Valastel asub Eesti kõrgeim juga – 30,6 meetri kõrgune Valaste juga. Otse pangaservalt alla tuhisedes pakub see juga eriti kauni vaatepildi just kevadeti, suurvee ajal, kuivadel suvedel aga võib vesi Valaste ojast aga sootuks kaduda.
Kriiva on tegelikult liivaluite hari, umbes sarnane moodustis nagu Sahara düünide harjad, loomulikult palju väiksemad. Agusalu metsades Ida-Virumaal on mitmeid kriivasid – rabade ning soode vahel kulgevaid kõrgeid ja kitsaid liivaseljandikke, mida mööda saavad liikuda nii inimesed kui metsloomad.
Peaaegu kogu Peipsi järve põhjaranniku ääres laiub kaunis kuldne liivarand võimsate rannamändide all. Järve lõunapoolsemad kaldad on aga täiesti teistsugused. Need on soised ning rohused. Ainsad kohad, kus liivaranda veel kohata võib, on Kallaste ümbruses.
Peipsi põhjarannik on olnud alati populaarseks puhkamiskohaks ning tegu on ka ühe Eesti pikima ühtse liivarannaga – rannariba pikkus idast läände küünib 40 kilomeetrini.
Peipsi põhjarannik on juba pika aega olnud väga populaarne suvituspiirkond. Kaunis ning lai liivarand, rannamännik ning merest kiiremini suvesoojuse saavutav vesi on muutnud piirkonna populaarseks paljudele suvitajatele. Seetõttu on rand ilusate ilmade korral rahvast sama täis kui maailmakuulsad rannad Miamis või Rio de Janerios.
Oandu mets on mitmeski mõttes õpikunäide Eesti metsadest ning metsade majandamisest.
Alliklepa küla lähedal asub mererand, kus randa ei kata mitte liiv, vaid peenike kivi klibu. Rannaäärne meri on madal ning meres on palju kive – see mereäär on paljude merelindude meelispaigaks. Kuna piirkond jääb Euroopa maailmajao lindude rändeteedele, siis sügiseti ja kevadeti läbivad seda piirkonda ka rändlindude parved – muidu nii vaikne ja idülliline mererand muutub ühtäkki väga lärmakaks linnulaadaks.
Perakülast põhja poole jääv kaunis liivarand meenutab oma väljanägemiselt pisut ookeani – sirge lai liivarand, kuhu rulluvad tuulistel päevadel suured ja rasked murdlained. Rand on rikas luidete poolest – rannaäärses männimetsas olevad pinnavormid on kõik mere tegevuse tulemusena kokku kuhjatud, lisaks leidub kõrgeid luitevaale ka rannas. Peraküla ranna liiv „laulab“. Kui astuda kuiva ilmaga paljajalu sealsele rannaliivale, võib kuulda ning ka tunda jala all kiuksumist ja krudinat – liivaterade üksteise vastu hõõrdumisel tekib heli.
