RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
20. oktoober, 2016

Männist nii ja naa

Eestis on 880 inimese perekonnanimi Mänd. Eesti enamlevinud puunimeline perekonnanimi on aga Tamm, mida kannab tervelt 5241 inimest.

Sellele vaatamata on harilik mänd (Pinus sylvestris) siiski Eesti rohkearvulisim metsapuu, enamkasutatav tarbepuu, levinud kultuspuu ja lisaks sellele saame uhkustada maailma kõige kõrgema männiga. Teadaolevalt maailma kõrgeim harilik mänd kasvab Põlvamaal Ootsipalu orus! Aukartustäratavalt 46,6 m kõrgel puul on ka muljetavaldav vanus - hinnanguliselt 214 aastat.

Maailmas leidub üle 100 erineva männiliigi, millest Eestis kasvab looduslikult üksnes harilik mänd. Mänd on leplik ja vastupidav kosmopoliit, kes sirgub ühtviisi edukalt nii soojemas kui külmemas kliimas, kõrgemal ja madalamal, vaestel muldadel, tuultest räsitud rannikualadel, rabas jne. Ainus nõudmine, mis mänd oma kodule esitab, on palju päikest ja valgust.

Vastavalt kasvukohale varieerub liik suuresti ja sellest lähtuvalt tuntakse palju männi erinevaid vorme. Kindel on see, et mänd on juba aastatuhandeid meie alade kõige levinum puuliik, sest männi kohta käivad tänasenigi kasutusel olevad vanad nimetused "pedajas" ja "pettäi" on just täpselt nii vanad. Sõna "mänd" on märksa hilisem ja viitas algselt hoopis pudrumännale, mis oli noore männi harulisest ladvast tehtud pudrusegamisvahend. Heal lapsel mitu nime ja nii kutsutakse imposantsemaid selle liigi esindajaid hoopis "hong".

Männi majanduslik tähtsus on varem tänasest veelgi suurem olnud. Keskajal peeti Kagu-Eesti metsades meejahti ja metsa mesinduslik väärtus oli puidu väärtusest kõrgem. Nende kaugete aegade kaja kandub tänapäeva sõnas "mesipuu", mis algselt viitaski metsas kasvavale puule, mille mesilased oma koduks olid valinud ja mida inimene majandas.

Eesti kuulsaim taropettäi Karulas on hingusele läinud, aga aegadetagust traditsiooni hoitakse seal kandis veel elus, mida kinnitab see toimiv taropettai.


Lõuna-Eestis Võrumaal Hargla, Karula, Kanepi, Urvaste, Põlva, Rõuge ja Räpina kihelkonna ning Tartumaal Sangaste, Kambja ja Võnnu kihelkonnas on surmaga seotud üleminekuriituste hulka traditsiooniliselt kuulunud puusse risti lõikamine takistamaks surnu koduskäimist.

Pildil ristimänd RMK Vanapagana raja väravas.


Kahe kultuuri kokkupuutepunktis Setomaal on ristipuu traditsioon teisenenud ja seal teostatakse matusekombestiku tõrjemaagilisi riitusi lautsipuu juures. Lautsipuu nimi viitab surnulavatsilaudadele, mis puu alla mädanema kaevati.

Verhuulitsa küla ja Värska aleviku piiril Värska Vee kontori kõrval kohe maantee ääres laiutab põline lautsipettäi. Pildil Verhuulitsa (Värska) lautsipettäi


Lisa kommentaar

Email again: