Tuuleenergia arendamispotentsiaaliga riigimaade enampakkumisel esitasid taastuvenergia arendajad pakkumisi kokku 17 tuulealale üle Eesti. Arendusplaanide õnnestumisel saavad ettevõtted ligi neljaks aastakümneks õiguse kasutada riigimaid tuuleparkide rajamiseks ja opereerimiseks, teatas Kliimaministeerium.

„Uutel potentsiaalsetel tuulealadel on oluline roll selles, kui kiiresti suudame rajada uusi taastuvenergia võimsusi, mis omakorda aitavad elektrihinda alla viia. Tuul ja päike on kõige soodsamad viisid elektrienergia tootmiseks,“ selgitas kliimaminister Yoko Alender.

RMK ning maa- ja ruumiameti korraldatud enampakkumisel leidus pakkuja 17 alale, nelja ala puhul – Valga-Tõrva, Tõrva, Lääne-Nigula, Türi – pakkumisi ei esitatud. Arendusperioodi tasuna laekub riigituludesse enampakkumise tulemuste põhjal potentsiaalselt kokku kuni miljon eurot aastas esimesel kolmel arendusperioodi aastal. Opereerimisperioodi tasud selguvad arendusperioodi lõpus, kui on teada tuulikute arv ja nende tootmisvõimsus ning hoonestusõigusega koormatavate kruntide pindala.

Tuuleparkide täpsed asukohad, tuulikute arv ja nende paigutus selguvad tavapärase kohaliku omavalitsuse planeerimis- ja loamenetluse käigus. Pärast enampakkumist saab alustada aladel planeerimismenetlusega ning viia läbi vajalikud uuringud. Enne planeeringumenetluse läbimist ja ehituslubade väljastamist tuuleparki rajama asuda ei saa.

Enampakkumiste tulemused kinnitatakse eeldatavasti veebruarikuu jooksul ning eesmärk on sõlmida arendusperioodi lepingud 2025. aasta esimeses kvartalis. Arendusperioodi lepingud sõlmitakse kolmeks aastaks, mille jooksul  peab planeeringumenetlus saama läbitud ja ehitusuba saadud. Pärast ehitusloa saamist sõlmitakse hoonestusõiguse lepingud. Kui kolme aasta jooksul  ehitusloani ei jõuta, jääb hoonestusõigus saamata. 

Hoonestusõiguse lepingu kehtivuse ajal on arendajatel ehitustöödeks ette nähtud kuni kaks aastat ning opereerimisperiood kestab kuni 35 aastat. Perioodi lõppedes on arendajal kohustus rajatud tuulepark kahe aasta jooksul demonteerida.

Enampakkumisele eelnevalt tegi Keskkonnaagentuur aladel Euroopa Liidu taasterahastu NextGenergation EU rahastuse toel eeluuringuid. Kaardistatud aladest pandi enampakkumisele alasid järgmistes omavalitsustes: Türi, Väike-Maarja, Vinni, Kose, Paide, Põhja-Sakala, Haljala, Kadrina, Järva, Põltsamaa, Viljandi, Lääne-Harju, Rapla, Valga, Tõrva, Alutaguse, Lüganuse, Viru-Nigula, Mulgi ja Lääne-Nigula. Lisaks pandi enampakkumisele ka lõppjärku jõudnud Lääneranna planeeringualasse jäävaid riigimaid, mis tuuleparkide rajamiseks sobivad. Oksjonid toimusid Riigimaa Oksjonikeskkonnas ja lõppesid sel nädalal.

Tasumudel

Enampakkumise võitja kohustub maksma tasu. Tasumudelit rakendatakse lähtuvalt maakasutusest ja toodetud tulust.

