RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
20. november, 2014

Jõgi, juga ja kalad

Keila-Joal Keila jõel asuv juga paistab iga kord veidi isemoodi. Nüüd, kui puudel lehti pole, näeb seda ka igast kandist omamoodi ja paremini.
Juga langeb veidi üle 6 m kõrguselt räästana üle paeastangu eenduvate paeplaatide. Joast allavoolu, kuni 15 m sügavusel kitsa kanjoni põhjas vesi lausa tormab kiirel voolul läbi kärestike, kuni jõuab paari kilomeetri kaugusele merre. See jõeosa on iidsetest aegadest kudemispaik merest naasvatele lõhedele, meriforellidele ja jõesilmudele. Lõhede ja meriforellide suurem kudemismöll on siin selleks korraks juba raugemas, kuid veel võib kalu toimetamas märgata. Kõrgemalt kaldalt jõge silmitsedes võime näha ka nende tegevusjälgi, madalamas vees paiknevaid suuremaid ja väiksemaid heledaid kruusalaike – kalade pesasid. Neis kohtades kruusa sees ootavad viljastatud marjaterad kevadeni, mil neist kooruvad vastsed. 

Jõesilmud aga alles kogunevad jõkke, praegu ongi sügiseste tulijate kõrgaeg. Nad tulevad aegsasti, et valmis olla tuleval kevadel toomingate õitsemise aegu oma elu suurimaks sündmuseks – kudemiseks. Ainsaks korraks elus see neile jääbki, sest kudemise järel jõesilmud surevad.

Keila-Joa mõisa kujunemislugu algab joal paiknenud vesiveski esmamainimisest 1555. aastal. Tänase ilme sai vastrestaureeritud härrastemaja 19. sajandil. 20. sajandi ajaloo keerdkäikudes räsitud hoone taasavati alles tänavu. Traditsioonilise viljaveski kõrval alustati 1928. aastal joal elektri tootmist, mis kestis katkematult 1999. aastani, kui amortiseerunud hüdroelektrijaama töö ajutiselt seisati, et  renoveeritud jaam 2005. aastal taaskäivitada.

Juga Keila jõel. Sügise kohta on vett vähe.

Joast mere poole on parem kallas eriti järsk ja kõrge.

See umbes 1 meetri pikkune emaslõhe pakkus poole minuti jooksul haruldast vaatepilti.




Jõesilm pole kala, ta kuulub sõõrsuude klassi. Ürgse looma toes koosneb kõhrest ja sidekoest, lõugu asendab sarvhammastega imilehter, hingamiseks on lõpuskotid.


Vähe levinud kalaliikidest elab siin eraklik ja öise eluviisiga jõe põhjas tegutsev hink.

Lisa kommentaar

Email again: