Praegu ongi tõenäosus kõige suurem seda vähearvukat iseäralikku lindu näha. Eestimaa rabade vaikuses pesitseb neid vaid küll kuni pooltuhat haudepaari.  

Üksikrändajatest hallõgijad on rändeteel tagasi tundraaladele, meil pesitsejad aga pole veel jäägitult seotud oma pesitsuspaigaga rabades. Nii neid siis praegusel aastaajal sattubki silma ette sagedamini teeääres traadil kõõlumas või põllu servas põõsaladvast jahti pidamas.  

Rahvapäraselt pajuharakaks ja tihasekulliks kutsutud hallõgija käitumine ja kombed pole just ontlikule laululinnule omased. Sitke linnuke jahib toiduks väiksemaid linde, närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, seisab rappelendu tehes tuuletallaja kombel õhus paigal ning saaki nähes sööstab seda haarama. Tema konksus ja hambakesega ülanokk meenutab röövlinnu oma - no kull, mis kull.

Tagatipuks torgatakse saakloom orgi otsa, milleks võib olla oks, astel, okastraat või muu looduslik ja tehislik teravik. Hallõgija on virtuoos saagi orgi otsa ajamisel, teda sekundeerib vaid väiksem sugulane punaselg-õgija, kes jõuab oma rännakutelt tagasi alles maikuu keskpaigas. Punaselg-õgija saagiks langevad enamasti suuremad selgrootud – kiilid, ritsikad, põrnikad kuid saab jagu ka pisikesest hiirest ja väiksemast sisalikust. 

Paari päeva eest nägin esimest toonekurge ja täna hommikul rändavaid kormorane, linnuelu juba keeb.