RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
24. juuli, 2015

Mustikad ja karud

Käes on õige aeg seada sammud mustikametsa.
Paigus, kus kevadel õites mustikapuhmad öökülmadest näpistamata jäid, sinetavad-mustavad nüüd maitsvad marjad.

Mustikaaeg meelitab meid ja karusid marjametsa. Arvata võib, et seal kus ott mustikaid sööb, on selle metsa parim mustikakoht – seda karu teab. Marjulisedki püüavad leida parimaid marjakohti, sestap on marjaajal tõenäosus suurem karuga samasse metsa sattuda ja paremal-halvemal juhul isegi suure loomaga silmitsi seista.

Meie laantes on umbes kolmveerand tuhat karu, kuid pelgalt hirmust suurima kiskja ees ei peaks keegi jätma metsa minemata. Karud, nagu teisedki meie suurkiskjad, on inimpelglikud ja püüavad aegsasti pageda. Andunult ja vaikselt marju korjates peaks aeg-ajalt siiski heitma tähelepaneliku pilgu ümbritsevale metsaalusele, et eos vältida hirmutavat olukorda.

Lihtsamini võib marjametsas kohata eelmisel aastal sündinud ja sel kevadel ema juurest lahkunud karupoegi, kes alles õpivad iseseisvalt elama. Need noored kesikumõõtu karupojad on uudishimulikud ning kogenematud ja võivad inimese lõhna haistmata päris lähedale tulla. Kükakil marjulises võib noor mõmmik esialgu ära tunda kevadel oma teed läinud õe või venna, kellega oleks rõõm taas kohtuda ja ta üle nuusutada. Kui loomake on aru saanud, et tegu hoopis inimeseloomaga, põgeneb ta alati.

Sel talvel sündinud karupoegadel ei ole veel ohuinstinkt välja kujunenud ja seetõttu võivad nad joosta metsas oleva inimese juurde siis, kui emakaru pole neid jõudnud hoiatada. Need juhused on muidugi üliharuldased.

Täbaram on olukord siis, kui siitsamast mustikapuhma tagant vaatab vastu väike karukutsikas ning marjuline on jäänud emakaru ja poegade vahele.

Sellisel juhul aitavad ehk need teadmised:

- Isegi poegi kaitstes on rünnak viimane, mille emakaru ette võtab, sest hirm inimese ees on suur.

- Enamasti laheneb olukord karu kurja hääle ja petterünnakuga.

- Kui karu tahab rünnata, siis teeb ta seda neljal jalal.

- Karu ei löö kunagi käpaga, vaid hammustab ja seda mitte tapmise eesmärgil.

- Karu tõuseb tagajalgadele selleks, et saada paremat ülevaadet ümbrusest ja see poos pole seotud kuidagi agressiivsusega.

Kui peakski karuga ohtlikus kauguses kohtuma, siis tuleks proovida looma pidevalt jälgides rahulikult taganeda. Ehk õnnestub.

Head mustikasaaki!


Lisa kommentaar

Email again: