RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
23. august, 2017

Ka mittesöödavaid seeni on erinevaid

Augusti keskpaiku hakkame seeneaega ootama, kuid aastad pole vennad ja sel suvel pole seenerohkust veel märgata. Inimestel tekib küsimus, et mis nende seentega siis on ja millal võib korviga metsa minna?
Seened on huvitavad olevused. Mitte asjata ei ole bioloogid pikka aega vaielnud, kas kanda see looduse looming taime- või loomariiki. Kuna teadlased on seente juures leidnud mõningaid omadusi, mis on iseloomulikud ainult loomadele, paigutati seened üldse omaette kuningriiki. Küsimus pole pelgalt klassifitseerimises: seente paljusid omadusi on vähe uuritud, kuna seente olemuse probleemi ei ole suudetud seni lõplikult lahendada. On olemas arvamus, mida teatud määral toetan ka mina, et kui vihma sajab, siis seened ei kasva mitte sellepärast, et sajab, vaid vastupidi – sellepärast, et seened seda soovivad.

Puhkasin kunagi Siberis, kus loomulikult korjasin ka seeni. Kogu suve vältel püsis palav ja kuiv ilm. Lisaks muudele seentele oli sel ajal eriti palju heledaid timpnarmikuid.
Pöördunud tagasi koju Eestisse, kus suvi oli nagu ikka jahe ja vihmane, avastasin, et ka meil, Siberi taigast viie tuhande kilomeetri kaugusel kasvavad vaatamata teistsugusele ilmale samuti heledad timpnarmikud. See tähendab, et timpnarmikud suhtlevad omavahel ja lepivad kokku, millal üheaegselt maailma eri osades maa seest välja tulla!

Sel aastal on suvi meie mõistes seente jaoks sobiv, kuid nemad ilmselt mõtlevad teistmoodi. Siiski on praegu täiesti võimalik korjata korvitäis erinevaid seeni ja sealhulgas ka heledaid timpnarmikuid. Nende väikesed rühmad on okaspuumetsadesse juba tekkinud.

Hele timpnarmik (Hydnum repandum)

Igas paikkonnas nimetab rahvas taimi, lilli või seeni oma nimega. Seega, et saada teada timpnarmiku siberipärast nimetust, küsisin sealsel turul müüja käest: „Aga mis seen see on?“ Ja näitasin kukeseente kõrval olevale lihavale timpnarmiku kuhjale. „Need on ju kukeseened,“ vastas müüja. „Aga mis seened need siis on?“ Ja näitasin kõrval olevatele kukeseentele. „Need on ka kukeseened. Te ärge küsige nimetust, vaid ostke – seened on maitsvad,“ soovitas müüja.

Timpnarmikud on tõesti maitsvad, eriti praetult – maitse meenutab seenelõhnalist hautatud kanafileed. Kuid siberlastel on mõnes mõttes õigus – asi pole mitte niivõrd nimetuses, vaid teadmises, milline on söögiseen ja milline mitte, mida võib praadida ja mida on parem soolata. Peamine on oskus eristada söögiseent mürgisest seenest.

Eemalt võib metsas noori timpnarmikuid tõesti kukeseentega segi ajada, kuid kõigil timpnarmikutel, aga nende liike on palju, on eripära, mille järgi on seent kerge eristada: seenekübara alumine pool on tihti täis kergesti murduvad ja pudenevad nõeljaid narmaid.

Hele timpnarmik (Hydnum repandum)

Teine naljaka nimetusega seen on kollakaspruun kärbseseen, mida on metsades juba palju. Noore seene kübar meenutab õngekorki.

Kollakaspruun kärbseseen (Amanita fulva)

Hiljem avaneb see nagu vihmavari ja õngekork, mis kalapüügivahendit enam ei meenuta, on muude värvi ja kuju poolest silmapaistvamete seente hulgas tähelepandamatu.

Kollakaspruun kärbseseen (Amanita fulva)

Tean, et paljud seenelised ei pane teda lihtsalt tähele, aga kollakaspruunid kärbseseened on päris söödavad ja lisaks on neid metsades ka seenevaesel aastal. Nii võib tänagi neid väikese pannitäie jagu korjata. Mõnede seenearmastajate arvates on kollakaspruun kärbseseen maitsev seen, kuid mulle tundub see magedavõitu. Sellele vaatamata saab hea roa, kui lisada sibulat, küüslauku ja pipart.

Nii imelik kui see ka pole, kuulub kollakaspruun kärbseseen kärbseseente perekonda ning sel on palju mitmevärvilisi sugulasi, sealhulgas ka märgiseid. Seetõttu tuleb nende korjamisel olla eriti tähelepanelik.

Igat liiki vanemad kollakaspruunid kärbseseened on väga sarnased rohelise kärbseseenega, mis on meie metsade kõige ohtlikum, surmavalt mürgine seen.

Siin see on – metsa kuri seenekuninganna. Näeb ahvatlev välja ning lausa palub end korvi tõsta koos kollakaspruunide kärbseseente ja pilvikutega. Mitte mingil juhul! Vaid veerandi sellise keskmise suurusega seene söömine põhjustab raske mürgistuse ja isegi surma. Seejuures ei eemalda mürki mitte mingisugused erilised töötlemis- ja valmistamisviisid, ei kupatamine, kuivatamine ega leotamine.

Roheline kärbseseen kasvab tavaliselt viljakal pinnasel lehtmetsas. Olen seda leidnud Harku mõisa lähedal metsas tammede, vahtrate ja saarepuude alt. Rohelise kärbseseene eripära on avar kotjas tupp – katte ülejäänud osa, mis kaitseb noort seent.

Roheline kärbseseen (Amanita phalloides)

Kogenematud seenekorjajad määravad mõnikord seene mürgisust või mittemürgisust maitse, lõhna või rõnga järgi jala ümber vms viisil. Neid määramistulemusi saab arvestada ainult kompleksselt, uurides sealhulgas ka eospulbrit, kuid see pole alati võimalik. Ärge kunagi määrake seent vaid ühe tunnuse alusel! Näiteks on viga arvata, et kui seen on magus, siis on see söödav või kui jalal rõngast ei ole, siis ei ole seen mürgine.

Meie kuri kuninganna näeb väga ahvatlev välja, tupp nagu kollakaspruunil kärbseseenel, kübar nagu pilvikul või hobuheinikul, rõngas jala ümber nagu kitsemamplil, eriline lõhn puudub ja maitse on julgemate väidete kohaselt magusavõitu. Soovitan kogemusteta seenekorjajatel mitte riskida. Parem on praetud kollakaspruune kärbseseeni, pilvikuid või kitsemampleid mitte süüa kui saada rohelise kärbseseene mürgitus.

Roheline kärbseseen (Amanita phalloides)

Tagasi kodus olles ja suurendatud fotot uurides avastasin kärbseseene kübaral puugi – kaks kurjamit on kokku saanud.

Siiski liigitavad paljud seenekorjajad lisaks rohelisele kärbseseenele, mis määratluse kohaselt on mittesöödav seen, ka muud tundmatu nimetuse ja söögikõlblikkusega seened teenimatult mittesöödavate seente hulka.
Näiteks nimetatakse mittesöödavaks mitmeid liike kärbseseeni ning erinevaid heinikuid, lehtrikke ja nööbikuid, aga ka paljusid muid söögiseeni.
Praegugi kohtan metsas sageli kõrgeseid nööbikuliste perekonnast. See on täiesti söödav seen, mis võib ajutiselt täita nende seeneliste isu, kes on tõsiste seente puudumises pettunud.

Metskõrges (Collybia dryophila)

Kellele aga sellised seened ei maitse ja kellele ei meeldi metsas käia, kui seal kivi- ja haavapuravikke ei ole, siis otsige tähelepanelikult oma aiast õunapuude alt või lähedalasuvast pargist – seal kasvab juba teine laine tatikaid. Seda võin ma teile öelda täie kindlusega.



Lisa kommentaar

Email again: