RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
22. august, 2016

SER 2016 proloog

Saksamaal toimub 22-26 august Baierimaal järjekordne ökoloogilise taastamise Euroopa seltsi aastakonverents. Viimane kord sai sellel osaletud 2 aastat tagasi Soomes Oulus. Seekordne algas 4 päevase ekskursiooniga Baieri metsa rahvusparki (Bavarian Forest National Park) ja naabruses olevasse Šumava rahvusparki Tšehhis.

Ekskursiooni vedas prof. Anton Fischer.

Peamine ekskursiooni fookus oli seotud tormide ja kuuse-kooreüraski poolt tekitatud häiringutel inimtekkelistes kuusikutes ja sellega seotud majandamisalternatiivide üle. 

Ajalugu on siin päris huvitav. Rahvuspark loodi 1970 ja oli esimene omataoline Saksamaal.  Rahvuspargi peamine eesmärk on tagada metsakoosluste looduslik areng ja pakkuda seejuures ka inimestele loodusharidust. Rahvuspargi loomise algatasid kohalikud kogukonnad ja eesmärgiks oli piirkonna majanduse elavdamine turismi kaudu. See on ka õnnestunud, sest alal käib tõesti väga-väga palju inimesi, kuna tegemist on piirkonna ainsa rahvuspargiga. Maastikul domineerisid 20. sajandi algul rajatud puhtkuusikud, mis olid rajatud peale klaasitööstuse vajadustest lähtuvaid intensiivseid raieid. Aastal 1983 tekkis alale 150 ha (70 000 m3) ulatuses tormikahjustusi, mida otsustati siiski mitte koristada, kuigi kohalike huvigruppide surve oli päris suur. Üraskirüüste oli marginaalne. Aastal 1995 laiendati rahvusparki 100 km2 võrra (kokku 240 km2).

Paradoksaalselt kohe peale laiendamist 1995-2000 ja 2004-2010 toimus kaks ulatuslikku üraskirüüste lainet, mis laienesid sel perioodil aastas ca 400- 500 ha. 


Maastik muutus drastiliselt ja kohalike survel otsustati, et uuel laiendusel võideldakse üraskirüüste vastu kuni 2027 aastani ja lisaks kogu rahvuspargis välispiiri läheduses 200-500 m laiuses vööndis. Võitlemine tähendab siin üraskiga puude kiiret raiet ja alalt ära viimist. Tegemist on nii metsameeste kui looduskaitsjate jaoks nende sõnul arusaamatu otsusega, kuna tegevuse efektiivsus on väga küsitav. Võitluses üraskiga tõmmatakse piir lähtuvalt varasematest administratiivsetest otsustest ja siis on olukord, kus ühel pool teed raiutakse üraski pärast mets maha, aga kõrval olev kahjustatud mets jäetakse ikkagi püsti. 


Alloleval pildil on üraskirüüste ohjeldamiseks teostatud raie. 


Mõnisada meetrit eemal on lausaliselt üraski poolt kahjustatud mets, kus meetmeid ei rakendata.

Igal- aastal laiendatakse ka range kaitsega vööndit, kus üraskitõrjet ei rakendata ca 300 ha võrra ning seetõttu on sagedased juhud, kus need värskelt raiutud puistud koosa üraskist kahjustatud aga raiumata puistutega võetakse koos range kaitse alla. Tegemist olevat olnud poliitilise kompromissiga, mis oli eelduseks kaitseala laiendamisele ning pidi looma kohalike ja kaitseala vahel usalduslikuma sideme.

