RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
21. detsember, 2015

Piusa liiv ja nahkhiired

Hinnatud paik Eestimaa servas väärib oma silmaga vaatamist.

Piusa koopad on inimtekkelised kaevanduskäigud. Klaasi tootmiseks sobiva kvartsliiva olemasolu tuvastas Piusal 1920. aastal Tartu Ülikooli geoloog Hendrik Bekker. Heledat liivakivi hakati kaevandama 1922. aastal ja seda tehti kuni 1966. aastani, mil kaevandamine siirdus maa alt koobaste kõrval asuvasse avakarjääri. Maa-aluseid transporditeid kasutati küll veel kümnendi võrra kauem. Pärast seda, kui maa-alune kaevandus lõplikust kasutusest kõrvale jäi, üritati koobastikku õhkida, kuid suurema eduta – nahkhiirte õnneks.


















Ehkki me ei pruugi koobastes piiratud liikumise tõttu nahkhiiri märgata, lisab siiski ärevust teadmine, et siin asub kogu Baltimaade, Skandinaavia, ja Loode-Venemaa piirkonna kõige suurem käsitiivaliste talvituskoloonia.

Nahkhiirte talvituskoloonia avastati Piusa kaevanduskoobastes 1948. aastal ja võeti kaitse alla 1981. aastal.

Sellest ajast alates hakkas talvituvate nahkhiirte hulk jõudsalt kasvama, kuni selle sajandi alguseni, mil turistide hordid nende und kriitilisel määral häirima hakkasid. Aastal 2000 loendati seal loomi üle 4500, ent aastaks 2006 langes talvitujate arvukus umbes 2500-ni. Viimased kümme aastat on nahkhiired saanud rahulikumalt talve veeta ning tänaseks võib neid siin olla ligikaudu 3500. Piusa koobastes on esindatud kõik 12 Eestis esinevat nahkhiireliiki.









Veelendlane












Tõmmulendlane

Nahkhiirtele meeldib koobaste stabiilne temperatuuri- ja niiskusrežiim ning see, et koopas on vaikne ja pime.













Otsus koobastik külastajatele lõplikult sulgeda sündis 2006. aastal. Avatud koopasuudmed, mis tekitasid tõmbetuult ja kõikumisi koobastiku temperatuuris ning õhuniiskuses, olid selleks ajaks põhjustanud ulatuslikke ja potentsiaalselt eluohtlikke varinguid. Kaasa on aidanud ka “koopainimesed”, kes on pidanud vajalikuks koopa seintele ja sammastele oma nime või midagi muud väga tarka kritseldada.  












Täna pääseb giidiga külastaja suletud koobastiku vaateplatvormile ja 2010. aastal avatud külastuskeskusse ning 1,4 kilomeetri pikkusele matkarajale, mis pakub kenasid vaateid liivakarjäärile. Soojal ajal võib siin kohata Eestis haruldast ja kaitsealust kivisisalikku ja harivesilikku.


Lisa kommentaar

Email again: