RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
02. november, 2017

Ütleme head aega ehk seenehooaja lõpp on kätte jõudnud

Nii kurb kui see ka ei ole, on kätte jõudnud selle rikkaliku seenehooaja lõpp. Hooaja lõpetas esimene suur lumesadu, mis peitis valge vaiba alla veel rohelise rohu ja viimased sügisseened, mille saak oli muude seente saagikusest sõltumata traditsiooniliselt aukartust äratav.

Neil hallidel hilissügisestel päevadel oli metsas palju lehtrikuperekondi: nende lõbusad sõõrid olid justkui nõiduslikud ringid või teed, mis puude all looklesid ja mõnikord kümnete meetriteni ulatusid. 

Udulehtrik (Clitocybe nebularis) kuusemetsas

Udulehtrik on suure saagikusega seen, mis kasvab alati suure perekonnana, ta on lihakas ja tugev – seenelise pidupäev. Oktoobri keskpaigas ja lõpus võib poole tunni jooksul korjata mitu korvitäit udulehtrikke. 

Udulehtrik (Clitocybe nebularis)

Sellel seenel on väljendunud iseäralik, lillelõhna meenutav aroom, mis algul tundub liigsena, kuid mis keetmisel tunduvalt väheneb. Udulehtrik on hea söögiseen, kuigi mõned mükoloogid peavad seda tinglikult söödavaks – kupatamine on igal juhul vajalik. Maitseomaduste poolest ei jää udulehtrik aga kitsemamplile alla. Eriti meeldib ta mulle soolatult. 

Udulehtrik soolatult

Nii udulehtrike kui ka mõnede muude hiliste seente korjamiseaeg hakkab lõppema ja kuigi nad taluvad ka kerget külma, on neid külmaga parem mitte korjata. Paljudes seentes tekivad külmumise ja sellele järgneva sulamise tõttu mürgised ained. 

Meie aga rõõmustame talveks tehtud hoidiste üle: kuivatatud, marineeritud ja soolatud seened või lihtsalt ilusad metsas veedetud päevad – see, kumb neist kasulikum on, polegi nii väga tähtis. Talveõhtutel tuleb tore seeneaeg meelde ja metsas tehtud fotod meenutavad sealseid huvitavaid leide. 

Nende seas on hämmastavad seente makromaailma esindajad: sambla sees olev suur sarvharik on justkui kamina tuleleek ja kroonharik justkui orelimuusika.  

Kroonharik (Calocera viscosa)

Väikese sarvhariku paistel võib end soojendada.  

Väike sarvharik (Calocera cornea)

Lõkkes süttib väikesarvik.  

Kollane harik (Ramaria invalii)

Rohust võib leida midagi, mis sarnaneb maandunud UFOga. 

Ripsmeline maatäht  (Geastrum fimbriatum)

Üllatume erinevate mütsikute ja tindikumeeskondade „aktiivsuse“ üle. 

Mütsik (Mycena inclinata)

Roosa mütsik (Mycena rosella)

Seltsiv tindik (Coprinus disseminates)

Seda fotot vaadates hakkad tahtmatult mõtlema, et mis see „hundipiim“ siis on – nii seda seent rahvasuus kutsutakse. 

Hundipiim (Lycogala epidendrum)

Kes teab, mis võiks olla keel-tõlvhariku otstarve sessinatses maailmas?  

Keel-tõlvharik (Clavariadelphus ligula) 

Kõige peamine on aga, et metsas käimine kingib meile palju üllatusi ja vaimustust eluslooduse mitmekesisusest, seente jõust ja ilust – nähtustest, mis varasemalt tundusid meile nii tavapärased.

Pealegi pole seenehooaeg veel sugugi möödas, kuna seeni tuleb veel ka detsembris ja jaanuaris. Neid tuleb vaid osata lume alt üles otsida. Mina olen seda juba proovinud ja nüüd ütlen teile, kallid sõbrad, head aega, kuni uue seenehooajani! 

Roosa mütsik (Mycena rosella)

Kommentaarid

07 .november, 2017
marit
Lugesin siin seda udulehtriku lugu... ja eelnevalt vaatasin ka niitlehtriku fotosid. Mul kasvasid siin maja ees peenras lausa seen seenes kinni. Ribana risti läbi peenra. Suured helehallid lihavad seened. Löhnasid meeldivalt. Nüüd vöttis külm kahjuks æra ja seega olen fotodega hiljaks jäänud. Arvasi, et tegu on niitlehtrikuga, mis on ju mürgine.
Isa öpetas mind lapsena seeni tundma, aga ega meil siis seal kodu ümber köike ka ei kasvanud.
Vöitatikuid öppisin alles sel suvel tundma. ja kukkeseenikut. Ja veel mönda seent, mille kasvukohti teadjad hoolega saladuses hoiavad :-)

Arvan et sel aastal nägin metsas ka rohkelt Kitsemampleid. Kui jærgmine aasta tuleb, eks siis uuri lähemalt. Olid sellised kollased seened nagu valge harmatisekirmega :-)

Isa tundis ka kÿlmaseeni ja kännumampleid aga koos me neid kunagi ei korjanud ja seega ei suuda ma neid jahutanukist kindlalt eristada. Ma armastan väga seeni ja püüan seda oskust mis mul on ka oma lastele edastada. See sügis oli seente rikkas ja lapsel oli voli metsast vabalt seeni kaasa korjata ja siis me kodus sorteerisime, mis kölbab ja mis mitte.
Tervitades

Lisa kommentaar

Email again: