Lubjaahi jutustab oma eluloo

Jürgen Kusmin

Oma igapäevase tegutsemisega loome me pidevalt midagi uut – osa sellest kaob, aga osa säilib ka tulevastele põlvedele. See, mis säilib, on pärandkultuur. Maa pärandab meile hulgaliselt ainelist ja pärimuslikku, sageli ei oska me seda märgata või peame niivõrd iseenesest mõistetavaks, et ei oska hinnata olemasoleva väärtust.

Multikultuurses ja järjest hägustuvate piiridega maailmas on oma kultuuri säilimisel rahvuse säilimisele oluline roll. Ilma oma juuri tunnetamata oleme rahvusena tunduvalt altimad omaks võtma kõike uut, sageli meie kultuuriruumi sobimatut. Sagedased elukohavahetused ja koondumine linnadesse on vähendanud teadlikkust oma kodukoha ajaloost, seeläbi ei osata väärtustada ka pärandkultuuri.

Aastal 2000 Lembitu Tarangu eestvõttel alanud pärandkultuuriobjektide inventuur on kogunud populaarsust ja 2005. a algas Interreg IIIa programmi rahastusel ja Riigimetsa Majandamise Keskuse juhtimisel Eesti ja Soome ühisprojekt “Metsandusliku pärandkultuuri kaitse ja rakendamine”, mille raames inventeeritakse pärandkultuuriobjekte Rapla-, Harju- ja Läänemaal. Oluline tegevus projektis on metsaomanike teavitamine ja seeläbi omanikukaitse tekke soodustamine.

Päranduse laugas

Pärandkultuuri objekte leidub kõikjal meie ümber, erinedes ajalises ja ruumilises skaalas ning kasutuseesmärgi poolest. Nii on Eestis kasutatvas tüübistikus kirjeldatud sadakond objekti, aga seda ei saa veel pidada lõplikuks. Päradkultuuril olemasolule loodusmaastikus viitavaid märke, kohtame sageli. Lisaks oma füüsilisele olemile, kätkeb iga pärandkultuuri objekt oma lugu. Taustainfo kogumine objekti või piirkonna kohta (arhiivid, kaardid, kohalikud elanikud jms) annab näiteks seni elutuna paistnud kodulähedasele kivivarele hoopis teise vaate ning tekib võimalus kodukoha kultuuriväärtusi ka teistele tutvustada.

Rahvatraditsioonis on paikadele pandud omad nimed. Kohanimega tähistati tee või oja, heinamaa või rändrahn, talukohtadest rääkimata. Sageli ei leia neid üheltki maakaardilt, ometi on tegu ainulaadsete, sageli ka vaimukate nimedega, mille tekkel ka oma legend. Nii on näiteks Kastna külas Kuldkepi laugas või Vana-Nurtus Kaarliaruna tuntud kunagine mõisaheinamaa. Mõned neist on kasutusel ka tänapäeval (näiteks Kassivõllimägi Eidaperes või Niidiaia Haimres), valdavalt kaovad nad siiski koos inimestega, kes neid veel mäletavad.

Maaomanikul on voli ristida kinnistu oma suva järgi, tulemuseks tähenduslike ja ilusate omamaiste nimede asendamine mittemidagiütlevatega (Kangreeni, Palgijupi, Päranduse jms).

Tänases kultuuritraditsioonis kannavad ajaloolisi kohanimesid mälus edasi jahimehed, et orienteerida metsas ennast ja kaaslasi.

Kivi tuli põllult kaasa võtta

Kiviaiad on levinud üle Eestimaa, erinedes ehitusstiililt ja kasutatud matejali (lubja- või raudkivi) poolest. Nendega on piiritletud kõlvikuid, piiratud külateid – aed on tähistanud ikka piiri. Kiviaedade jaoks koguti kive põldudelt, mõnes talus olnud reegel, et üle põllu minnes pidi alati ka kivi aeda kandma. Metsadest võib leida ka kilomeetreid pikki aedu, mille rajamise põhjus on tänini ebaselge.

Lubjaahjudes põletati meie rahvuskivi ehitusmaterjaliks. Lubja põletamine oli oluliseks sissetulekuks mõisatele ja hiljem ka taludes. Nii võib metsamaastikus leida ka küllaltki lähestikku paiknevaid ahje, neist igaüks ometi eri talu maal. Mõnest kuni kümne meetrise läbimõõduga paekivist laotud koonusjas ahi täideti lubjakivi tükkidega. Ahju seinad olid kaetud saviga, et ahi tulele vastu peaks, kivide alla ja vahele laoti puitmaterjal. Ahju kütmine kestis kuni nädala, siis lasti ahjul jahtuda ja saadud lubi paigutati maasse n-ö kustutamiseks (veega reageerimine). Kustutatud lupja kasutati sideainena kivimüüritistes enne tsemendi kasutuselevõttu.

Mis on karr?

Vaigutuslangid on märk mitmekülgsest metsakasutusest ligi pool sajandit tagasi. Enne naftast mitmesuguste plasttoodete valmistamise tehnoloogia leiutamist oli tööstusele oluline tooraine ka puuvaik. Nii tehti raiesse minevates männikutes puu tüvesse kalasaba kujulised sooned ehk karrid, mida mööda puuvaik valgus koonusjatesse topsidesse. Mitmesugustel põhjustel on paljud vaigutuslangid raiumata jäänud ja võimsad männipuud kannavad ajas edasi üht omapärast metsamajanduse viisi. Tänased metsamehed jätavad selliseid puid raielangile alles ka nende kultuuriloolise väärtuse tõttu.

Maaparanduse hävitav mõju

Viljakamates metsades on leida kuni meetri kõrgusi kivihunnikuid. See viitab metsastunud põllule. Kui tänasel päeval on meie metsasus jätkuvalt kasvamas, olles ületanud juba poole maismaa pindalast, siis eelmisel iseseisvusperioodil küündis see 20 protsendini. Oli talude hiilgeaeg, Eesti võid ja peekonit teati ka piiri taga ning seetõttu hariti viljakad maad põlluks.

Alati ei laotud põlult korjatud kive aedadeks vaid kuhjati lihtsalt kokku. Ajaloo keerdkäigud (ennekõike nõukogude okupatsioon) muutsid maa-asustuse struktuuri ja põllud kasvasid metsa. Metsamaastikus üldiselt on pärandkultuur säilinud paremini, lugematu hulk kiviaedu ja taluvaresid on hävitatud põllumaade maaparanduse käigus.

Miks tee ei rohtu?

Talve- ja põlisteed on vaatamata nende vähesele kasutusele tänapäeval loodusmaastikus säilinud. Talveteede puhul on see põhjendatav raba- ja sootaimestiku aeglase taastumisega. Aga miks ei ole võsastunud viljakat metsatukka läbiv põlistee? Loodusfilosoof Hermann von Keyserling on ühe seletusena pakkunud inimeste bioenergiat, mis sageli aastatuhandeid samas kohas kulgenud teepinda on ladestunud. Maastikus kulgevad teed loogeldes mööda reljeefi kõrgemaid alasid. Leitavad on nad vanadelt kaartidelt, oskaja silm eristab üle raba kulgeva talvetee ka aerofotolt.

Reheahju künkake

Sirelipõõsas, vana õuepuu või vundamendikivid viitavad taluasemele. Sageli on ka õueosa veel võsastumata. Meie metsades on tuhandeid põlistalusid, talveteede äärde rajatud kõrtsikohti, metsavahikordoneid või saunikukohti, millest võib olla säilinud veel mõni palkseina nurk või ainult vundamendikivid ja künkake kunagise reheahju kohas.

Sellistes kohtades liikujaid tuleb manitseda tähelepanelikkusele – iga eluhoone juurde kuulus ka kaev.

Need on vaid mõned näited meid igapäevaselt ümbritsevast pärandkultuurist. Igal ajaloolisel objektil on rääkida oma lugu, veel on külades inimesi, kes neid mäletavad. Meie kultuuripärandi säilimisel ja oma koduümbruse väärtustamisel on nende lugude ülestähendamine ja paikade leidmine oluline ja igaühele jõukohane tegevus.

Abimaterjale:
www.metsaselts.ee - artikleid pärandkultuurist
www.eha.ee/kupits - Eesti ajalooliste halduspiiride kaardiserver (taustakaart aastatest 1839-1882)
www.maaamet.ee - ajalooliste kaartide kaardirakendus (taustakaardid 20. saj. algusest ja keskpaigast)
Pärandkultuur Eesti metsades (toim. T. Meikar). Tartu. 148 lk.
Tarang, L. 2001. Pärandkultuuri kaitsest metsas. – Eesti Mets, 4-6. Lk. 16-17, 24-25.
Jõgisalu, H. 2006. Vesiratta Talumuuseum. Kirjastus Ilo, 248 lk.