Aastal 2007 oli RMK inventeeritud metsamaa pindala 816 000 hektarit. Paari aasta pärast läks jätkuvalt riigi omandis olevate maade maakatastrisse
kandmine liikvele ning sai korraliku hoo sisse 2011.aastal. Riigimaa pindala hakkas kasvama. 2014. aastal ületas RMK inventeeritud metsamaa pindala
900 000 ha piiri ning jätkas kasvamist sammudega 35 000 ha aastas. 30. septembril 2017 kanti RMK andmebaasi värskelt kirjeldatud 120-aastane
kuuse-segamets Vergi lähistel. RMK-st oli saanud inventeeritud metsamaa pindala miljonär.
Vaatamata sobivatele tingimustele avastati Peipsi põhjarannik suvituspiirkonnana küllaltki hilja. 1961. aastal otsustati hakata rajama Kauksi turismibaasi ning randa püstitati 25 esimest telkmaja. 1962. aastal alustati tüüpprojekti järgi suvekohviku ehitust, mis valmis 1965. aasta mais. Kauksi turismibaas oli tuntud üle kogu Nõukogude Liidu.
1966. aastal võttis baas vastu juba 150 tuusikuga ja 30 tuusikuta matkajat. Neile kindlustati öömaja telgis ja toitlustamine. Õhtuti näidati turismibaasis viibijatele filme ning korraldati kultuuriüritusi. Oli olemas võrk- ja sulgpalliväljak, mängida sai lauatennist, koroonat ja piljardit. Lõbusõiduks sai üürida paate ja vesijalgrattaid. Õpetati matkatarkusi, korraldati reise lähiümbrusesse ning laevasõite Peipsil. Turismibaasis oli isegi oma raamatukogu, postkontor, telefonikaugejaama putka, kohapeal oli olemas arst.
Hilju Pärna mälestusi Kauksist:
„Mai lõpust kuni septembri alguseni olid turismibaasi tuusikud kõik Tallinnas maha müüdud. Meie siin ainult teenindasime. Turistid olid põhiliselt Moskvast, Leningradist, Kiievist, isegi Sahhalinilt. Suvehooajal olid turismibaasis tööl instruktorid, kelle ülesanne oli gruppe teenindada. Siit sõideti ümbruskonda ekskursioonidele. Käidi Narvas, Rakveres, Tartus. Haltuuraotsaks oli Kuremäe. Sinna ametlikult turiste ei viidud.
Traditsiooniks olid hommikuvõimlemised, mida korraldati tervele laagrile korraga. Pandi muusika mängima ja valveinspektor viis võimlemise läbi. Üheks ilusaks traditsiooniks oli uue grupi vastuvõtmine ja vana ärasaatmine. Uue grupi vastuvõtmise organiseeris juba siin olev grupp. Grupid rivistati üles, lauldi ja kingiti uustulnukatele lilli. Ärasaatmisel rivistati grupid üksteise vastu, lauldi ja saadeti äraminejad teele.“
Peale turismibaasi külastajate peatus Kauksis rohkelt matkajaid, puhkuse veetjaid ja turiste nii Eestist kui mujalt. Peipsi põhjarannikule ehitati mitmeid asutuste suvilaid ja suvilakooperatiive. Planeeriti ka 800 lapsele mõeldud pioneerilaagri rajamist, kuid see jäi valmis ehitamata. 1991–1992 ehitati Kauksi randa kämpingumajad. Tänapäeval kannab kämping Kauksi puhkeküla nime.
Allikad:
Nurgamaa, A. 2016. Iisaku vald läbi aegade.
Nurgamaa, A. 2016. Meie külade lugu: Kauksi ja Kuru küla esmamainimisest tänapäevani.
Jõuga kääpad on Eesti suurim kääbaskalmistu Iisaku-Jõhvi tee ääres, külast kirde pool metsas. Kokku on seal 270 ümmarguse põhiplaaniga kääbast. Matmispaika seostatakse vadjalastega, sest kaevamistel saadud leiud olid omased just neile.
Kirde-Eesti kalmistutel paiknevad kääpad tavaliselt üksteisele väga lähedal, Jõugal isegi kohati nii lähestikku, et väliselt jääb mulje, nagu oleks tegemist pikkade vallidega. Arheoloogilistel kaevamistel on avatud 117 kääbast või kääpapõhja. Enamasti on kääpad ümmarguse kujuga ning nende keskmine kõrgus on 0,3–1 m ja läbimõõt 2,5–6,5 m.
Surnud olid Jõuga kääbastesse maetud põletamata, selili asendis ja peaga lääne suunas. Harilikult oli kääpas üks, harvem ka 2–7 surnut. Matused kääbastes pärinevad 12.–15. sajandist, surnute juurest leiti panustena ehteid ja münte.
1950. aastal juhatas arheoloogilisi kaevamisi arheoloogiaprofessor Harry Moora. Ühest kalmest leiti väike tekstiilitükike 13. sajandi lõpul või 14. sajandi algul maetud vadjatarilt. Leiu tähtsus selgus alles 30 aastat hiljem, kui geoarheoloog Jüri Peets alustas tekstiilide arvelevõttu. Ilmnes, et tegemist on varrastel kootud kinda tükikesega. See on vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Ida- ja Põhja-Euroopas.
Varrastel kudumise oskuse alguseks Baltimaades peeti seni 17. sajandit. Jõuga kindaleiu põhjal võib selle paigutada 14. sajandi algusesse ehk 300 aastat varasemaks.
Enne varrastel kudumise oskuse levikut oli levinud silmkoetehnikaks nõeltehnika. See põhines luu- või puunõela abil lõngast silmuste loomisel ning silmuste vahelt lõnga läbiviimisel ja kokkutõmbamisel, mille tulemusena tekkis hargnematu, tihe ja paks pind. Mitmete Jõugalt leitud nõeltehnikas valminud kinnaste jäänuste hulgast on leitud põdra karvu, villa üldhulgast moodustasid põdra karvad 5–10%. Põdrakarvu oli lisatud tõenäoliselt selleks, et kinnaste vastupidavust ja veekindlust tõsta. Kinnaste valmistamiseks kasutatud vill oli tavaliselt hele ja värvimata, lõng jäme, harilikult korrutamata.
Komme panna surnutele kindad kätte oli ilmselt tuttav vaid läänemeresoomlastele, teistest etnilistest piirkondadest sellised teated puuduvad.
Allikad:
Ida-Virumaa. Eesti kultuurilooline digitaalkaart Radar.
Kivirüüt, A. 2014. Iisaku ja Alajõe valdade arheoloogiamälestised.
Peets, J. 1993. Tekstiilileide Ida- ja Kirde-Eesti muinas- ja keskaegsetelt kalmetelt. Ligi, P. (koost.) Vadjapärased kalmed Eestis 9.–16. sajandil.
1919. aastal riigistati Vaivara mõis. Mõisa peahoone kinnistati eraldi maaüksuseks ning alates 1926. aastast hakati peahoonet Tallinna tuntud ehitusettevõtja Treubecki juhtimisel ümber kohandama lastekoduks. Mõisahoone ümberehitamine läks riigile maksma 3 500 000 marka. Kokku oli renoveeritud mõisahoones 58 kõrget ja õhurikast tuba. Ülemine korrus oli mõeldud tütarlaste tubadeks ning lastekodu juhataja elu- ja tööruumideks ning alumine poiste tubadeks ning kasvatajate eluruumideks. 27. oktoobril 1926 viidi Vaivara lastekodusse Narva Punase Risti lastekodust 70 last. Omaaegsele ajakirjandusele avaldas lastekodu avamine niivõrd suurejoonelises hoones muljet, lastekodu nimetati esimeseks ideaalseks lastekoduks Eestis. Ümberehitus sai lõplikult valmis 1932. aastal.
Vaivara lastekodul oli oma talu 24,56 ha põllu-, 34 ha heina- ning 28 ha karjamaaga. 1934. aastal oli talul 5 tööhobust ning lisaks lastekodu tarbeks mära nimega Alma. Peeti 18 lehma ja 40 kana. Lastekodul oli ka paar mesitaru ning oma kasvuhoone, kus lisaks aedviljale ning lilletaimedele kasvas 8 viinapuud. Talutöid tegid ning 2,48 ha suuruse köögiviljaaia eest hoolitsesid lastekodu kasvandikud. Suveks jäeti nõrgema tervisega kasvandikud lastekodusse, ülejäänud anti kasuperedesse või ümbruskonna taludesse karjaseks.
1938. aasta jaanuaris puhkenud tulekahjus põles maha lastekodu tööliste elumaja. Tuli sai alguse puutöötoast. Tööliste maja kõrval asuvas suures aidas asus lastekodu viljatagavara ning lõhkeaine, mida kasutati põldudel kivide lõhkumiseks. Ait jõuti tulekahju puhkedes küll tühjaks tassida, kuid selgus, et hoone põranda alla oli ilmselt Vabadussõja aegadest peidetud padruneid ning võttis mitu päeva, enne kui tulekolded kontrolli alla saadi.
1941. aasta augustis evakueeriti Vaivara lastekodu lapsed Uuralitesse ja taganev vene vägi põletas lossi maha. Vaivarast evakueeritud laste jaoks määrati Nevjanski tehase paisjärve ääres asuva pioneerilaagri ruumid. Poolsaart nimetati Kamennõi Mõssiks, mis eesti keeles tähendab „kivine neem“. Eestist evakueeritud laste saatusest Venemaal saab pikemat lugeda Ene Hioni raamatutest „Saatust ei valita“ (1990) ning „Valged varesed“ (2014).
Allikad:
ERA 50.1.82.
Hion, Ene. 1990. Saatust ei valita.
Lastekodu oli tuleohus. 1938. Postimees. 12. jaanuar.
Narva lastekodust osa lapsi Vaivara üle viidud. 1926. Postimees. 1. november.
Orav, V. Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel.
Parem lastekodu Eestis. 1926. Päevaleht. 4. august.
Tuli hävitas Vaivara lastekodu. 1938. Maa Hääl. 12. jaanuar.
Vaivara loss punase risti lastekodule. 1926. Postimees. 4. august.
Vaivara lastekodust. 1936. Postimees. 28. juuni.
1943. aastal alustasid sakslased kindlustatud kaitseliinide rajamist võimaliku taandumise puhuks. Kui Narva suuna peamine kaitseliin Panther paiknes piki Narva jõge, siis Mummassaarest üle Sinimägede Vaivarani rajatud Tannenbergi liin oli mõeldud varuliiniks. Kaitseliini ehitas Saksa sõjaväe ehitusorganisatsioon Organisation Todt. Nimetus Tannenberg oli võetud lahingukoha järgi Poolas, kus sakslased Esimese maailmasõja ajal lõid otsustavalt tsaariarmeed.
Tannenbergi kaitseliin algas Mummassaares peaaegu otse mererannalt ja kulges üle maantee Lastekodumäeni. Liini täiendas ka väliraudtee võrgustik Vasknarva-Kurtna-Vaivara piirkonnas. Liini võtmeks olid üle ümbruskonna kõrguvad Sinimäed. Kaevikud vooderdati palkide ja lattidega. Madalamates kohtades, kus täisprofiilis kaevikud ei olnud võimalikud, püstitati muldvallid ja palkidest tarad ehk palissaadid. Liini ette paigutati miini-, tanki- ja traattõkked.
Tänapäeval on kaitseliin jälgitav kuni Sinimäe teeristini. Kaitseliini moodustasid kaevikud, punkrid, moondatud tulepositsioonid ja nende imitatsioonid. Sõjategevus jõudis Tannenbergi liinile 26. juuli õhtul 1944 ja kestis kuni septembri keskpaigani.
Allikad:
Pajur A., Tannberg, T., Vahtre, L., jt. 2005. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni.
Vaivara Sinimägede Muuseum
Kiviktaimla rajamise mõte pärines president Konstantin Pätsilt, kes soovis lisaks kiviktaimlale luua trepiga juurdepääsu mereni. Kuna paekallas oli selle koha peal varisemisohtlik, tuli alustada kindlustustöödest ning rajada tugimüür. Varisemisoht tugimüüriga välditud, ilmnesid kiviktaimla ehitamisel aga uued raskused. Pankranniku osa, kuhu kiviktaimlat rajada sooviti, osutus vesiseks ja soiseks – kivitaimlale ette nähtud maa-alal leidus 60 allikat. Nii tuli ala kõigepealt põhjalikult drenaažiga kuivendada. Edasi ühtlustati kalda pinda, ülemist liivakihiosa kaevati madalamaks ning täideti samas lohkusid liivaga.
Peale kindlustustöid järgnes kiviplokkide ehitamine ja neile taimede istutamine, töö viidi läbi kolmes järgus. Kokku kulus kiviktaimla rajamiseks 800 kantmeetrit kive. Kiviktaimlasse istutati ainult kodumaiseid taimeliike, kokku leidus neid üle saja. Iga taim oli varustatud ladinakeelset nime kandva sildiga. Oru aednik E. Leemets põhjendas:
„Meie ei tahtnudki tuua eksootikat siia põhjamaa kargele rannikule. Kivitaimla on sama looduslik paekallas, ainult stiliseeritud kujul. Ja suurte kiviplokkide ühendamisega on püütud anda ka edasi seda kalju ürgset jõudu, mis on omane Viru ranniku kõrgele paekaldale üldse.“
Kolmest allikast moodustati kiviktaimlas miniatuurne kosk, mis langes paekividest kujundatud basseini ja suubus sealt merre. Basseini kaldale oli seatud üles kunstnik A. Jasmini loodud naisefiguur, basseinis ujusid kuldkalad. Suuremate varjupakkuvate puude alla ehitati ümbrusega kokku sobivad paekivipingid. Ülalt kaldalt viis alla mereranda kaunilt looklev paekivitrepp.
Kiviktaimla rajamine kestis kaks aastat. Rajamistööd algasid kohalike aednike juhatusel, kuid tööd viimistlema kutsuti aiaarhitekt Saksamaalt, tõenäoliselt C. Kempkes. Väidetavalt oli Oru lossi kiviktaimla omal ajal Euroopa suurim.
Allikad:
Euroopa suurim kivitaimla Orul. 1939. Esmaspäev. 5. august.
Kevadtuuled Orul. 1939. Virumaa Teataja. 19. mai.
Tammet, T. 2003. Eesti pargi- ja aiaarhitektuur 1920.-30. aastatel
Enne Esimest maailmasõda oli suitsuräim kalasaaduste seas üks tähtsamaid väljaveokaupu. Eriti tuntud oli Eesti suitsuräim Peterburis, kus seda teati koptšužka nime all.
Iseseisvas Eesti vabariigis vähenes aga suitsuräime eksport märkimisväärselt, peamiselt Venemaale ekspordi võimaluste vähenemise tõttu. Enamik suitsukalast kulus kohalikuks tarbeks, sel ajal eksporditi eelkõige Saksamaale, Rootsi ja Lätti. 1923. ja 1924. aastal saadeti suur hulk suitsuräimi Saaremaalt Läti kaudu Poola. Kohalikule Eesti turule müügiks minevate suitsuräimede hulka hinnati 1926. aastal 150 000 kilole.
Suitsuahjusid leidus tervel Eesti rannikul pea igas rannakülas, kus kalapüügiga tõsisemalt tegeldi. Nii ka Toilas. 1936. aasta kaardil on Toila rannas märgitud Isvetkovile, Andrejevile, Konstantinovile ja Strandelile kuulunud suitsuahjud. Kahjuks tänapäevani ühtegi Toila suitsuahju säilinud pole, veidi saab neist aimu Toilas suvitanud inimeste mälestuste kaudu. 1935. aasta ajakirjas Tänapäev kirjeldab Elmar Just Toila suitsuahje nii:
„Krigisedes ronib paat üle madala kivise põhja kaldale ja me heidame pilgu suitsevale „vabrikule“, kus valmivad kuldläikelised suitsusilgud. Ruumikas laudhoones on rida madalaid, maasse kaevatud koldega ahje, kuhu lehtpuu suitsu kätte raamidega lükatakse traadi otsa aetud räimi. Tund või paar suitsu lahtiselt, siis veidi enam haudumist suletud uste taga. Värskel suitsusilgul on võrratu maitse ja tast niriseb sõrmile rasva.“
Ka Artur Adson meenutab raamatus „Kadunud maailm: pilte kaugemast ja lähemast minevikust“ Toila suitsuräimi:
„Ainelisel alal oli Toila eritunnuseks kohalike kalurite räimepüüdmine ja nn. bitlingiteks suitsutamine. Rannas kõrge kalda all seisis võrgukuuridega vaheldumisi rida suitsutamisahje, kust päeva jooksul kümneid tuhandeid kalakesi hõbeläikelistena sisse kanti ja kullakarvalistena välja tuli ja turgudele rändas: pakituna valgetesse puhtaisse peergudest korvidesse kohe mitmesajaviisi, jämedad soolakristallid kihtide vahel ning peal. Ja müüdi neid kalu 5-10 senti kümme tükki, peaaegu üle riigi. /…/ Ja meie saime selle mereanni kõige värskemas värskuses oma lauale, mine ainult ise järele. Läheksime neile järele praegugi.“
Suitsuahjud olid enamasti liikuvate raamidega, mõnel puhul ka rööbastel sisse lükatavate vagonettidega. Levinud oli kalade kuumsuitsutamine, parimaks küttepuuks peeti seejuures leppa, mis andis kaladele ilusa kuldkollase värvi.
Allikad:
ERA.T-7.1 .3043
Adson, A. 1954. Kadunud maailm: pilte kaugemast ja lähemast minevikust.
Veberman, E. 1926. Kala eksport 1923.–1926. aastal ja meie tähtsamad kalaturud. Laevandus ja kalaasjandus. 5.
Kruus, H (toim.) 1926. Eesti: Maa. Rahvas. Kultuur.
Kohtla-Nõmmele pani selle praegusel kujul aluse 1931. aastal siin põlevkiviga tegelema hakanud inglastele kuulunud ettevõte New Consolidated Gold Fields Ltd. Rajati põlevkivist õli utmise vabrik ja hiljem ka põlevkivikaevandus.
Kaevanduse osakonnas töötas umbes 100 töölist. 1938. aastal osteti kaevandusse rööbastel liikuv auruekskavaator kopamahuga kuni 1,5 m3. Transportimiseks kasutati 0,5–1 tonniseid vagonette, mida algul veeti hobustega, 1938. aastast hakati aga kasutama diiselvedureid. Allmaatöödel toimus põlevkivi sorteerimine, vagonettidesse ladumine ja paeriitade ladumine käsitsi.
Tootmiskompleksi kulusid peale põlevkiviõlitehase ka purustaja, labor, elektrijaam, kontorihoone, abiehitised, elamu 30 töölistele, meditsiinipunkt ja saun. Inglise stiilis asula planeerimiseks palgati koguni arhitekt. Kohtla-Nõmme sai uhke kaevanduse kontorihoone, õlivabrikant William Dunni häärberi ning terve rea vahvärk-stiilis tööliselamuid.
1931. aastal rajati Kohtla-Nõmmele Eesti esimene golfiväljak. See sai populaarseks vabrikus töötavate inglaste ja eestlastest ametnike seas.
Heinrich Kruup meenutab:
„Meile, poistele, pakkus lõbu passida väljakuäärses männikus, kuhu sageli „eksis” mõni tugevast löögist õhku tõusnud pall, et see siis tasku sokutada ja minema hiilida. Kui pallid liiga sageli kadunuks jääma hakkasid, palkasid inglased paarikümne sendi eest mõned poisid, kes jälgisid, et keegi palle sisse ei vehiks. Üks nendest pallipoistest oli Voldemar Saat, kes ka ise vahel mõne palli oma tasku „unustas”.
Aastal 1940 tootis Gold Fields Ltd 10 900 tonni õli. Samal aastal õlivabrik riigistati. 1941 põletasid hävituspataljonlased vabrikant Dunni uhke häärberi ja üle poole aleviku elamutest maani maha. Saksa ajal töötas ülesehitatud põlevkivitehas edasi nime all Werk V. 1944. aastal viidi rivist välja kaevanduse veekõrvaldussüsteem ja õlivabrik õhiti. Peale taastamist tegutses Kohtla põlevkiviõlitehas aastani 1961 ning maa-alune kaevandus aastani 2001.
Allikad:
Bobrov, A., Holtsmann, J., Kaljurand, H., jt. 2010. Ida-Virumaa pärandkultuurist.
Eesti golfiajalugu sai alguse Kohtla-Nõmmel. Virumaa Teataja. 122. 29 juuni 2016.
Kattai, V. 2003. Põlevkivi-õlikivi.
Kiristaja, R., Rannus, M. 2008. Kohtla kaevandus. Suuroja, K. (toim.) 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis.
Rooden, J. 2008. Kohtla vaimne eluruum I.
1959. aastal algasid uue põlevkivikarjääri koha otsingud. 1960. aastal kinnitas ENSV Rahvamajanduse Nõukogu karjääri asukoha ning ENSV Riiklik Plaanikomitee määras rajatava karjääri tootmisvõimsuseks 3 miljonit tonni põlevkivi aastas. Karjääri pindala oli ligi 34 km2 .
Inimesed elasid kadumisele määratud külades veel mõnda aega edasi. Elu jätkus enam-vähem endistviisi ligi kümmekond aastat, kuni karjäär 1974. aastal tööle hakkas ning teed läbi lõigati, vesi ära kadus ja lõhkamine elamise ohtlikuks muutis. Nende kümne aasta sisse jäid majapidamiste hindamine ja uue elukoha otsingud. Kes korterisse kolida ei tahtnud – ja enamik ei tahtnud –, neile maksti raha välja, et nad saaksid uut maja ehitama hakata.
Aidu karjäär alustas tööd 1974. aastal. Selle tulemusena hävisid Aidu-Liiva, Aidu-Nõmme ja Aidu külad. Kolmandik tollase Maidla külanõukogu elanikest oli sunnitud oma kodu maha jätma ning kümme aastat hiljem olid küladest alles vaid nimed.
Kauaaegne külakoolmeister Kustas Kraus oli üks viimaseid kodust lahkujaid. Tema päevaraamatute põhjal vahendab Vaida Pungas:
„Kui raudhiiglane juba sõsarkülade kallal lõgistas ja üksteise järel majapidamisi õgis. Kui koolimaja vandaalide saagiks langes ja tükkhaaval laiali tassiti. Kui võimsad lõhangud küla viimaste hoonete alustalasid kõigutasid ja laiali paisatud kiviräbu katused auklikuks tikkis. Kui elu sedavõrd ohtlikuks muutus, et võimatu oli Aidule edasi jääda, alles siis võttis mõnda aega suviti lindpriina oma kodutalus elanud vana õpetaja seinaorvast märkmetahvlikesed ja kongitses sinna muudele kahekümnenda sajandi tähtsündmustele lisaks Aidu küla lõpliku hävingu daatumiks anno 1977.”
Aidu karjäärist kaevandati põlevkivi ligi 40 aastat ning karjääri põlevkivitoodang ulatus umbes 2,4 miljoni tonnini aastas. Kaevandamistööd lõpetati varude ammendumise tõttu 2012. aastal.
Allikad:
Tulchinsky, A. 2008. Aidu karjäär. Suuroja, K.(toim). 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis.
Kriis, K. 2004. Karjääri alla kadunud külad. Põhjarannik. 27.11.
Turismikirjanduses ja teatmeteostes on Kirde-Eesti tehispinnavormidest alati suurimat tähelepanu leidnud Kiviõli mäed. Üldtuntud on Kiviõli vana ja uus tuhamägi, millest esimesele hakati põlevkivi utmise tahkeid jäätmeid ehk poolkoksi ladestama aastal 1922 ja teisele 1951.
Osvald Tooming on 1938. aastal Virumaa Teatajas kirjutanud:
„Tuhamägi!!! Kiviõli uhkus ja kroon, mis paistab juba kümnete kilomeetrite kaugusele ja äratab kõigis rongis möödakihutajateski imestust ja üllatust. Teiseks Munamäeks on ristitud too üle 70 meetri kõrgune koksihunnik, millele vinnatakse iga päev kõrgust juurde.”
Esialgu veeti poolkoksi hobustega, hiljem köisteega vagonettide abil mäe harjale, kus see tühjendati ja transportööriga laiali kanti. Mäe kasvades hakati tippu transporditud poolkoksi veega nõlvast alla uhtuma. Nii tekkis Kiviõli põhjaossa piklik, küllaltki laiaulatusliku ja lauge jalami ning kitsa, järskude külgede ja mõnesaja meetri pikkuse tasase harjaga terrikoonik. Vana poolkoksimägi suleti 1975. aastal ja uus 1990. aastatel. Praegu ladestatakse poolkoksi uue mäe jalamile. 1992. aasta seisuga oli Kiviõli mõlemasse mäkke kuhjatud ligi 10 miljonit tonni poolkoksi. Kiviõli mäele rajatava suusakeskuse tõttu GPS-iga tehtud mõõtmistel saadi mäe suhteliseks kõrguseks 96 m. Kokkuvõttes võib Kiviõli uue ja vana mäe suhteliseks kõrguseks pidada vastavalt 116 m ja 96 m.
Poolkoks koosneb peamiselt lubjakivist, lubjakivi kuumutamisel tekkinud kaltsiumiühenditest ja põlevkivist kasutamata jäänud orgaanilisest materjalist. Kuna see sisaldab võrdlemisi suures koguses fenoole, on värske poolkoks keskkonnale väga ohtlik. Tänapäeval on tehnoloogia muutunud ning koksi enam teravatipulisteks mägedeks ei kuhjata.
Allikad:
Kattai, Vello 2003. Põlevkivi – õlikivi.
Pae, T., Luud, A., Sepp, M. 2005. Mis on Eesti kõrgeim tehismägi? Eesti Loodus. 5.
Tooming, O., Tooming, P. 1993. Maantee kutsub