TuulealaEdukas pakkujaTasu määra parim pakkumus
Põhja-SakalaWindskreen OÜ6,66%
Türi-Kose-PaideOÜ LRMA 68,31%
Vinni-AlutaguseVKG Wind OÜ3,01%
Lüganuse – Viru-NigulaEnery Estonia OÜ6,83%
Lääne-HarjuVindr Baltic OÜ6,83%
KoseEnery Estonia OÜ3,00%
Haljala-KadrinaOÜ LRMA 710,66%
Järva-PõltsamaaOÜ LRMA 811,83%
Türi-JärvaVindr Baltic OÜ3,00%
Türi-RaplaOÜ LRMA 920,01%
Mulgi-TõrvaVindr Baltic OÜ3,00%
Lääneranna 1 tuulealaOÜ Utilitas Wind8,83%
Lääneranna 2 tuulealaEvecon Lääneranna TU3 OÜ26,23%
Lääneranna 3 tuulealaOÜ Utilitas Wind10,10%
Türi – Põhja-SakalaEurowind Energy OÜ3,00%
ViljandiOÜ LRMA 1010,12%
Väike-Maarja – VinniCENVEN OÜ20,57%
Keskmine pakkumus9,53%

Vaata ka varasemat uudist Algas enampakkumine tuuleenergia aladele riigimaal, 05.12.2024.

Sõbrapäev, 14. veebruar on hea põhjus, et võtta kallimaga ette üks tore romantiline seiklus. Riigimetsa Majandamise Keskus pakub välja 10 ideed, kuhu sel puhul minna ja mida ette võtta.

Sõbrapäeval on tore kas kallima või sõbraga midagi toredat ette võtta. Seekord reedesse jääva tähtpäeva aitab pikemaks venitada järgnev nädalavahetus, mis annab võimaluse võtta koos ette veidi pikem seiklus. Olgu see siis matk lumises metsas, lõõgastav piknik lõkke ääres või ühine avastusretk kaunisse loodusesse – võimalusi on palju!

Sagadi mõis. Hea võimalus minna päeval Lahemaa rahvusparki jalutama, külastada RMK metsamuuseumi ja veeta öö mõisahotellis. Kui valida veel hotelli romantikapakett, on kõik eeldused kauniks nädalalõpuks loodud.

Kauksi rand. Kauni vaatega Peipsi järverand väärib külastamist ka talvisel ajal. Piki kallast on mõnus jalutada mööda Luite matkarada Rannapungerja jõe suudmeni ja tagasi ning järve ääres leidub pinke, kus jalga puhata ning lasta pilgul puhata kaunil loodusel, samal ajal termosest teed või kakaod rüübates.

Tammeluha matkarada. Jõgevamaal Mustvee vallas asuv Tammeluha matkarada läbis möödunud aastal põhjaliku uuenduskuuri ja nüüd kulgeb rada läbiv laudtee pontoonide peal. Nii saab varem tihtilugu vee all olnud rada kuiva jalaga läbida ka märjemal ajal. Jalatsid võiks rajale minnes olla siiski soojad ja vettpidavad, sest vahepeal tuleb liikuda maastikul, kus võib olla märjemaid ning ka libedamaid kohti. Sõbra või kallima käsivars kulub marjaks ära!

Pühajärve matkarada. Rada kulgeb ümber Pühajärve, mida peetakse Eesti üheks kaunimaks järveks. Õige aeg teha meelepärase kaaslasega matk nüüd ja kui romantiline side osutub juba tugevamaks, tasub suvel tagasi tulla, et juua hõbepeekrist Armuallika vett. Siis on kindel, et suur armastus ka püsima jääb – vähemalt nii lubab rahvasuu!

Tellingumäe. Kunagine jaanituleplats, tegu on romantiliselt laetud paigaga. Tellingumäe vaatetornist avaneb imeline vaade igal aastaajal Mustjõe luhale. Parim koht hunnituteks selfideks sõprade või kallimaga. Ühtlasi saab Tellingumäel üle vaadata Eesti kõrgeima ebatsuuga ja võtta piknikueinet lõkkekohas.

Südamekujuline lukk
Süda Keila-Joa pargiskulptuuril.

Tõotusemäe lõkkekoht. Kaunis paik Pärnumaal, mille lähedale jääb ka Rannametsa-Tolkuse looduse õpperada koos vaatetorniga. Tõotusemäel käisid juba meie esivanemad pühalikult lubadusi andmas, nii et hea koht anda tõotusi igaveseks armastuseks.

Koigi raba. Saaremaa ainus laudteega raba. Rahvasuu räägib, et Koigi rabajärve on maetud aare, mida valvavad vaimud, kes end vahel inimestele ka näitavad. Kui vaimud end ei näita, siis hea õnne kohal võib näha kalju- ja merikotkast. Binokkel kaasa!

Tõrvanina õpperada ja telkimisala. Tore puhkeala Hiiumaal piki Tõrvanina randa, kus mõnusalt kahekesi aega veeta. Tõrvanina õpperada kulgeb Tareste maastikukaitseala vaheldusrikkas maastikus. Nelja kilomeetri pikkuse raja äärde jääb nii väikesi soolapikesi kui ka liivaluiteid, aga ka Tareste laht ja roostik ning militaarset pärandit II maailmasõja päevilt.

Keila-Joa pargi loodusrada. Sobib hästi, kui päris metsa minna ei taha, kuid oleks soov kallima käevangus kaunis paigas jalutada. Pargis paikneb Mati Karmini skulptuur “Kaks südant”, mille külge saavad noorpaarid vana pulmatraditsiooni kohaselt kinnitada igavese armastuse sümboliks tabaluku. Ehk saab mõni paar siit inspiratsiooni suhe abieluks vormistada.

Simisalu vaatetorn. Asub Simisalu-Matsimäe loodusraja alguses ja sinna tasub ronida, et heita pilk kaunile Kõrvemaale. Võib minna ka loodusrajale kõndima, kuid peab arvestama, et tegu pole ringikujulise rajaga. Üks ots on 7,5 kilomeetrit ja kui teistpidi tagasi kõndida, peab arvestama 15 kilomeetriga. Samas kalli inimese seltsis, ei ole ükski tee liiga pikk ja tagasi jõudes võib lõkkekohas tule üles teha ning pruukosti võtta.

Peaaegu kõigi Eesti omavalitsuste territooriumil kasvab riigimets. Seal puhatakse, käiakse marjul, sporditakse, sealt looklevad läbi erinevad teed ja rajad ning seal ka raiutakse, istutatakse uued puud ja hooldatakse neid. On juba heaks tavaks saanud, et asulalähedastes metsades tehtavad raietööd arutame kohalike kogukondadega läbi. Nüüd on Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) tegemas ettevalmistusi, et alustada sellel aastal metsatööde planeerimisega kogukondi senisest veelgi enam kaasates.

Kõige suurem muutus on see, et hakkame koostama iga kohaliku omavalitsuse riigimetsa tervikkava – et kõik kogukonnaalad (endise mõistega kõrgendatud avaliku huviga alad ehk KAH-alad) saaksid korraga läbi arutatud.

Otsa vaadatakse kogu valla või linna riigimetsa alale: millised maad ja metsad, RMK puhkekohad ja loodusrajad, kaitsealad seal asuvad ja millised piirangud seal kehtivad. Ühe omavalitsuse põhise tervikkava koostame koos kohaliku omavalitsuse, kohalike kogukondade ja huvigruppidega.

Detailsemalt kuuluvad tervikkava juurde ka kogukonnaalade metsatööde plaanid. Plaanide tingimused pannakse täpsemalt paika koos kohaliku kogukonnaga. Vajadusel käiakse koos metsas ühiselt arutlemas ja selgitusi jagamas ning kohalikud elanikud saavad esitada oma ettepanekuid, et kokkuvõtteks sünniks ühiselt läbi arutatud metsatööde plaan.

Miks on uutmoodi kaasamist vaja?

RMK koostas metsatööde plaane koostöös kohalike kogukondade, sealjuures kohalike omavalitsustega üksikutele metsaosadele ju varemgi, kuid arutelude käigus küsiti meie töötajatelt enamasti ka riigimetsas tehtavate muude tööde ja plaanide, näiteks puhkekohtade rajamise, soode taastamise või metsaparanduse kohta.

Seega mõistsime, et võiksime koostada omavalitsuse piires kogukonnaalade tervikkava, mis annab ülevaate riigimetsade kasutusest laiemas vaates. Nii meile kui ka kohalikule omavalitsusele on oluline, et neis piirkondades, kus raietööd kohalike tegemisi vahetult mõjutavad, saaksid inimesed oma ootused tööde planeerimise käigus välja öelda.

Seetõttu koostame tervikkava juurde kogukonnaaladel tehtavate tööde detailsed plaanid. Kui palju kogukonnaalade plaane ühe omavalitsuse piires olema saab, selgub tervikkava koostamise käigus. Osadele kogukonnaaladele on varasemalt plaanid juba tehtud, kõigis omavalitsustes ei ole üldplaneeringud veel lukus ja kogukonnaalade määramine alles käib. Igal kogukonnaalal ei pruugi aga lähimate aastate jooksul metsatöid tarvis teha ollagi.

Kõrgendatud huviga alast kogukonnaalaks

Uus on ka see, et kõrgendatud avaliku huviga ala asemel võtab RMK kasutusele mõiste kogukonnaala. Neid alasid määravad kohalikud omavalitsused nagu KAH-alasidki üldplaneeringu koostamise või mõne muu protsessi (nt teemaplaneering) käigus. Tegu on niisuguste riigimetsa osadega, mis asuvad asustusüksuse lähedal ja mida kohalikud aktiivselt kasutavad.
Otsustasime kohalike jaoks olulised riigimetsaosad nimetada kogukonnaaladeks seetõttu, et sõna „kogukonnaala“ tähendus on lihtsamini mõistetav ja peegeldab selgemini ala sisu. Kogukonnaala on riigimetsast see osa, mis on kohalikele oluline. Lisaks sellele, et ta on kogukondade ligiduses, kasutatakse seda ka igapäevaselt näiteks sportimiseks, jalutamiseks või puhkamiseks. Ja kui RMK plaanib sinna mingeid töid, siis räägime need kohalikega läbi ja nad saavad tööplaanidesse oma ettepanekuid teha.

Oleme juba saanud kohalikelt omavalitsuselt murelikke küsimusi, et kas nad peavad nüüd üldplaneeringutes muutma neis juba paika pandud kõrgendatud huviga alad kogukonnaaladeks. RMK vastus neile on, et ei pea – ka siiani nimetati neid üldplaneeringutes erinevalt, näiteks puhkemetsadeks, avaliku huviga aladeks jms. Arvestame, et nimetus võib olla RMK määratlusest erinev, asja sisu see ei muuda ning kui omavalitsus käsitleb neid kogukonnaaladena, saavad kohalikud tööde plaanides sõna sekka öelda.

Kuidas RMK kaasamisega algust teeb?

RMK kaasamisspetsialistid korraldavad esimese asjana kohtumise kohaliku omavalitsusega, et saada infot ja ettepanekuid tervikkava koostamiseks ja kohalike kaasamiseks. Kohtumise eesmärk on üheskoos paika panna kohaliku omavalitsuse ootused riigimetsa majandajale laiemalt kui üksnes metsatöödele. Lisaks soovime välja selgitada, millised võiks olla omavalitsuse lähimate aastate plaanid riigimetsa maakasutuse osas. Näiteks, kas on plaanis rajada kergliiklusteed, avalikku ujumiskohta jmt.

Üheskoos vaatame ka üle, kus ja millistes piirides kogukonnaalad paiknevad ning kas neile juba kehtib piiranguid, mida on seadnud kohalik omavalitsus. Samuti ootame, et kohalik omavalitsus ütleks meile, kes on need kohalikud kogukonnad, keda metsatööd kõige enam mõjutavad ja kellega koos teha metsatöid puudutavaid otsuseid. Meie saame rääkida aladest metsanduslikust vaatest, kuid kohalike elanikke ja nende huvisid teab kohalik omavalitsus kõige paremini.

Erko Soolmann
RMK juhatuse liige Erko Soolmann

Selle info põhjal koostab RMK riigimetsa tervikkava kavandi, millele ootab kohalike ettepanekuid. Valminud kavandi avalikustab RMK oma kodulehel ning küsib sellele kogukondadelt tagasisidet ja ettepanekuid. Infot kavandi valmimise ja ettepanekute kogumise kohta jagab RMK koostöös kohaliku omavalitsusega võimalikult erinevates infokanalites, et teave saaks kogukonnas laialt levida. Kogukondadelt laekunud ettepanekuid kasutatakse nii kavandi kui ka kavandi lisaks olevate metsatööde plaanide koostamisel.

Vastavalt kogukondadelt laekunud ettepanekutele alustab RMK ka kõigile ühe omavalitsuse piires asuvatele kogukonnaaladele metsatööde plaanide koostamist. Nagu varemgi, kutsub RMK metsatööde plaanide tegemiseks kokku arutelukoosoleku. Kui aastaaeg lubab, peetakse koosolek metsas koha peal, kus on kõige parem selgitada, miks ja mida RMK teha plaanib. Ka kohalikud kogukonnad saavad tööde tegemisele oma ettepanekuid esitada, millega RMK võimalust mööda ka arvestab. Kõik see on igati avalik protsess, avalikud on ka esitatud ettepanekud ja RMK vastused neile, metsatööde plaanide projektid ja valmis plaanid.

Oleme kogukonnaaladel plaane tehes võimalust mööda loomingulised ja paindlikud, kuid sealjuures on meil eesmärk – peame suutma luua tingimused uue metsapõlve kasvama hakkamiseks.

Valminud metsatööde plaanid lisatakse riigimetsa tervikkavale ning kokkuvõttes sünnib põhjalik ülevaade riigimetsast ühe valla või linna territooriumil, lähimatel aastatel seal plaanis olevatest töödest ja teadaolevatest arendustest. Koostööleppena allkirjastavad tervikkava nii kohaliku omavalituse esindaja kui ka RMK juhatus. Nii et kui kellelgi peaks tekkima küsimus, et milline on minu koduvallas riigimets ning milliseid töid või arendusi on sinna lähimate aastate jooksul plaanis teha, siis leiab ta selle info RMK kodulehelt.

Sealjuures ei ole RMK kaasamise uuendamist üksi ette võtnud – oleme kogunud tagasisidet nii kohalikelt omavalitsustelt kui ka erinevatelt huvigruppidelt ning teinud vastavalt nende ettepanekutele protsessis ka muudatusi.

„Lapsena tahtsin ma salakütiks saada,“ muheleb Kirde regiooni metsakasvatusjuht Ilmar Paal. Jahihuvi teda metsandust õppima tõukaski, kuid alahinnata ei maksa ka perekondlikku mõju.

Ilmar Paal metsas
RMK Kirde regiooni metsakasvatusjuht Ilmar Paal. Foto: Arno Mikkor

Tekst: Kristiina Viiron
Fotod: Arno Mikkor ja erakogu
Artikkel ilmus 2019. aastal RMK ajakirjas Metsamees (4.57 MB, pdf)

Ilmar on oma sõnul kolmandat põlve metsavaht, ehkki metsavahina on ta ametis olnud üksnes koolipraktikate ajal. Küll töötasid metsavahina tema vanaisa ja isa. „Vanaisa oli lühikest aega metsnik ka,“ nendib ta. „Ja metsavend oli.“

Isegi veel siis, kui vanaisa oli juba metsast välja võinud tulla, ööbis ta aastaid nii, et ei öelnud perele, kas jääb täna metsavahikohta või tuleb koju. Ei võinud ju iial teada, millal võidakse „patuseid“ kimbutama tulla.

Ilmari isa töötas Parika metskonna metsavahina, mehe lapsepõlvekodu asus Võrtsjärve põhjaosas. „Aga mulk ma ei ole,“ muigab Ilmar ja täpsustab, et see piirkond Mulgimaa alla ei kuulu.

Tänapäeval on metsavahi ametile küll tagantjärele justkui aupärg pähe seatud, ent juba toona, mil Ilmar alles väike poiss oli, polnud metsavahi tööülesanded niisugused, mis jätnuks aega puude silitamiseks ja vahtkonnas ringikäimiseks.

„Metsavaht oli kõrgemini makstud eestööline,“ tõdeb Ilmar. Töid, mida teha tuli, jagus igasuguseid. Ilmar mäletab, kuidas ta väikse poisina öisele puude järkamisele kaasa võeti.

„Päevasel ajal lõigati metsa ja õhtul tulevalgel järgati,“ selgitab ta.

Üks esimesi metsaga seonduvaid mälestusi on Ilmaril meeles aga hoopis 1967. aasta tormi koristamise aegadest. Siis jäi üks ukrainlane puu alla ning kõik sagisid hirmsat moodi ringi ja joosti helistama, et abi kutsuda.

Veel meenutab Ilmar lapsepõlvest seda, kuidas isa ta „ümbrikupalgast“ ilma jättis, ehkki tema ka kangesti tahtis tehtud töö eest tasu saada.

„Tollal olid ju vahtkondadel taimlad, isa vahtkonnas oli kaks taimlat ning ta võttis sinna minust natuke suuremad naabrilapsed tööle, rohima ja muud säärast tegema,“ jutustab Ilmar. „Palgapäeval võttis ta nad ritta, kes sai viis, kes kolm rubla, aga mina ei saanud midagi, kuigi seadsin samuti end ritta ja tööd ka tegin. Aga ju siis tegin liiga vähe – olin veel koolieelik.“

Igatahes ei jätnud see sündmus Ilmarile traumeerivat kogemust ning kui pärast keskkooli tuli eriala valida, ei kahelnud ta ning läks 1976. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse metsandust tudeerima.

„Olen lõpetanud pigem metsatööstuse haru,“ iseloomustab ta saadud haridust.

Diplomitöö kirjutas ta näiteks Husqvarna ja Partneri saagidest, mida siinmail siis juba katsetada sai. Töö nimi oli „Reduktoritega bensiinimootorsaagide tootlikkus“ ning eraldi peatükk pidi käsitlema nende kasutamist sõja ajal.

30 aastat metsakasvatust
Rakvere kanti sattus Ilmar juba kooli ajal, kui Rakvere metsamajandisse praktikale suunati.

„Olin praktika ajal kaks korda Mädaoja metsavahina ametis, mulle maksti metsavahi palka, aga tööd tegin tegelikult metskonnas,“ meenutab ta oma metsavahiks olemise aega.

Kuna Ilmaril suunamist polnud, tuli tal pärast kooli lõpetamist 1981. aastal suunamiskomisjoni ette astuda.

„Palju erinevaid ametikohti oli pakkuda, vali millist tahad,“ märgib ta. Ilmaril oli plaan kodukanti – Viljandi või Suure-Jaani metsamajandisse tööle minna, aga kui ta komisjoni ette astus, teatas Rakvere metsamajandi toonane direktor Simo Nõmme, kes komisjoni kuulus, talle umbes midagi sellist: „Miks sa tulid? Ma võtsin su ära juba.“ Ja võttiski – Kundasse abimetsaülemaks, ehkki Ilmar eelistanuks jahimajandisse tööle minna.

Kunda staaž jäigi lühikeseks, sest Nõukogude armee värvas mehe kolme kuu pärast endale. Tagasituleku ajaks oli Kundas uus inimene ametis, ent ka siis ei pääsenud mees kodukanti tagasi.

„Nõmme oskas mind ära rääkida ja võttis 1983. aastal metsakultuuride inseneri kohale,“ meenutab Ilmar. „See oli põhimõtteliselt samasugune töö nagu praegunegi.“

Ilmar Paal metsas

Metsakasvataja tööd on Ilmar teinud kokku ligi 30 aastat. Ja kuigi ta vabariigi taasiseisvumise aastatel oli ametis ka metsavalveinspektorina ning töötas ka rootslastele kuulnud aktsiaseltsis Mets ja Puu, on uue metsapõlve rajamine ikka töö juurde kuulunud.

„Mina pole nii hull nagu Laigu, kes kogu aeg tööd teeb,“ võrdleb Ilmar muigamisi end kolleeg Rainer Laiguga, kelle töölaud, nagu tema omagi, paikneb Rakvere külje all Ussimäel, „aga mulle tõesti meeldib seda tööd teha.“

Korduvalt rõhutab Ilmar endaga koos töötavate ja ka endiste kolleegide olulisust. „Üksi ei ole sa midagi, ainult koos teistega,“ kinnitab ta. „Minu ümber on kogu aeg olnud tore ja hooliv seltskond, teo- ja töötahtelised inimesed.“

Eraldi nimetab ta kunagise Rakvere metsamajandi peametsaülemat Raivo Helmi, kes noore metsamehe kujunemises suurt rolli mängis.

Palju uuenduslikku
Nagu igas eluvaldkonnas, nii on ka metsakasvatuses aastatega põhimõtted muutunud. Ilmar mäletab, et kunagi oli männi seadu istutamisel 6500 kohta hektaril ja enne teda veel koguni 10 000, nüüd aga 3500 kohta. Kuuski istutati tema sõnul hektarile lausa selline tore arv – 3333, aga nüüd 1800.

„Aga kokkuvõttes pole muutunud see, mis metsa moodustab,“ tõdeb Ilmar. Ja küpsesse metsa mahub ikka ühepalju puid.

RMK metsakasvatajad on saanud kiiresti kasutada kõike uuenduslikku, mida selles valdkonnas pakutakse, olgu selleks siis moodsad IT-lahendused, metsamasinad või taimekaitsevahendid.

Ilmar nimetab tähtsamaid neist kronoloogilises järjekorras. 2006. tulid skiiderid maapinda ettevalmistavate masinate alustraktoriteks, 2010. paiku hüdrogeel, millesse taimede juured enne istutamist kastetakse ja millega taimedele veevaru mulda kaasa pannakse. 2012 hakati männikultuure ulukite eest kaitsma lambarasvast valmistatud Tricoga, paar aastat pärast seda alustati noorte okaspuutaimede katmist vaha ja kvartsliivaga, et kärsakad ei saaks neile liiga teha. Alates 2014. aastast on kasutatud kopterit taimede istutuskohta transportimiseks, 2018.aastal asus RMK maadel tööle metsaistutusmasin.

„Esimesed vahaga kaetud kuused ma „varastasin“ rootslaste tagant,“ meenutab Ilmar. Sõna „varastama“ on siin muidugi liialdus – tegelikult oli nii, et AS Eesti Metsataim täitis rootslaste tellimust, kattis kuuski vahaga, ent mõned kastid vahatatud taimi olid üle jäänud ning taimla juhataja lubas Ilmaril need riigimetsa tarvis võtta.

Nüüd istutab RMK igal aastal vaha ja kvartsliivaga kaetud taimi lankidele, kus on oht kärsakakahjustuseks.

Kõike seda tehakse ikka uue elujõulise metsapõlve nimel.

„Mind häirib väga, et metsamehi ja loodust püütakse vastandada,“ ei ole ka Ilmari kõrvust avalik sapipritsimine mööda läinud.

„Metsamehed on kogu aja olnud ja on „loodusega koos“ ning kindlasti ei kahjusta sihilikult loodust,“ rõhutab ta.

Kolm daami väravas
Et siinne jutt aga liiga töökeskseks ei kipuks – ühesse ööpäeva mahub ju ikkagi 24 tundi ja ehkki Ilmar võtab töise telefonikõne kindlasti vastu ka hilisel õhtutunnil – jagub tööst ülejäävale ajale paljugi toimekat. Näiteks jaht.

Ilmar Paali kolm põlvkonda koos jahil
Kolm põlve jahimehi. