tiiva sulge pudenes. Jõudu on tal uskumatult palju, hea, et ta oma hirmuäratavat nokka ei kasutanud. Tont teab, mitu minutit see nüpeldamine kestis, aga lõpuks jättis ta maaslamaja rahule ning marssis ohutusse kaugusesse – sabalehvik väärikalt laiali.

Hull mis hull, jahimeeste jutu järgi juba neljandat kevadet.


Lisa kommentaar

Email again: