Kuigi euroopa punahirv jooksis tuhandete aastate eest ka praeguse Eesti aladel ringi, surus kliima muutumine selle looma asustuspiiri kaugemale lõunasse ning punahirved kadusid siinsetelt aladelt esimese aastatuhande lõpu paiku.
19. sajandil läksid moodi hirvepargid ja neid rajati ka Eesti mõisatesse. Vahel juhtus sedagi, et mõnel isendil õnnestus aedikust põgeneda, kuid püsivat ja elujõulist populatsiooni neist toona siiski ei tekkinud.
Aastal 1963 rajati Vana-Vigala hirveparki 38 hektari suurune aedik, kuhu esialgu asustati kaheksa metskitse. 1964. aasta suvel viidi hirveaeda ka inimeste poolt üles kasvatatud põdravasikas ning mõned metskitsetalled. 1965. aastal toodi Voroneži looduskaitsealalt Eestisse 16 punahirve, kes jagati kolme ala vahel. Kaks hirvepulli ja kuus lehma viidi Vigala hirveaeda, neli looma toimetati Abrukale ja kolm hirve lasti vabadusse Saaremaal Loode metsas.
Vigala hirveaias oli kaheksa väikest söödasõime, üks suur sõim-söödahoidla ja terve rida soolakuid. Talviti anti hirvedele lisasöödana teravilja, porgandeid, heinu, haavakoort, pihlakamarju, õunu ning soola. Hirved tundsid ennast Vigalas hästi ja nende arv suurenes kiiresti. Aastatel 1970–1975 viidi Vigala hirveaia jõudsalt kasvanud populatsioonist 28 looma Hiiumaale. Kuna hirved kahjustasid tugevasti pargi puid, otsustati nad 1982. aastal vabadusse lasta. Praegu arvatakse Eestis elavat üle 3000 punahirve. Rohkem kui 80% Eesti punahirvedest elab Hiiu- ja Saaremaal.

Hirveaia ajaloost

Vigala metsapargi Hirveaed sai valmis 1795. aastal. Puud istutati Taanist kutsutud aedniku Hans Lintropi juhatusel. Hirveaia teede pikkus ulatus kümnetesse kilomeetritesse, pargi keskel oli jahimajake, kus elas jääger. Hiljem muudeti jahimaja metsaülema elukorteriks ja kantseleiks. Hirveaeda rajati Eesti esimene lehisepuistu – vene ja euroopa lehise segakultuur. Mõisaomanik von Uexküll olevat tundnud suurt huvi vene lehise kultiveerimise vastu, mistõttu leidub seda liiki rohkesti nii parkides kui ka teeäärsetel alleedel. Lehis kujunes omamoodi Uexküllide suguvõsapuuks. Tänapäeval on Vigala Hirvepargis säilinud üksikud vanad puud, kuid valdav osa vanadest lehistest on hukkunud tormiheite tõttu.
Lehis on Hirvepargis ka looduslikult uuenenud. Hirvepargi vanadelt lehistelt kogutud seemnega on rajatud ilusad mitme kilomeetri pikkused alleed Vana-Vigalat läbivate teede äärde. Kõige vanemad neist on Eduard Viiroki (1928) andmeil istutatud 1845. aastal. Sellised lehisealleed on Eestis ainulaadsed.

Allikad:
Aitsam, M. 2006. Vigala kihelkonna ajalugu.
Jahist ja ulukitest. 1967. Eesti NSV jahimajanduse aastaraamat 2.
Kasesalu, H. 2002. Eestis kasvab võimsaid lehisepuistuid. Eesti Mets. 3.
Ligi, K. 2013. Punahirv meil ja mujal. Eesti Loodus. 12.
Tammiko, U. 1965. Uusasukad vabariigi metsades. Eesti Loodus. 6.

Kirbla külas sündinud ornitoloog ja looduskaitsetegelane Eerik Kumari oli Eesti ornitoloogia tähtsamaid edendajaid 20. sajandi teisel poolel. Eerik Kumari uuris Eesti linnustiku koosseisu, liikide levikut ning rännet, eriti põhjalikult pühendus ta seejuures Matsalu lahe ümbruse linnustikule. Kumari oli ligi 30 aastat Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esimees. Tema eestvõttel koostati pärast Teist maailmasõda looduskaitseseaduse eelnõu, mis jõustus 1957. aastal. Selle seaduse alusel loodud kaitsealad kuuluvad ka praegu kaitstavate loodusobjektide hulka. Kumari algatas Eesti punase raamatu pidamise, mille esimene nimestik ilmus 1979. aastal.
Eerik Kumari nimeline looduskaitsepreemia on Eesti tähtsaim looduskaitsealane autasu. Kumari-nimelise looduskaitsepreemiaga tunnustatakse inimesi, kes on pikka aega ja väljapaistvalt tegutsenud loodushoiu valdkonnas, levitanud looduskaitselisi teadmisi ja propageerinud säästvat looduskasutust, panustanud oma uurimistööga Eesti looduse tundmaõppimisse. 2010. aastast kaasneb looduskaitsepreemiaga looduskaitse kuldmärk. Preemia antakse pidulikult üle igal aastal looduskaitsekuu avaüritusel.

Esimesena peeti 1989. aastal Eerik Kumari looduskaitsepreemia vääriliseks loodusmees Fred Jüssit, kes on talle iseloomulikul moel mõtisklenud järgnevalt:

„Värske laureaadina saalitäie rahva ette astudes tuli mulle meelde üks üsna ammune juhtum. 1977. aasta 13. mai hommikul kell kolmveerand viis seisin ühel Narva-Jõesuu tänavaristmikul, mikrofon kolmjalal, kõrvaklapid peas ja magnetofon jalge ees maas, ning kuulasin jahiretkel olevast kanakullist vihale aetud varesekarja kraaksumist. Plangunurga takka ilmus äkitselt mu ette üks vana naine. Ta ehmus hirmsasti, lõi risti ette ja hüüatas poolihääli: „Hospodi, uže rabotajet!“ See spontaanne hüüatus jääb mulle alatiseks meelde, sest too ehmunu oli esimene, kes mu tegevust tööks nimetas. (…)

Kumari preemia tõestab, et nüüd on ka loodushoiu valdkonnas ilma tegevate inimeste teadvusse jõudmas arusaam; elamise viis iseendastki võib töö olla. See arusaam vajaks edasiarendamist eelkõige nende pärast, kes meie looduskaitsealadel oma missioonile pühendunult vaimse kultuuri väärtusi loovad.“

Kumari preemia laureaadid:
1989 Fred Jüssi
1990 Aare Mäemets
1991 Rein Maran
1992 Viktor Masing
1993 Mari Reitalu
1994 Madis Aruja
1995 Ilse Rootsmäe, Lemming Rootsmäe
1996 Arvi Järvekülg, Linda Metsaorg
1997 Hella Kink, Juhan Lepasaar
1998 Vaike Hang, Anto Raukas
1999 Vilju Lilleleht
2000 Veljo Ranniku
2001 Ann Marvet
2002 Edgar Valter
2003 Jaan Eilart
2004 Tiit Leito
2005 Enn-Aavo Pirrus
2006 Tiit Randla
2007 Loit Reintam
2008 Erast Parmasto
2009 Hans Trass, Tiit Petersoo
2010 Rein Einasto
2011 Jaan Riis
2012 Taivo Kastepõld
2013 Gennadi Skromnov
2014 Aivar Leito
2015 Tiit Sillaots
2016 Mati Kaal
2017 Agu Leivits

Allikad:
Jüssi, F. 1989. Kes kaitseb Eestimaad. Eesti Loodus. 12.
Keskkonnaministeeriumi kodulehekülg www.envir.ee

Kasari jõe luhal filmitud „Vanamees ja põder“ on esimene eesti film, mis võitis peaauhinna Matsalu loodusfilmide festivalil. Joosep Matjuse dokumentaalfilm räägib režissööri vanaisa Harri Põldsami suhtlemisest põtradega.
Harri on vana jahimees ja loodusesõber, kes on üle 30 aasta uurinud põtru ja nende hingeelu. Koos põtradega luhal ringi käimine ja nendega „põdrakeeles“ vestlemine on Harri jaoks omamoodi rituaal. Tänu kogemustele tunnetab ta täpselt seda piiri, millest üle astumine lõhub sideme ja peletab põdra eemale. Filmis peibutab Harri põtra sarve ja haraliaetud sõrmedega käega, oksa ja käega, aga ka ainult kätega. Ja maagia toimib. Kõik filmis nähtud loomad olid täiesti vabad tulema ja minema, millal tahtsid ja kuhu tahtsid.
Režissöör Joosep Matjus on öelnud, et tegu on tema elu tähtsaima filmiga:

„Ma ei kujuta ette, mis asi võiks veel tähtsam olla kui oma esivanemate jäädvustamine. Korjasin üles teatud loodusesse suhtumise, teatud seisundi, mis ei kao.“

Lihulas toimuv Matsalu loodusfilmide festival on oma nime saanud Matsalu rahvuspargi järgi. Esimene festival toimus 2.–5. oktoobrini 2003. aastal. Lisaks kaasaegsetele loodusfilmidele näidati festivali avaüritusel vanimaid eesti loodusfilme „Kasari jõe süvendamine“ (1931) ja „Vilsandi linnuriik“ (1937).
Nüüdseks on Matsalu loodusfilmide festival kasvanud viis päeva kestvaks rahvusvaheliseks sündmuseks, mille filmid linastuvad lisaks Lihulale ka Haapsalus ning Tallinnas. Iga-aastasel festivalil tuuakse vaatajani lai valik uusi loodusfilme kogu maailmast.

Allikad:
Meiessaar, M. 2009. Metsauudised metsast välja. Eesti Päevaleht. 17. oktoober
Teder, T. 2009. Kuidas inimene põdraks kehastub. Sirp. 15. mai.

Kevadise suurvee ajal tõusevad Kasari ja selle lisajõed üle kallaste ning peaaegu kogu Kasari luht on tulvavete poolt üle ujutatud. Kasari on üks suuremaid säilinud lageluhtasid Euroopas. Üle ujutatud luhal peatuvad tuhanded luiged, haned ja ujupardid. Üleujutus on luha aastaringis väga oluline periood. Tulvaveed toovad endaga kaasa setteid, mis soodustavad rohu kasvu. Mida pikem ja ulatuslikum on üleujutus, seda soodsamad on tingimused luhas pesitsevatele lindudele.
Kasari luhta on tugevalt mõjutanud jõe süvendamine ning kuivendustööd kohalike talunike põllu- ja heinamaade parandamiseks aastatel 1926−1938. Kasari põhjapoolne harujõgi Rõude aeti kanalisse, süvendati ka Kasari suuet. Süvenduse tulemusel püsib suurvesi luhas lühemat aega ning üleujutused ei ole nii ulatuslikud, aga vähenud on luhaheinamaade saagikus, sest kuivendatud maad kuivavad varem ja iga-aastased setted ei väeta neid enam.
2014. aastal avati Kasari jõel uus Kloostri sild. Sillal on veetaseme regulaator, mis tähendab, et suurvett Kasari jõel ja seeläbi ka luhal saab hoida vajadusel tavapärasest kauem. Sellega on võimalik üleujutusperioodi pikendada ning ühtlasi tagada ligipääs luha hooldamiseks. Samalaadne regulaator on olemas ka 2011. aastal valminud sillal Rõude jõel. Luha linnurikkus on lahutamatult seotud traditsioonilise looduskasutuse ja heina niitmisega. Ka tänapäeval on luha kinnikasvamise vältimiseks vaja seda pidevalt hooldada. 4000 hektari suurusest Kasari luhast niidetakse regulaarselt umbes 3000 hektarit.
Aastal 2011 filmiti Kloostri silla lähedal Antti Jokineni „Puhastust“, mis põhineb Sofi Oksaneni samanimelisel romaanil.

Allikad:
Hansen, V. 2007. Kasari jõgi ja tatari müts. Loodusesõber. 2.

Matsalu liigirikka linnuriigi esmaavastaja oli Tartu
ülikooli zooloogiamuuseumi konservaator Valerian Russow, kes alates 1870.
aastast korduvalt Matsalu külastas. Ta oli üks esimesi ornitolooge, kes
plaanipäraselt Eesti linnustikku ja selle levikut uuris.

Aastatel 1928–1937 tegi Matsalus uurimistöid Eerik Kumari
(tolleaegse nimega Erik Sits). 1933. aasta septembris ja oktoobris ilmus
ajakirjas Eesti Mets tema artikkel “Ekskursioonipilte Matsalult”, kus ta muu
hulgas kirjutas:

“Tagasihoidlik on see ümbrus, tagasihoidlik siinne rahvas,
keegi ei tee reklaami sellele linnuparadiisile. Harva eksib siia turisti jalg,
veel harvem üksik teadlane. Laiem rahvahulk tunneb Matsalu vaid nimepidi, ainult
jahimehed teavad, et meie riigi läänerannikul asub pikk, kaugele maasse tungiv
sopiline merelaht, mis vanade jahimeeste seas on ümbritsetud jumaliku
aupaistega. Sügisel, kui noored pardid hakkavad lendama, tärkab siin elu. Siis
voolab siia jahimehi igast ilmakaarest ja kogu roostik kajab päev läbi
püssipaukudest. Õhtuti vuravad autod linna poole, viies kaasa rikkaliku saagi.
Aga keegi ei kaitse siinset linnustikku, ei ole tuldud mõttele, et nii edasi
kestes võib hävida kord kogu õitsev elu. Ainult vanemad kohalikud elanikud
teavad jutustada ajast, millal Matsalu lahe linnustik oli veel kümnekordselt
rikkalikum kui praegu.”

Esimese ettepaneku 600 hektari suuruse Matsalu
linnukaitseala moodustamiseks Penijõe ja Kloostri vahelisele alale tegigi 1936.
aastal Tartu ülikooli loodusteaduskonna üliõpilane Erik Sits. Kuna see piirkond
oli tuntud ka hea linnujahialana, lükati ettepanek riigimaade ja -metsade valitsuse
ning Tallinna Jahimeeste Seltsi vastuseisu tõttu tagasi.

Matsalu riiklik looduskaitseala loodi 1957. aastal ENSV
Ministrite Nõukogu määrusega nr 242. Matsalu linnuriik oli saanud kauaoodatud
kaitse. Looduskaitseala esimeseks juhatajaks sai bioloog ja ornitoloog Olav
Renno. Looduskaitseala suurus oli 11 000 hektarit maismaad ja üle
25 000 hektari veepinda.

1976. aastal kanti Matsalu rahvusvahelise tähtsusega
märgalade ehk Ramsari nimekirja. Ramsari konventsioon tunnustab neid
kaitsealasid, kus märgalad on säilitatud ning nende kasutamine on jätkusuutlik.

2004. aastal nimetati Matsalu looduskaitseala ümber
rahvuspargiks. Matsalu rahvuspargi peamine eesmärk on kaitsta ja säilitada
mitmekesist linnustikku, Lääne-Eestile iseloomulikke kooslusi ning Väinamere
loodust. Samuti on olulisel kohal esivanemate kultuuri- ja ajaloopärandi
hoidmine, mille tähtsaks osaks on pärandmaastike säilitamine ja
traditsioonilise eluviisi soodustamine.

Kui 1958. aastal külastas looduskaitseala keskust Penijõel
180 inimest, siis 1963. aastal juba 8900. Tänapäeval külastab Matsalu rahvuspargi
keskust Penijõel 5000–6000 inimest aastas. Linnuvaatlejatele on parim aeg
Matsalu külastamiseks märtsist maini või septembris-oktoobris lindude kevad-
ning sügisrände ajal. Et linnud saaksid segamatult puhata ja edasilennuks jõudu
koguda, tohib sel ajal liikuda vaid teedel ja matkaradadel.

Allikad: Miilmets, A. 1981. Matsalu
Renno, O. 1965. Matsalu.
Sitz, E. 1938. Ekskursioonipilte Matsalult. Eesti Mets. 10-11.

1966. aastal moodustati metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis puhkealade osakond. Loomise vajadus tulenes suuresti looduspuhkuse ja turismi elavnemisest kogu Nõukogude Liidus. Eesti oli puhkuse veetmise kohana populaarne, seda eriti suurlinnade nagu Moskva ja Peterburi (tol ajal Leningrad) elanike seas. Populaarsemates piirkondades tõi liigne kasutus, sõidukite liiklemine ning ettevalmistamata kohtades lõkke tegemine kaasa metsa- ja pinnasekahjustusi, suurenes metsatulekahjude oht.
Metsade kaitseks ning puhkajatele paremate tingimuste loomiseks hakati metskondades rajama puhkekohti. Motellide, kämpingute ning telklaagrite rajamist korraldas puhkealade osakond. Eesti esimene kämping avati Rannamõisas 1965. aastal.
Kabli telklaager avati 1968. aastal. 1973. aastal oli kämpingus 126 voodiga varustatud ööbimiskohta. Eesti kogemus puhkekohtade ettevalmistamisel leidis tunnustust ja huvi ka mujal. Üleliidulisele põllumajandusnäitusele Moskvas telliti Kabli kämpingu makett. 1,5 x 2 meetri suuruse maketi valmistaja oli meister Hein ja see valmis kaubandus- ja tootmiskoondise „Loodus“ keldris. Makett sai nagu päris: puude, luidete, puhkajate ja nende autodega. Makett jõudis tervelt Moskvasse ning toimis lisaks tuleohutusalasele infole ka hea reklaamina Kablile ja tõi sinna uusi puhkajaid.
1970. aastatel muutusid üha levinumaks ja osavõturohkemaks asutuste suvepäevad. Nende looduses korraldamise tarbeks rajati olemasolevate puhkealade kõrvale kokkutulekute väljakud, esimesed neist Uulu ja Kabli kämpingu juurde. Väljakud varustati elektri, vee, tualettide, lõkkealuste, lipuvarraste ja palliplatsidega.

Allikas:
Kusmin, J. 2011. Metsa kõrvalkasutus Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XXV.

Linnujaam rajati 1969. aastal Nigula looduskaitseala kauaaegse direktori Henn Vilbaste eestvõtmisel. Linnujaama rajamise eesmärk oli eelkõige rasvatihase kui mudelliigi arvukuse uurimine.
Linnud püütakse 17 meetri kõrguse ja 28 meetri laiuse Helgoland-tüüpi mõrdpüünisega kinni, uuritakse, rõngastatakse ja lastakse taas vabadusse. Rändel koonduvad linnud tihti rannikule, mis toimib nende edasist liikumist suunava juhtjoonena. Osad liigid lendavad rändel kõrgel ja laial rindel ning mõrda tavaliselt ei satu. Osa metsalinde liigub rände ajal aga madalamal, kasutades puhkamiseks-toitumiseks rannaäärset metsariba ning kõrge mõrrasuudme ning vähemärgatava võrgu korral lendavad nad mõrda, mis järjest aheneb. Mõrra lõppossa jõudnud isendid koondatakse spetsiaalsetesse kastidesse ning viiakse rõngastusmajja. Rõngastushoones võetakse lind kastist, määratakse liik, sugu, vanus, rasvasus ja sulgimisstaadum ning kaalutakse ja mõõdetakse. Pärast kõiki „protseduure“ vabastatakse linnud taas.
Aastate jooksul on rõngastatud üle saja linnuliigi. Kabli oli Eestis esmaleiukohaks punapea-õgijale, vööt- ja kuld-lehelinnule, taigatihasele ning punasaba-kõnnuõgijale. Peale lindude on uuritud ka nahkhiirte rännet ning jälgitud ümbruskonna pisiimetajaid. Rõngastatud lindude kohta on laekunud tuhandeid taasleiuteateid. Palju taasleide tuleb teistest Läänemere ümbruse linnujaamadest, mis võimaldab arvutada lindude rändekiirust ja koostöös teiste linnujaamadega jälgida rännet ajas ja ruumis.
Linnuliikidest on Kabli linnujaamas rõngastatud kõige enam pöialpoisse ning rasva- ja sabatihaseid. Tööd teevad põhiliselt Nigula ornitoloogid, läbi aegade on abiks olnud ka suur hulk vabatahtlikke linnuhuvilisi. Kabli linnujaama kõige olulisem uurimisteema on osalise rände uurimine – miks jääb osa isendeid paigale, osa aga rändab sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele.
Linnud on head indikaatorliigid, kes annavad teavet keskkonnaseisundi muutuste kohta. Kablis kogutud andmestiku teeb seire seisukohalt väärtuslikuks pikk andmerida, mis võimaldab saada infot ka väikesearvuliste või hajusalt pesitsevate linnuliikide arvukuse muutuste kohta.

Allikad:
Kabli linnujaama veebileht – kabli.nigula.ee
Vainu, O. 2012. 100 aastat lindude rõngastamist Eestis. Eesti Loodus. 12.
Alunurm, M. 2005. Kabli küla läbi aegade.

Mukri raba on nime saanud Mukre küla järgi, kõnekeeles kasutatakse ka raba kohta sageli nimekuju Mukre. Raba lõunapoolset osa nimetatakse ka Ellamaa rabaks. Tegelikult on see terviklik rabalaam, mida poolitab 1920. aastatel ehitatud tee, mis lõi Mukre küla elanikele ühenduse Eidaperega. See üle raba kulgev, puunottidele ja haokubudele ehitatud tee on ajaloolise väärtusega. Mukri raba on seotud paljude pärandkultuuriobjektidega. Rabalaama lõunapoolses osas on koht, mida teatakse ka Krõõda soona. Legendi järgi olevat sinna uppunud Krõõda-nimeline naisterahvas ning sellest ajast olevat Mukri raba männid punase koorega.
Mukri raba servas asub kunagine metsatööliste maja. Rahvasuu mäletab lugu sealsest peremehest Mukre Toomasest, kes olevat ühtelugu riigimetsast puid võtnud ja seetõttu ka kohut käinud. Toomas oli keeranud ilusatele kuuskedele, mida ta riigimetsast varastada tahtnud, kasetohu ümber, et pimedas hea oleks aru saada, millised puud vaja maha võtta. Hommikul läks ta öösel saetud puudega koju. Vastu tulnud metsavaht Anvere öelnud: „Sul nii ilus lepakoorem.“ Metsavaht oli riuka avastanud ja tohud hoopis leppade ümber sidunud.
Raba läänekalda lähedal paikneva Reonda küla ümbruses on arvukalt murru-lõpulisi kohanimesid: Tagamurru, Mikumurru, Mesimurru, Matsimurru, Oinamurru jt. Nimed tulenevad omapärasest raadamisviisist – oja kaldamail otsiti lepik, raiuti see karusekuus (15. juuli–15. august) rinnakõrguselt maha ja jäeti siis aastaks seisma. Selle ajaga mädanesid lepad niivõrd, et maaharimisega sai algust teha. Sellist raadamisviisi nimetatakse murruks.

Allikad:
RMK pärandkultuuri andmebaas.
Kristian, R., Tihkan, K. 2011. On maa, aga ei kanna, on vesi, aga sõuda ei saa. Eesti Loodus. 6-7.

Hariliku kikkapuu esinemist Liivimaal on kirjanduses esimesena maininud August Wilhelm Hupel. Eesti aedadesse ja parkidesse toodi harilik kikkapuu 18. sajandi teisel poolel, kuid täpsed kasvatamise kohad pole teada. Eestis kasvab harilik kikkapuu ka looduslikult, oma areaali põhjapiiril. Kikkapuud levitavad linnud: punarinnad, harakad ja rästad, hilissügisel põhiliselt rästad ja kuldnokad.
Hariliku kikkapuu looduslikke kasvukohti Koiva ja Mustjõe kallastel uuris 1931. aastal Eduard Viirok. Tema kirjelduste järgi kasvasid kikkapuupõõsad Koiva jõe Eesti-poolsel madalikul, kus neid ei ohustanud niitmine. Neid leidus tammede, vanade kändude ja kivide läheduses, risuhunnikute servas jm üksikute põõsastena. Suuremal hulgal kasvas kikkapuid vanade jõekäärude kallastel ja Koiva jõe kaldalähedastes põõsastikes. Teine kikkapuude kasvukoht oli 1931. aastal Mustjõe-äärne ala umbes viis kilomeetrit Koiva jõkke suubumisest ülesvoolu.
1956. aastal asus kikkapuu looduslikke kasvukohti Eestis uurima Valdek Ritslaid. Ta korraldas mitu ekspeditsiooni Mustjõe ja selle harujõgede piirkonda ning Põhja-Lätimaale. Uurimistööst selgus, et Eestis kasvab harilik kikkapuu looduslikult Koiva jõe, Mustjõe ja Peetri jõe lammil ligikaudu 30 km pikkusel alal. Saaremaal Sõrve säärel leiti 1956. aasta sügisel harilikku kikkapuud kahes kohas. Ritslaiu arvates olid need metsistunud põõsad.
Kikkapuu juurte koor sisaldab kautšukitaolist ainet gutapertši. 1960. aastatel rajati Mustjõe kaldale kikkapuu istandus gutapertši tootmisvõimaluste uurimiseks. Töö katseline osa tehti Tartu Riikliku Ülikooli laboratooriumis. Kikkapuu juure koores leiduva gutapertši põhikomponendid on guta ja vaik. Guta elementaarne keemiline koostis on sama mis kautšukil. Mida suurem on juurekoore gutasisaldus, seda väärtuslikum on tooraine. Uuritud kikkapuupõõsaste keskmine gutasisaldus oli 9,1%, kusjuures kultiveeritud kikkapuude gutasisaldus ületas looduslike põõsaste oma. Jämedamate juurte koor sisaldas rohkem gutat kui peenemate juurte oma. Gutapertši kasutati kautšukitaolise ainena näiteks meditsiinis, isoleermaterjali ja liimide koostisosana.

Allikad:
Kasesalu, H. 2015. Valdek Ritslaid, Eesti kikkapuude uurija. Eesti Loodus. 10.
Ritslaid, V. 1961. Eesti NSV kikkapuude gutapertšisisalduse uurimine.
Sander, H. 2015. Kikkapuu Eestis: looduslikud ja metsistunud leiukohad läbisegi. Eesti Loodus.10.

Riigimets on Eestis sihtide abil jaotatud nelinurkseteks osadeks ehk kvartaliteks. Selline jaotus pärineb juba mõisaajast – kvartaliteks jagamine võimaldas metsa üle paremini arvet pidada ja lihtsustas metsa majandamist. Sihtide lõikumiskohtadesse paigutati kvartalite paiknemist ja numbrit näitavad postid. Kvartaliposti kindla numbriga pale oli selle kvartali poole, mille numbrit ta näitas.
Kvartaliposte on matkajad ning marjulised-seenelised kasutanud metsas orienteerumiseks. Tõrvase kandist on 1990. aastate algusest teada järgmine lugu: Valgast käidi bussidega riigimetsast marjade korjamisega lisateenistust otsimas. Ka Valga marjulised kasutasid orienteerumiseks kvartaliposte. Kuna Tõrvasel on kõik kvartalisihid autoga sõidetavad, pidasid marjulised neid teenumbriteks. Kokkusaamine lepiti posti „doroga sto sorok vosem” (tee number 148) juures, teadmata, et sama numbriga postid asuvad kvartali neljas nurgas. Nii juhtuski, et marjuline ootas ühes, buss teises kvartali nurgas. Lõpuks ei jäänud marjakorjajal muud üle kui öö metsas veeta.

Allikas:
RMK pärandkultuuri andmebaas.