Valastel asub Eesti kõrgeim juga – 30,6 meetri kõrgune Valaste juga. Otse pangaservalt alla tuhisedes pakub see juga eriti kauni vaatepildi just kevadeti, suurvee ajal, kuivadel suvedel aga võib vesi Valaste ojast aga sootuks kaduda.

Kriiva on tegelikult liivaluite hari, umbes sarnane moodustis nagu Sahara düünide harjad, loomulikult palju väiksemad. Agusalu metsades Ida-Virumaal on mitmeid kriivasid – rabade ning soode vahel kulgevaid kõrgeid ja kitsaid liivaseljandikke, mida mööda saavad liikuda nii inimesed kui metsloomad.

Peaaegu kogu Peipsi järve põhjaranniku ääres laiub kaunis kuldne liivarand võimsate rannamändide all. Järve lõunapoolsemad kaldad on aga täiesti teistsugused. Need on soised ning rohused. Ainsad kohad, kus liivaranda veel kohata võib, on Kallaste ümbruses.

Peipsi põhjarannik on olnud alati populaarseks puhkamiskohaks ning tegu on ka ühe Eesti pikima ühtse liivarannaga – rannariba pikkus idast läände küünib 40 kilomeetrini.

Peipsi põhjarannik on juba pika aega olnud väga populaarne suvituspiirkond. Kaunis ning lai liivarand, rannamännik ning merest kiiremini suvesoojuse saavutav vesi on muutnud piirkonna populaarseks paljudele suvitajatele. Seetõttu on rand ilusate ilmade korral rahvast sama täis kui maailmakuulsad rannad Miamis või Rio de Janerios.

Oandu mets on mitmeski mõttes õpikunäide Eesti metsadest ning metsade majandamisest.

Alliklepa küla lähedal asub mererand, kus randa ei kata mitte liiv, vaid peenike kivi klibu. Rannaäärne meri on madal ning meres on palju kive – see mereäär on paljude merelindude meelispaigaks. Kuna piirkond jääb Euroopa maailmajao lindude rändeteedele, siis sügiseti ja kevadeti läbivad seda piirkonda ka rändlindude parved – muidu nii vaikne ja idülliline mererand muutub ühtäkki väga lärmakaks linnulaadaks.

Perakülast põhja poole jääv kaunis liivarand meenutab oma väljanägemiselt pisut ookeani – sirge lai liivarand, kuhu rulluvad tuulistel päevadel suured ja rasked murdlained. Rand on rikas luidete poolest – rannaäärses männimetsas olevad pinnavormid on kõik mere tegevuse tulemusena kokku kuhjatud, lisaks leidub kõrgeid luitevaale ka rannas. Peraküla ranna liiv „laulab“. Kui astuda kuiva ilmaga paljajalu sealsele rannaliivale, võib kuulda ning ka tunda jala all kiuksumist ja krudinat – liivaterade üksteise vastu hõõrdumisel tekib heli.

Aastal 2007 oli RMK inventeeritud metsamaa pindala 816 000 hektarit. Paari aasta pärast läks jätkuvalt riigi omandis olevate maade maakatastrisse
kandmine liikvele ning sai korraliku hoo sisse 2011.aastal. Riigimaa pindala hakkas kasvama. 2014. aastal ületas RMK inventeeritud metsamaa pindala
900 000 ha piiri ning jätkas kasvamist sammudega 35 000 ha aastas. 30. septembril 2017 kanti RMK andmebaasi värskelt kirjeldatud 120-aastane
kuuse-segamets Vergi lähistel. RMK-st oli saanud inventeeritud metsamaa pindala miljonär.

Vaatamata sobivatele tingimustele avastati Peipsi põhjarannik suvituspiirkonnana küllaltki hilja. 1961. aastal otsustati hakata rajama Kauksi turismibaasi ning randa püstitati 25 esimest telkmaja. 1962. aastal alustati tüüpprojekti järgi suvekohviku ehitust, mis valmis 1965. aasta mais. Kauksi turismibaas oli tuntud üle kogu Nõukogude Liidu.
1966. aastal võttis baas vastu juba 150 tuusikuga ja 30 tuusikuta matkajat. Neile kindlustati öömaja telgis ja toitlustamine. Õhtuti näidati turismibaasis viibijatele filme ning korraldati kultuuriüritusi. Oli olemas võrk- ja sulgpalliväljak, mängida sai lauatennist, koroonat ja piljardit. Lõbusõiduks sai üürida paate ja vesijalgrattaid. Õpetati matkatarkusi, korraldati reise lähiümbrusesse ning laevasõite Peipsil. Turismibaasis oli isegi oma raamatukogu, postkontor, telefonikaugejaama putka, kohapeal oli olemas arst.

Hilju Pärna mälestusi Kauksist:

„Mai lõpust kuni septembri alguseni olid turismibaasi tuusikud kõik Tallinnas maha müüdud. Meie siin ainult teenindasime. Turistid olid põhiliselt Moskvast, Leningradist, Kiievist, isegi Sahhalinilt. Suvehooajal olid turismibaasis tööl instruktorid, kelle ülesanne oli gruppe teenindada. Siit sõideti ümbruskonda ekskursioonidele. Käidi Narvas, Rakveres, Tartus. Haltuuraotsaks oli Kuremäe. Sinna ametlikult turiste ei viidud.
Traditsiooniks olid hommikuvõimlemised, mida korraldati tervele laagrile korraga. Pandi muusika mängima ja valveinspektor viis võimlemise läbi. Üheks ilusaks traditsiooniks oli uue grupi vastuvõtmine ja vana ärasaatmine. Uue grupi vastuvõtmise organiseeris juba siin olev grupp. Grupid rivistati üles, lauldi ja kingiti uustulnukatele lilli. Ärasaatmisel rivistati grupid üksteise vastu, lauldi ja saadeti äraminejad teele.“

Peale turismibaasi külastajate peatus Kauksis rohkelt matkajaid, puhkuse veetjaid ja turiste nii Eestist kui mujalt. Peipsi põhjarannikule ehitati mitmeid asutuste suvilaid ja suvilakooperatiive. Planeeriti ka 800 lapsele mõeldud pioneerilaagri rajamist, kuid see jäi valmis ehitamata. 1991–1992 ehitati Kauksi randa kämpingumajad. Tänapäeval kannab kämping Kauksi puhkeküla nime.

Allikad:
Nurgamaa, A. 2016. Iisaku vald läbi aegade.
Nurgamaa, A. 2016. Meie külade lugu: Kauksi ja Kuru küla esmamainimisest tänapäevani.

Jõuga kääpad on Eesti suurim kääbaskalmistu Iisaku-Jõhvi tee ääres, külast kirde pool metsas. Kokku on seal 270 ümmarguse põhiplaaniga kääbast. Matmispaika seostatakse vadjalastega, sest kaevamistel saadud leiud olid omased just neile.
Kirde-Eesti kalmistutel paiknevad kääpad tavaliselt üksteisele väga lähedal, Jõugal isegi kohati nii lähestikku, et väliselt jääb mulje, nagu oleks tegemist pikkade vallidega. Arheoloogilistel kaevamistel on avatud 117 kääbast või kääpapõhja. Enamasti on kääpad ümmarguse kujuga ning nende keskmine kõrgus on 0,3–1 m ja läbimõõt 2,5–6,5 m.
Surnud olid Jõuga kääbastesse maetud põletamata, selili asendis ja peaga lääne suunas. Harilikult oli kääpas üks, harvem ka 2–7 surnut. Matused kääbastes pärinevad 12.–15. sajandist, surnute juurest leiti panustena ehteid ja münte.
1950. aastal juhatas arheoloogilisi kaevamisi arheoloogiaprofessor Harry Moora. Ühest kalmest leiti väike tekstiilitükike 13. sajandi lõpul või 14. sajandi algul maetud vadjatarilt. Leiu tähtsus selgus alles 30 aastat hiljem, kui geoarheoloog Jüri Peets alustas tekstiilide arvelevõttu. Ilmnes, et tegemist on varrastel kootud kinda tükikesega. See on vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Ida- ja Põhja-Euroopas.
Varrastel kudumise oskuse alguseks Baltimaades peeti seni 17. sajandit. Jõuga kindaleiu põhjal võib selle paigutada 14. sajandi algusesse ehk 300 aastat varasemaks.
Enne varrastel kudumise oskuse levikut oli levinud silmkoetehnikaks nõeltehnika. See põhines luu- või puunõela abil lõngast silmuste loomisel ning silmuste vahelt lõnga läbiviimisel ja kokkutõmbamisel, mille tulemusena tekkis hargnematu, tihe ja paks pind. Mitmete Jõugalt leitud nõeltehnikas valminud kinnaste jäänuste hulgast on leitud põdra karvu, villa üldhulgast moodustasid põdra karvad 5–10%. Põdrakarvu oli lisatud tõenäoliselt selleks, et kinnaste vastupidavust ja veekindlust tõsta. Kinnaste valmistamiseks kasutatud vill oli tavaliselt hele ja värvimata, lõng jäme, harilikult korrutamata.
Komme panna surnutele kindad kätte oli ilmselt tuttav vaid läänemeresoomlastele, teistest etnilistest piirkondadest sellised teated puuduvad.

Allikad:
Ida-Virumaa. Eesti kultuurilooline digitaalkaart Radar.
Kivirüüt, A. 2014. Iisaku ja Alajõe valdade arheoloogiamälestised.
Peets, J. 1993. Tekstiilileide Ida- ja Kirde-Eesti muinas- ja keskaegsetelt kalmetelt. Ligi, P. (koost.) Vadjapärased kalmed Eestis 9.–16. sajandil.

1919. aastal riigistati Vaivara mõis. Mõisa peahoone kinnistati eraldi maaüksuseks ning alates 1926. aastast hakati peahoonet Tallinna tuntud ehitusettevõtja Treubecki juhtimisel ümber kohandama lastekoduks. Mõisahoone ümberehitamine läks riigile maksma 3 500 000 marka. Kokku oli renoveeritud mõisahoones 58 kõrget ja õhurikast tuba. Ülemine korrus oli mõeldud tütarlaste tubadeks ning lastekodu juhataja elu- ja tööruumideks ning alumine poiste tubadeks ning kasvatajate eluruumideks. 27. oktoobril 1926 viidi Vaivara lastekodusse Narva Punase Risti lastekodust 70 last. Omaaegsele ajakirjandusele avaldas lastekodu avamine niivõrd suurejoonelises hoones muljet, lastekodu nimetati esimeseks ideaalseks lastekoduks Eestis. Ümberehitus sai lõplikult valmis 1932. aastal.
Vaivara lastekodul oli oma talu 24,56 ha põllu-, 34 ha heina- ning 28 ha karjamaaga. 1934. aastal oli talul 5 tööhobust ning lisaks lastekodu tarbeks mära nimega Alma. Peeti 18 lehma ja 40 kana. Lastekodul oli ka paar mesitaru ning oma kasvuhoone, kus lisaks aedviljale ning lilletaimedele kasvas 8 viinapuud. Talutöid tegid ning 2,48 ha suuruse köögiviljaaia eest hoolitsesid lastekodu kasvandikud. Suveks jäeti nõrgema tervisega kasvandikud lastekodusse, ülejäänud anti kasuperedesse või ümbruskonna taludesse karjaseks.
1938. aasta jaanuaris puhkenud tulekahjus põles maha lastekodu tööliste elumaja. Tuli sai alguse puutöötoast. Tööliste maja kõrval asuvas suures aidas asus lastekodu viljatagavara ning lõhkeaine, mida kasutati põldudel kivide lõhkumiseks. Ait jõuti tulekahju puhkedes küll tühjaks tassida, kuid selgus, et hoone põranda alla oli ilmselt Vabadussõja aegadest peidetud padruneid ning võttis mitu päeva, enne kui tulekolded kontrolli alla saadi.
1941. aasta augustis evakueeriti Vaivara lastekodu lapsed Uuralitesse ja taganev vene vägi põletas lossi maha. Vaivarast evakueeritud laste jaoks määrati Nevjanski tehase paisjärve ääres asuva pioneerilaagri ruumid. Poolsaart nimetati Kamennõi Mõssiks, mis eesti keeles tähendab „kivine neem“. Eestist evakueeritud laste saatusest Venemaal saab pikemat lugeda Ene Hioni raamatutest „Saatust ei valita“ (1990) ning „Valged varesed“ (2014).

Allikad:
ERA 50.1.82.
Hion, Ene. 1990. Saatust ei valita.
Lastekodu oli tuleohus. 1938. Postimees. 12. jaanuar.
Narva lastekodust osa lapsi Vaivara üle viidud. 1926. Postimees. 1. november.
Orav, V. Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel.
Parem lastekodu Eestis. 1926. Päevaleht. 4. august.
Tuli hävitas Vaivara lastekodu. 1938. Maa Hääl. 12. jaanuar.
Vaivara loss punase risti lastekodule. 1926. Postimees. 4. august.
Vaivara lastekodust. 1936. Postimees. 28. juuni.