Metsameeste sõnul on inimeste eelistused aga kiiresti muutuvad, mis pole muidugi üllatav. Alguses oldi väga ehmatanud metsa lausalise hukkumise pärast ja heideti ette, et miks nii vähe raiutakse. Seejärel sellega harjuti ja nauditi seninägematuid vaateid mägedele ja orgudele ning hakati rahvuspargile ette heitma, et mispärast ikkagi nii palju metsa peab pidevalt raies olema (üldiselt ei tohi Saksamaal üle 0,25 ha lageraielanke teha, kuid siin on rahvuspargi südames sadade hektarite suurused raied). Nüüd, kus mets on taastumas nõutakse aga juba vaadete säilitamist. Eks see näitab ilmekalt, et esteetikast lähtuv looduskaitse väga jätkusuutlik pole:).

Huvitav oli prof Fischeri uurimustöö endistel tuulemurru aladel. Ta näitas oma püsiruutude abil, kui oluline on kaitsealadel tuleviku metsakoosluse liigilise koosseisu seisukohast otsus, kas jätta üraskirüüstest põhjustatud kahjustused koristamata või siis ikkagi puit metsast välja tuua.

Kokkuvõtvalt ta väidab oma andmetele toetudes, et kui puid välja ei tooda ja pinnast ei kahjustata, siis tulevikupuistus jäävad domineerima eelkõige hukkunud puistu järelkasvus ja 2. rindes domineerinud liigid, mis sageli ei ole mitte tavapärased pioneerliigid nagu kask või haab, vaid pigem varjutaluvad liigid nagu kuusk või teised laialehised liigid. Kui aga pinnast häirida, siis tuleb ka seal tüüpiliselt suhteliselt palju kaske ja samuti domineerib mingi aeg vaarikas.

Seega kaitsealadel seisukohast vaadatuna tuleb arvesse võtta, et kahjustuste koristamine ei ole lihtsalt puidu ära toomine vaid sellel on väga suur mõju tulevikupuistu koosseisu kujunemise dünaamikale.

Päris ilusti tuli sealsetes metsades ilmsiks õpikutes palju kirjeldatud küngas-lohk dünaamika olulisus metsa loodusliku uuenduse seisukohast. Allolevalt pildilt on näha kuidas tuuleheitest tekittaud lohus vohab rohttaimestik koos turbasamblaga ja järelkasv on juureplaadi kohale kujunenud madala künka otsas.  


Lisaks lõputule üraskitemaatikale sai ka paari ca 40 ha suurust looduslähedast metsa külastatud nii Saksa kui Tšehhi poolel. Samuti mõnda turismiatraktsiooni. Siin räägivad vast pildid ise enda eest.

Rahvuspargi kekusesse on erainitsiatiivil (peab 8 eurose pileti ostma) rajatud ca 20 m kõrgune laudtee, mis lõppeb ca 50 m kõrguse metallist ja liimpuidust munakujulise vaatetorniga. Päris hullumeelne konstruktsioon, aga külastuse intensiivsust arvestades tundub täitsa kestlik. 


Põlismets avaldas muljet peamiselt oma struktuuride mõõtmete poolest.



Tšehhi poolel Šumava rahvuspargis Boubini põlismetsa puhul oli end ajaoks kõige huvitavam info seotud kuuse maksimaalse vanusega. Alloleva kuuse sünniaasta on 1476. Suhteliselt tavaline olevat 400-500 aastat.
Üks suurem puu oli varjualuse all eraldi eksponeeritud. Puu maht 32,26 kuupmeetrit.
 





















Aga ka siin on omad kiiksud. Ajaloolistel põhjustel on nad oma põlismetsa (40 ha) ümber aia ehitanud. Väidetavalt oli seal kunagi kasvanud Tšehhi kõige kõrgem kuusk ja see oli hukkunud tallamise tagajärjel. Seega eelkõige inimeste eemalhoidmiseks. Rahvuspargi inimesed lootsid, et lähitulevikus õnnestub neil selles vabaneda. Kulud olevat suured:) ja sisulist põhjendust selle hoidmiseks pole.

Allpool on näha, kuidas puu üritas põlismetsast välja saada ja mis temaga siis juhtus. 

Ekskursioon lõppes aga taastatud soos ja nagu ikka on soodes alati kollid.


Lisa kommentaar

Email again: