Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) tänavusest 19 miljoni taime istutamistööst on pool tehtud. Metsakasvatustööd tutvustaval RMK metsapäeval sai reedel oma käega männitaimi mulda panna ligi 400 inimest.
Riigimetsas jõuab tänavu mulda 19 miljonit noort puud, millest üle 10 miljoni oli reedeks istutatud. Avalikkuse jaoks kulmineerus kestev istutushooaeg reedel toimunud RMK metsapäevaga Harjumaal Uuri küla lähistel.
Kohale tuli 400 metsasõpra, kel avanes võimalus ise käed külge panna ja mõne tunni vältel end metsakasvatajana proovile panna. Kokku istutasid RMK metsapäevast osavõtnud 10 hektarile ligi 30 000 männitaime.
„RMK metsapäev on pika traditsiooniga sündmus – juba aastaid oleme igal kevadel võimaldanud kõigil huvilistel tulla ja oma silmaga näha, kuidas käib riigimetsa uuendamine. Ja mitte ainult näha, sest igaühel avaneb võimalus ise käed külge panna ja paari tunni vältel proovida metsakasvataja tööd,“ tervitas metsasõpru RMK juhatuse esimees Mikk Marran.
„Nii paneme me igal aastal aluse uuele metsapõlvele, et Eesti metsad jääksid terveks, mitmekesiseks ja majanduslikult väärtuslikuks ka tulevastele põlvedele. Haldame riigimetsi nii, et need looksid tasakaalu majandamise, looduskaitse ja looduses liikumise vahel. Ehitame matkaradu, hoiame kaitsealasid, toetame loodusturismi ja panustame teadusuuringutesse. Meie eesmärk on võimaldada igale eestimaalasele elusamat elu!“ lisas Marran.
Paralleelselt toimuvad 13.-22. maini RMK metsapäevad ka kooli- ja lasteaialastele ning haridusprogrammist saab vabas õhus osa ligi 5000 last ja 112 lasteasutust.
Istutamine on alles metsakasvatustöö algus
RMK metsakasvatuse valdkonna juhi Toomas Väädi sõnul on istutamine oluline osa metsakasvatusest ja täidab mitut eesmärki korraga. „Esiteks võidame aega, sest meie oma taimlates ette kasvatatud noorte puude istutamisega läheb uus metsapõlv kiiremini kasvama. Teiseks, pärinevad taimed parimate puude seemnetest, millega tõstame majandusmetsade puidutootlikkust. Kolmandaks saame nii suunata riigimetsa puuliigilist olemust,“ selgitas Väät.
„Istutamine on metsakasvatustöös väike samm, sest järgmise 20 aasta jooksul käib metsakasvataja samas paigas keskmiselt seitse korda tegemas erinevaid töid, et istutatud taimed kasvama läheks ja noor mets sirguks. Istutame, kasvatame ja lõpuks väärindame,“ lisas ta.
Metsakasvataja jaoks ei näita edukust istutatud taimede arv, vaid see, kui kiiresti alad noorendikuks saavad ja milline on metsakasvatusliku eesmärgipuuliigi arvukus. Riigimetsa raiesmikud uuenevad keskmiselt nelja ja poole aastaga. Mullu võeti metsana arvele 12 100 hektarit noorendikke.
Kokku uuendatakse riigimetsa istutamisega sel aastal 8600 hektaril. RMK pöörab tänavu erilist rõhku uusmetsastamisele, pannes ca 500 hektari ulatuses metsa kasvama väheväärtuslikel rohumaadel, põõsastikes, karjäärides ja demonteeritud liinialustel.
RMK investeerib metsakasvatusse tänavu kokku 22,6 miljonit eurot, millest ca 11,7 miljonit kulub istutamiseelsele maapinna ettevalmistamisele, istutamisele ja taimedele ja 10,9 miljonit noore metsa hooldustöödele ja kasvatamisele.
Fotod: RMK metsapäev 2026 Uuri külas | Flickr
Eelmise aasta novembri lõpus alanud hirvekaamera 13. hooaeg sai selleks korraks läbi maikuu alguses. Poole aasta jooksul toimus kaamera vaateväljas nii mõnigi ere ja üllatav hetk.
Kogu hooaja jooksul võis söödaplatsil näha umbes 60-70 erinevat hirve. Detsembri keskpaigaks koondus söödaplatsi lähistele ja õhtupimedas ka platsile vahel niipalju porgandihuvilisi, et kõik korraga rambivalgusesse äragi ei mahtunud.
14. detsembril varahommikul tuli platsile kutsumata külaline hunt, kes peletas sealt ära kaks hirvepulli.
Ka hirvedele tulid jõulud, nagu kord ja kohus: jõululaupäeval käisid kõikjale jõudvad jõuluvana ja päkapikk eeskujulikele hirvedele õunte ja porganditega pidulauda katmas ning õhtul jõudsid kohale ka asjaosalised ise.
Külm jaanuar ja veebruar hoidis hirved ka päevasel ajal platsi lähedal metsas, nii polnud vaja kaugemalt tulekuks energiat kulutada ning porgandeid ja silo nosima jõuti juba hämarikus. 8. veebruari õhtul leidis aset juhtum, millega pole ükski hirv kaamera ees varem hakkama saanud – hirvevasikas oli ühtäkki püsti porgandikastis ja sõi porgandeid.
Õllega sarvi otsima
Veebruari lõpus jõudis kätte sarvede heitmise aeg, esimesed kaks hirvepulli ilmusid söödaplatsile ühe sarvega 26. veebruari hilisõhtul, ühel peas viieharuline ja teisel seitsmeharuline sarv. Vanemad ja suuremate sarvedega hirved heidavad oma ehted kõige varem, noored väikeste sarvedega loomad võivad jääda sarvituks alles maikuu alguses.
Sarvekütid, kes hirvekaameral silma peal hoiavad, saavad täpselt teada, millal tuleb Saaremaale sarvekorjele tulla ning “laulupidu” läkski jälle lahti nii, nagu varasematelgi aastatel.
Sarvede korjamisest muidugi rikkaks ei saa, pigem on see mõnele stiimul hilistalvel-varakevadel metsa minna. Kord öösel kella ühe paiku tuli lausa kaks õllepurkidega nokastanud selli mobiilivalgusel manti otsima ja saidki sarve, mis oli hirve peast otse-eetris maha pudenenud. Vastupidiselt toimis aga valgel ajal koerakesega jalutanud härra, kes leidis silopalli tagant sarve ja selle kenasti porgandikasti paigutas.
Uus liik ja nöökiv tehnika
Hoogsal sarvede heitmise ajal tuli 9. märtsil esmakordselt kaamera ajaloos platsile uus liik – šaakal. Häbelikuvõitu looma suhtes reageerisid hirvepullid peaaegu samaviisi, kui oleksid hundiga kohtunud. Nad tegid sama häält ka šaakali puhul, kuid olid haruldast looma nähes väga uudishimulikud.
Nagu tavaks saanud, päädis hirvekaamera hooaeg seekord RMK jahindusspetsialisti Risto Risti ja minu kokkuvõttega hooajast kaamera ees ja söödaplatsilt ning selle ümbrusest leitud sarvede näitusega. Kuna serveris juhtus neil päevil paaripäevane suur tehniline rike, puuduvad postituses kaamera ees räägitud lood.
Näituse jaoks õnnestus kokku koguda üheksa sarve, neist vaid ühed on ühe hirve paarissarved, suuri, võimsaid sarvi ei õnnestunud leida.
Täname Metsa Johani talu, kes varustas hirvi siloga ning osaühingut Laheotsa porgandite eest. Porgandid transporditi Saaremaale osaühingu Sikassaare Vanametall abiga.
Ja muidugi suured tänud tähelepanelikele ja hasartsetele hirvekaamera vaatajatele! Loodan, et vaatame hirvede käekäiku sügisel edasi.
Täna saavad kaheteistkümnes Eesti paigas alguse kooli- ja lasteaialastele suunatud metsapäevad, et lastel oleks võimalik enda käega ise uut metsapõlve rajada. 13. kuni 22. maini kestvaid istutuspäevi korraldab RMK osana loodusõppeprogrammidest ning sellest saab osa ligi 5000 last ja 112 lasteasutust.
Esmakordselt pakub RMK võimalust istutuspäevadel kaasa lüüa vanuserühmiti nii laialdaselt: lasteaiast kuni gümnaasiumini.
Riigimetsa Majandamise Keskuse jaoks on metsauuendus väga tähendusrikas töö, sest just sellega pannakse alus terve ja tugeva metsa kestmisele põlvest põlve.
„Laste abiga paneme kasvama ligemale 76 000 metsataime kokku 30 hektari suurusele alale mitmel pool Eestis. Istutustöö juurde käib ka hariduslik pool, sest räägime lastele kõigest sellest, mida metsamehed teevad metsa kasvatamise nimel: kuidas varutakse seemet ja kasvatatakse metsataimi; mille järgi valitakse sobiv puuliik ja viis metsa uuendamiseks ning milliseid töid tehakse selleks, et väiksed puud saaks suureks sirguda,“ selgitab RMK loodusteadlikkuse spetsialist Liina Karrofeldt. „Sealjuures räägime, mis eesmärki hoolega kasvatatud mets lõpuks puidu kasutusvõimalustena täidab.“
Tema sõnul on lasteaedade ja koolide huvi istutama tulla suur ning metsapäevale tuleku nimel sõidetakse päris pikki vahemaid. Tullakse isegi saarelt mandrile – näiteks Vormsi lapsed tulevad Läänemaale Vidrukale.
Istutuspäevad toimuvad kuuel päeval – 13., 14., 15.,18., 21. ja 22. mail ning iga päev on ühe vanuseklassi päralt. Päev kestab vastavalt vanusele: koolieelikud (6–7-aastased) – kuni 2 tundi; 1.–4. klass – kuni 2,5 tundi ning 5.–9. klass ja gümnaasium – kuni 3,5 tundi.
Paigad, kus lapsed uued puud mulda panna aitavad, asuvad Harjumaal Pillapalus, Lääne-Virumaal Kival, Ida-Virumaal Jõugas, Tartumaal Poolel, Põlvamaal Valgesoos, Võrumaal Väiku-Ruugal ja Holstal, Läänemaal Vidrukal, Pärnumaal Laiksaares ja Penul, Hiiumaal Leigris ja Saaremaal Vikis.
Täpsemalt saab asukohtadega tutvuda siin: Haridusasutustele » Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK)
Laste istutuspäevade toimumisse andis möödunud jõuludel panuse igaüks, kes riigimetsast pühadeks kuusepuu koju tõi. Kuusemüügist saadud tulu suunas RMK koolide ja lasteaedade metsaistutuspäeva korraldamiseks ja transpordikulu katmiseks.
Tunamulluste jõulukuuskede müügist saadava tulu eest korraldas RMK koolidele ja lasteaedadele eriprogrammi „Jõulupuu lugu“, millest sai samuti osa ligemale 5000 last.
Eelmisel aastal osales RMK õppeprogrammidel 48 346 inimest.
Matsalu lahe ääres Haeskas on veel teel palju kevadrändajaid, rannaniidul peatuvad suured valgepõsk-laglede ja suur-laukhanede parved, veepiiril toituvad kurvitsaliste salgad.
Roolinnuliigid, rootsiitsitajad, ritsiklinnud, hüübid jt on tänaseks jõudnud koduroostikku ja alustanud pesitsust, samuti kühmnokk-luiged, laululuiged ja hallhaned ning hulgaliselt pardiliike, kelle pesitsuspaigaks on roostik.
Eile, 8. mail kell 18.06 sai päästeamet teate 3. kategooria maastikupõlengust Matsalu siselahes. Põleng jäi vaid mõne kilomeetri kaugusele RMK rändekaamerast. Tuulingu talu peremehe Ants Ale sõnul pole siinkandis roostik põlenud mäletamata aegadest, kuigi kevaded on siin alati väga kuivad olnud.
Tugeva tuule ja suure objektiivisuurenduse tõttu võbelevalt videolt oli näha, kuidas roostik põles paksu musta suitsuga, justkui põleksid auto rehvid. Põlengu ajal oli õhus tihe linnuliiklus – tundus, et mõned rändparved lendasid läbi suitsupilve ning kindlasti oli ka tule eest põgenevaid linde. Häving kestis umbes neli tundi, enne kui päästjatel õnnestus tulekahju lokaliseerida. Drooniseire järgi põles kuni 50 hektarit roostikku.
On õõvastav mõelda, kui palju linnupesi ja vanalinde võis selle 50 hektari suurusel roostikualal hävida. Julgen arvata, et põlengus hävis tagasihoidliku hinnangu järgi 600–700 linnupesa, millest enamik kuulus värvulistele. Sellel alal pesitsesid ka hallhaned, arvukalt erinevaid pardiliike ning mõned luigepaarid.
Vaat, mida kõike võib näha looduskaameratest — õnneks enamasti ikka midagi ilusat.
RMK Põlula kalakasvatuskeskuses juba aasta aega töötanud päikesejaam on näidanud, et investeering päikeseenergiasse ja akusalvestisse oli mõistlik. Seetõttu võetakse vähem elektrit elektrivõrgust, energiakulud on väiksemad ja süsteem toob ka lisatulu.
Tekst: Kristi Kool
Fotod: RMK
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Kalakasvatus on tegevus, kus elektrienergial on keskne roll kalade heaolu ja looduslähedaste kasvutingimuste tagamisel. „Põlula kalakasvatuskeskus kasutab Lavi allika vett, mis on looduslikult jahe, aasta läbi ligi 6 kraadi, ja hapnikuvaene. Kui vette on vaja lisada hapnikku, kasutame elektri jõul töötavaid aeraatoreid. Kalakasvatusprotsessi juhtimiseks, näiteks vastsete koorumise aeglustamiseks või kiirendamiseks, tuleb vajaduse korral vett kas jahutada või soojendada,“ selgitab RMK Põlula kalakasvatustalituse juht Kunnar Klaas.
Tema sõnul vajavad soojalembesed Atlandi tuurad teatud eluetappides allikavee täiendavat soojendamist. Karantiinihoones, kus inkubeeritakse loodusest või teistest kalakasvandustest pärit siia ja lõhilaste marja, tuleb vett sügistalvisel hooajal aga hoopis jahutada, et vastsed ei kooruks liiga vara välja. „Veetemperatuuri reguleerimisega saame marja hautamise perioodi vastavalt vajadusele pikendada või lühendada ning seega vastsete koorumisaja ajastada looduses toimuvate protsessidega sobivaks. Looduslikes veekogudes on talviti veetemperatuur madalam ja marja areng aeglasem kui meie allikavees, kus vastsed kooruksid välja liiga vara, juba talvel,“ põhjendab Klaas.
Päikesepargi rajamise idee
Lisaks veetemperatuuri ja hapnikusisalduse reguleerimisele kulub kalakasvanduses elektrit ka veepuhastusfiltrite, pumpade, mitmete kalakasvatusseadmete, valgustuse, töökohtade jm elektrivarustuseks. Kuna suurem osa kalade kasvatamisest toimub hoonetes, on ka valgustusel oluline roll. „Kalad peavad sööta nägema, et seda haarata. Valgustites kasutame hõõglampe, mille valguse spekter on looduslikule kõige sarnasem. LED-lambid on energiasäästlikumad, kuid nende sinise spektriga valgus ei sobi kaladele,“ lisas Klaas.
Just suur ja aastaringne energiavajadus pani mõtlema oma elektritootmisele. „Päikesepargi rajamise mõte tekkis juba 2018. aastal, kui oli teada, et 2020. aasta lõpuni rajatavatele päikeseparkidele makstakse taastuvenergia toetust 5,37 senti kilovatt-tunni kohta. Samuti olime analüüsinud keskuse elektritarbimist ja teadsime, et suure osa toodetavast päikeseenergiast suudame ise ära kasutada,“ meenutab Klaas.
Paraku 2019. aasta eelarvest vahendeid ei leitud ning nii jäi mõte ootama paremat aega. „Samal ajal tegelesime karantiinihoone rajamisega ja päikesejaama ehitamine jäi mõneks aastaks tagaplaanile. Kuna 2022. aastal olid elektrihinnad kõrged, keskmiselt 23 senti kilovatt-tunni kohta, esitasime idee uuesti ja saime vajaliku toetuse 2023. aasta eelarves,“ selgitas ta.
Ehitamine võttis eri põhjustel aega ligikaudu kaks aastat. Hea oli see, et samal ajal langesid päikesepaneelide ja akupankade hinnad, mis võimaldas eelarve piires hankida lisaks päikesepaneelide pargile ka akupanga. Rajati kompleksselt toimiv päikesejaam, mis alustas tegevust 2024. aasta lõpus.
Keskkonnasõbralik ja kasulik
2025. aastal ostis Põlula kalakasvatustalitus elektrivõrgust 221 000 kilovatt-tundi elektrit. See on 77 000 kilovatt-tundi vähem kui aasta varem. Võrgust ostetava elektri kogus vähenes ligi neljandiku võrra. Koos päikeseelektri kasutamise, elektri müügi ja akude abil saadud tuluga oli rahaline kasu kokku umbes 20 000 eurot. See moodustab ligikaudu 15% kogu investeeringu maksumusest.
Päikesejaam tootis aasta jooksul umbes 70 000 kilovatt-tundi elektrit. Enamik sellest – üle 93% – kasutati kohapeal kohe või salvestati akudesse. Väike osa elektrist müüdi tagasi võrku. Akusid laaditi võrgu energiaga siis, kui päike paistis või kui elekter oli börsil odav, ning kasutati ajal, mil elekter oli kallim. Nii kasutati aasta jooksul akudest umbes 46 000 kilovatt-tundi elektrit.
Alates 2025. aasta augustist osaleb akusüsteem elektrivõrgu stabiilsuse tagamises. See tähendab, et vajaduse korral antakse elektrit võrku või võetakse sealt tagasi. Selle kaudu liikus aasta jooksul kokku umbes 6000 kilovatt-tundi elektrit; see tõi ka täiendavat tulu.
Päikesejaama ja akude rajamine maksis kokku 136 000 eurot. Esimese aasta tegelike tulemuste põhjal võib öelda, et investeering tasub ära vähem kui seitsme aastaga. Päikesepaneelid teenivad oma hinna tagasi kiiremini, akud veidi aeglasemalt, kuid koos töötades moodustavad need tõhusa ja paindliku lahenduse.
Põlula kalakasvanduse päikesejaam on RMK-s üks esimesi ja ühtlasi suuremaid investeeringuid, kus on ühendatud päikeseenergia tootmine ja selle salvestamine. Uued kontorihooned Paikusel ja Ussimäel saavad endale samuti päikesepaneelid. „RMK on võtnud suuna energiatõhususe poole ja tänapäevaste küttelahenduste rakendamine ning päikeseenergia kasutuselevõtt on meie kinnisvara arendamisel olulisel kohal,“ rõhutab kinnisvaraosakonna juht Karl Mänd.
Põlula kalakasvatustalituse kogemus näitab tema sõnul, et hästi kavandatud ja nutikalt juhitud päikesejaam ei ole ainult keskkonnasõbralik, vaid ka rahaliselt kasulik. Lisaks aitab see vähendada sõltuvust elektrivõrgust ning toetab RMK eesmärki kasutada ressursse säästlikult ja kestlikult.
2. mail toimus Eestis talgupäev, mille raames korraldati üle riigi mitmesuguse eesmärgiga talguid. Nende tulemusel said paljud paigad puhtama ja korrastatuma ilme. Ubja külas toimusid sel päeval tammeistutustalgud. Osalejateks olid peamiselt kohaliku kogukonna liikmed, kuid esindatud oli ka RMK looduskaitseosakond ja Kliimaministeerium.
Ubja on eriline küla, kuna selle lähedusse rajati Eesti üks esimesi allmaakaevandusi. Kaevandus alustas tööd ligikaudu 100 aastat tagasi ning tegutses kuni 1959. aastani. Kaevanduskäigud rajati vaid 5–10 meetri sügavusele, mistõttu on aja jooksul tekkinud kaeveõõnte ehk strekkide kohale mitmeid varinguauke ja vajumisalasid, mis kujutavad ohtu inimestele, loomadele ja põllumajandustehnikale. Tõenäoliselt tekib selliseid varinguid ja vajumeid ka edaspidi.
RMK tellis Ühtekuuluvusfondist rahastatud projekti raames osale Ubja kaevandusalast varinguaukude ja vajumite täitmise. Täitmisele läks kokku 34 varingu- ja vajumikohta 2,7 hektari suurusel alal. Ala metsastati peamiselt mändidega. Kohalik kogukond avaldas soovi, et ühe väiksema osa kaevandusalast (nn staadioni ala) võiks katta tammedega. Nii istutatigi 2. mail talgute käigus ühiselt 32 tammepuud. Mitmed talgulised said endale n-ö isikliku tammepuu, mida edaspidi aeg-ajalt vaatamas ja hooldamas käia.
Ala on kogukonnale oluline, kuna seda kasutati omal ajal osaliselt staadioni ja külaplatsina. Vahepeal oli see hooldamata, kuid ala läbib aktiivselt kasutatav jalgrada. Istutatud tammetukk jääb loodetavasti kasvama sajanditeks.
Tööd tehti projekti „Maavarade kaevandamise ja töötlemise pärandmõjude likvideerimine“ raames.
Taastamistööd Setomaal Lõunalaagris Voropi külas on jõudnud sinnamaani, et aeg on hakata taas Seitsemäe nõlvale laduma kividest suurt number seitset. Iga soovija on oodatud selles ettevõtmises kaasa lööma ning oma kivi number seitsemesse paigutama.
Riigimetsa Majandamise Keskuse loodusvaht Toomas Valk, üks Seitsmemäe taastamise eestvedajaist, märgib, et valgetest kividest laotud number seitse tähistas Voropis suviti laagris olnud seitsmendat jalaväerügementi, mis muidu paiknes Võrus ja Petseris. Uue numbri kontuur on mäele juba maha laotud ning 5. kuni 20. maini on kõigil huvilistel võimalik tuua oma kodukohast sobiv kivi, viia see mäe otsa ja paigutada seitsmesse. Toodav kivi võiks olla 20–30 cm läbimõõduga maakivi. Kivid värvitakse hiljem üle.
„Ootame kõiki inimesi, eriti aga neid, kelle esivanemad on siin laagris kunagi teeninud, rajatavasse tähisesse oma kivi tooma,“ selgitas Toomas Valk. „See oleks igati väärikas mälestus siin kunagi oma riiki teeninud isadele ja vanaisadele. Kuna Lõunalaagris olid väljaõppel peamiselt Võrus ja Petseris paiknenud väeosad, siis usun, et paljude kagueestlaste vanaisad või vanaonud on siin oma sõjaväesuved veetnud.“
Lõunalaagri matkarada ja lõkkekoht
Kuid Voropi külas paiknevat Petseri Lõunalaagrit tasub kindlasti külastada ka siis, kui minevikuside paigaga puudub, sest tegemist on igati põneva kohaga nii oma ajaloo kui ka loodusvaadete poolest.
Endine suvelaager oli unustusehõlma vajunud ja metsa kasvanud, kuid 2010. aastal „taasavastati“ laager koos Seitsmemäega RMK pärandkultuuri inventeerimise käigus. Metsastunud alalt otsiti üles kunagised hoonete asemed ja sõjaväelaagri tutvustamiseks rajas RMK 2011. aastal Lõunalaagri matkaraja, lõkkekoha ning paigaldas infotahvlid. Aasta hiljem rajas RMK ka Laskevälja rattaraja, mis ühendab Lõunalaagrit Värska Põhjalaagriga ning tutvustab laiemalt kogu Petseri laskevälja militaarset ajalugu.
Platvorm pildistamiseks
Rohkelt tööd on tehtud ka selle nimel, et laagrit ja selle väärikat sümbolit saaks mugavalt külastada. Seitsmemäe alla on ehitatud parkla, kust viib juurdepääsutee (läbitav ka ratastooliga) mäe juurde. Valmis on ehitatud ka pildistamisplatvorm, et saaks endast või sõpradest number seitsme taustal mugavalt fotosid teha.
Toomas Valgu sõnul on omal ajal Seitsmemäge päris palju pildistatud ning neid fotosid võib leida nii muuseumidest kui ka arhiividest. Pildistamisplatvorm just selle mõttega rajatagi, et saaks ka nüüd endast koos seitsmega fotosid teha. Edaspidi on plaanis ehitada ka trepid mäe tippu (Seitsmemäe suhteline kõrgus on 22 meetrit).
Mäe jalamil voolav oja on paisutatud väikseks järveks: see hoiab võsastumise ära ja on silmale ilus vaadata, ka number seitse saab veepinnalt peegelduda.
Matkarada ristub mitmete ojadega ja nende ületamiseks on ehitatud valged puidust sillad – seitsmest neli on valmis – mis näevad välja sellised nagu siis, kui seitsmes jalaväerügement seal toimetas. Puidust sild ehitatakse ka matkaraja ääres oleva paisjärve tammile.
Seitsmemägi asub Setomaa vallas, Matsuri-Sesniki tee ääres. Mäe juurde jõuab, kui kasutada kaardirakendustes otsingut „RMK Lõunalaagri lõkkekoht“.
Täpsemat infot Lõunalaagri matkaraja kohta leiab siit.
Seitsmemäe taastamise on ette võtnud Setomaa vald koostöös RMK, Eesti Kaitseväe ja sihtasutusega Seto Kultuuri Fond. Projekti esimesele etapile on rahalise toetusega õla alla pannud Eesti Sõjamuuseum ja MTÜ Piiriveere Liider.
Seitsmemägi avatakse pidulikult suvisel pöörpäeval 21. juunil kell 12.
Metsiste jaoks sobivamaks muudetud alad, kus aeti kunagised kuivenduskraavid kinni, on tekitanud küsimusi, miks on seal kogunenud kohati vesi. On inimesi, kes muretsevad, et nüüd ei saa loomad neis metsades enam elada, sest endise kraavi asemel on maapinnale moodustunud suuremad veelombid.
Näiteks on üks selline koht Saarde vallas asuv Rail Balticu Mõtuse kompensatsiooniala, kus tehti looduskaitsetööd 2025. aastal. Asendiplaanil on punasega märgitud 750-meetrine endine kraav, mille peal on praegu paiguti vesi. Miks see nii on?
Kraavide sulgemiseks on võimalik rajada teatud vahemaa taha paisud võin siis ajada kraav üleni kinni. Viimast saab teha kui kohapeal on piisavalt kraavi kaevamisest jäänud mullet. Nii on tehtud ka kõnealuse kraavi puhul ja veel mitmetes teistes kohtades nii Mõtuse objektil kui ka mujal.
Pärast kraavi sulgemist muutub veerežiim ja kunagi kuivendatud mets saab aja jooksul tagasi oma algse perioodilise liigniiskuse. See hakkab toimuma põhjavee taseme tõusu ja sademete toel, kuid kui enne liikus vesi kiiresti kraave pidi lähedalasuvasse Ura jõkke, siis nüüd jõuab see sinna aeglasemalt, hajudes mööda maastikku.
Selline kinniaetud kraav jääb ümbritsevast maastikust siiski mõnevõrra madalamaks ja seetõttu kujunevad sinna kevadeti ka suuremad lombid, mis püsivad kauem. Kui liivasemal maastikul imbub vesi kiiremini ära, siis siinse savisema maastiku puhul võtab see veidi rohkem aega ja ajutised lombid pakuvad elupaiku näiteks konnadele. Kuid lõpuks kasvavad ka sinna puud ja rohttaimed peale.
Siin on valik 2-10 aastat tagasi tehtud taastamistöödest, kus kinniaetud kraav taimestikuga kaetud.
Metsale ei tee märjem siht häda midagi. Selsamal Mõtuse alal on kahel pool endist kraavi mets kenasti kasvamas, metsaalune on kevadele iseloomulikult niiske ja ajutiste veesilmadega.
Ka kinniaetud kraavitrass on õhukese veekihiga kaetud vaid osaliselt.
Metsloomadele jaoks pole mõni veelomp metsas probleem ja metsast välja kolima nad seepärast ei hakka. Karujäljed nii siin- kui sealpool sihti kinnitavad sama. Looduses leidub ikka märgi kohti, loomad ületavad ka jõgesid ja ojasid. Antud sihti mööda saab liikuda tavaliste kummikutega, vesi pole kuigi sügav.
Piiumetsa maastikukaitseala sood ja märgalametsad on varasemate kuivendustööde tõttu halvenenud seisundis ning vajavad taastamist. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ja OÜ Inseneribüroo STEIGER tutvustavad kavandatavat veerežiimi taastamise projekti teisipäeval, 6. mail kell 18 Käru rahvamajas toimuval avalikul koosolekul.
Koosolekul antakse ülevaade sellest, miks on taastamistööd vajalikud, milliseid tegevusi planeeritakse ning millist mõju need looduskeskkonnale avaldavad. Ettekannetele järgneb arutelu, kus kõigil huvilistel on võimalus esitada küsimusi ja avaldada oma arvamust.
Piiumetsa maastikukaitsealal on varasemate kuivendustööde tagajärjel muutunud soode ja märgade metsade veerežiim, mis on avaldanud negatiivset mõju nii elupaikadele kui ka mitmetele liikidele, näiteks valgeselg-kirjurähnile, laanepüüle, tedrele ning metsisele ja heletildrile. Kavandatavate tööde eesmärk on aeglustada turba lagunemist ning luua eeldused metsade ja sookoosluste loomulikuks taastumiseks.
Taastamistööde käigus plaanitakse sulgeda kuivenduskraavid, et pidurdada vee äravoolu alalt. Enamasti täidetakse kraavid kohapeal olemasoleva pinnasega, kuid seal, kus see pole võimalik, rajatakse madalad pinnaspaisud. Samuti eemaldatakse amortiseerunud truubid ning tehakse väiksemas mahus raieid kraavide ja ajutiste ligipääsuteede ääres.
Ehitustööde ajal kasutatakse ajutisi rajatisi, nagu ülepääsud ja setteekraanid, et vähendada tööde mõju ümbritsevale loodusele. Lisaks on ette nähtud hooldustööd ühes eesvoolus ja kahes lähedalasuvas kraavis riigimaal.
Tööd viiakse ellu Piiumetsa maastikukaitsealal riigimaadel. Projekteerimisel on arvestatud, et veetaseme muutused jääksid peamiselt Kummassaare raba alale ega mõjutaks eramaid, toimivaid maaparandussüsteeme, ega Roondimetsa teed.
Koosolekul tutvustab RMK taastamistööde tausta ja eesmärke ning projekteerija selgitab kavandatud tehnilisi lahendusi. Projekt viiakse ellu Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi toel programmi „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine“ raames.
Kujutage ette metsa, mis peab paremini vastu haigustele ja kliimamuutustele, kasvab kiiremini, tervemalt ning annab igal hektaril 10–30% rohkem kvaliteetset puitu. Just sellist tulevikku on RMK oma aastatepikkuse teadus- ja arendustööga Eesti metsandusele ette valmistanud.
Tekst: Priit Luts
Fotod: Jarek Jõepera, Kaupo Kikkas, Kristiina Viiron
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
See läheb hästi kokku ajastuga, mil maailm otsib kiiresti väljapääsu sõltuvusele fossiilkütustest. Puit asendab juba praegu plasti, betooni ja fossiilseid materjale, luues võimaluse kestlikule eluviisile. Keemilisel töötlemisel on puidu kasutusvõimalused peaaegu piiramatud.
Uus puu hakkab kasvama seemnest. Vähesed teavad aga, et kogu metsapuude riikliku seemnevaru ja selle kvaliteedi vastutus lasub RMK õlgadel. Lääne-Virumaal Kullenga seemnekeskuses on praegu laos ligikaudu kümneaastane varu ehk üle 7 tonni sertifitseeritud seemneid. Sealt ostavad metsataimede kasvatamiseks seemneid ka erataimlad ja erametsaomanikud metsakülviks.
Võtame purgil kaane maha ja vaatame sisse
RMK-l on tänaseks seemlaid rajatud ligi 300 hektarile, igal aastal lisandub suurusjärgus 10 hektarit. Juba praegu tuleb kogu männiseeme seemlatest ning lähitulevikus ka arukase seeme katmikseemlatest. Viimaseid on uudistamas käinud ka lõunanaabrid ja püüdnud Eesti kogemustest õppida. Kuuskede seemet hakkab RMK ainult seemlast varuma pärast 2030. aastat ning rajamisel on uued sanglepa seemlad.
Seemlatel on ainult üks eesmärk – tootlikumad, kvaliteetsemad ja vastupidavamad majandusmetsad tulevikus. RMK eesmärk on jõuda kõigi nelja majanduslikult olulisema puuliigi (harilik mänd, harilik kuusk, arukask, sanglepp) 1,5. astme seemlateni. Mõni aasta veel ja RMK jõuab oma esimese 1,5. astme männiseemlani (vt joonist).
„Lihtsalt öeldes tähendab see, et seeme, mida metsade uuendamisel kasutatakse, on geneetiliselt palju paremini kontrollitud kui varem. Metsa algkapital on parem. 1,5. astme seemla ei tee majandusmetsa lihtsalt „natuke paremaks“, vaid annab metsandusele uue, tugevama ja kliimakindlama põlvkonna, mis kasvab kiiremini ja toodab rohkem väärtust,“ selgitab doktorikraadiga Aivo Vares, kelle hoida ja juhtida on RMK-s kogu metsapuuseemnete alane tegevus.
Järglaskatsetes hinnatakse viimased tosin aastat kasvanud puude puhul lisaks tootlikkusele ka nende okslikkust, okste asendit tüve suhtes, nende jämedust. Samuti hinnatakse mitmeladvalisust, tüve koonet ja sirgust. Eesti Maaülikooli mõõtmised kümne aasta vanuste mändide võrdluskatsetes on seni näidanud, et seemlaseemnest kasvanud puude tagavara on 19% suurem kui puistuseemnest puudel. „Kavatseme järglaskatsetes läbi viia ka juurepessuga nakatamise katsed, et selgitada võimalikud puud, mis on vastupidavamad sellele olulist majanduslikku kahju põhjustavale seenhaigusele,“ lisas Vares.
Kliimamõjude uurimiseks tõi RMK Läti riigimetsast sealsete männi ja kuuse plusspuude materjali. „Mõni aasta tagasi said puud poogitud ja nüüd asume neid seemlas katsetama. Mõne laiuskraadi võrra alla liikumine võib olla tuleviku võti,“ lisas Vares. Mis kasvab praegu meist lõuna pool, saab Eesti metsades tulevikus hakkama, kui püüda lihtsustada.
Lisaks teadustööle investeerib RMK märkimisväärses mahus ka seemnevaldkonna taristusse. Äsja sai valmis Viljandi seemlahoone, kust juhitakse üle 100 hektari suuruse seemla tööd. „Uued seemlad, ainulaadsed katmikseemlad ning laiaulatuslikud järglaskatsed tagavad, et Eesti metsandus saab tulevikus parima võimaliku algmaterjali. Me oleme viimasel kümnendil tööd teinud ja nüüd hakkame varsti noppima vilju –täidame lõpuks Eesti metsanduses olnud lünga kvaliteetsete seemnete vallas,“ rõhutas Vares.
Eraldi fookused
Kui seni oli riigimetsas taimla- ja seemnemajandusosakond, siis juulist lahutatakse need funktsioonid metsaseemnetalituseks ja metsataimetalituseks. Kolmas tükk pusles on metsakasvatusosakond, kuhu on koondunud kompetents istutusest latimetsa kasvatamiseni ning kvaliteedianalüüs.
RMK metsakasvatuse ja taimlamajanduse valdkonnajuht Toomas Väät selgitas ette võetud ümberkorraldusi vajadusega hoida selgemat fookust. Uuenev struktuur toetab praktikas tegutsemist. Metsakasvatus ütleb ette taimede arvu ja esitab tellimuse, taimlad toodavad vajalikud kogused ja seemlad varustavad neid parimate seemnetega.
„Kui seemnekompetents koondub Kullengale ja Viljandisse, siis taimekasvatuskompetents asub RMK-s peamiselt kahes paigas: Tartu taimlas ja Marana taimlas Pärnumaal. Just neis kahes taimlas sünnivad kõik riigimetsa jõudvad noored puud. Seal toimub külv, seal on kasvuhooned ja külmhooned,“ sõnas Väät.
Kõiki taimi kasvatatakse alguses konteinerites ehk „pottides“ – see on nagu väike kaitstud kodu, kus juured saavad tugevaks ja püsivad terved.
Kuuse potitaimi viiakse ka teistesse taimlatesse (Reiu, Rulli, Purila või Räpina), kus neid koolitatakse aastaks või kaheks põllule. Seda nimetatakse pott-põld-meetodiks, kuid selle osakaal on languses.
RMK taimlate juht Esko Krinal selgitas, et 2026. aastal on umbes kaks kolmandikku metsauuenduse taimedest just potitaimed ja üks kolmandik parendatud juurekavaga avajuursed taimed.
„Näiteks männid jõuavad metsa kõik konteinertaimedena. Seejuures paljud neist, ligi 5 miljonit taime aastas, peavad oma aega külmikus ootama. Hoiame neid mõne miinuskraadi juures talveunes. Nii saab istutamist teha pikema aja jooksul kevadest sügiseni, sest taim ei lähe esimese kevadsoojaga kohe kasvama. Oleme eriti uhked enda avamaa kasetaimede üle – raske istutada, aga kehtib põhimõte: istuta, unusta, ja noorendik valmis! Samuti alustame uue sanglepa potitaime kasvatustehnoloogia väljatöötamisega,“ avas Krinal taimlate töö köögipoolt.
Noori okaspuid, eriti mändi, armastab süüa männikärsakas. RMK kaitseb igal aastal miljoneid taimi ennetavalt: juurepealsele osale kantakse peale veepõhine liim ja peen liiv või vaha. See kaitsekiht takistab mardikal tüve närimist.
Koostööpartnerite kaalukas roll
Kui seemned on saadaolevaist parimad, taimed on tugevaks kasvatatud, siis tuleb need metsas ka ellu saata – istutada, hooldada, kaitsta ja kasvatada. Nüüd sekkub metsakasvatus. Selles on riigimetsa haldaja usaldanud töö suuresti erasektorile.
RMK teeb juba praegu ligi 80% metsakasvatustöödest koostööpartneritega. Juulist suureneb see maht veelgi, sest Mandri-Eestis jätkatakse ainult ühe mudeliga: kõik metsakasvatustööd tellitakse erasektorist.
Koostöö erasektoriga läheb edaspidi sügavamaks. Järgmise paari aasta jooksul asenduvad eraldi hangitud istutused, noore metsa hooldused, valgustusraied ja metsakaitsetööd n-ö täisteenusega.
„Üks usaldusväärne partner võtab ühes kindlas piirkonnas korraga enda kanda kogu noore metsa kasvatamise tsükli – aastaringse töö, mis annab talle stabiilse käibe, pikad lepingud ja võimaluse areneda professionaalseks metsakasvatusteenuse pakkujaks,“ tutvustas RMK plaane kogu metsakasvatuse valdkonna eest vastutav Toomas Väät.
„RMK ise keskendub seejuures hoolikale planeerimisele, tööde juhtimisele ja kvaliteedi tagamisele. Üle Eesti on tööde juhtimise rollis kolm metsakasvatusjuhti ja 28 metsakasvatajat, kes suudavad aastas tagada kvaliteetsed metsakasvatustööd ca 60 000 hektaril,” selgitas Väät.
Istutamine on metsakasvatustöös ilmselt enim teada, kuid siiski väike samm uue metsapõlve kasvatamisel. Riigimetsas käiakse samas paigas erinevaid hooldustöid tegemas keskmiselt seitse korda 20 aasta jooksul, et istutatud taimed kasvama läheks ja noor mets sirguks.
RMK ei muuda paremaks mitte ainult metsakasvatustööde organiseerimist, vaid parem on nüüdseks ka see, millise algmaterjaliga metsi rajatakse. Eesti metsad saavad sellest tugevamad, tervemad ja tulevikukindlamad, on Väät veendunud.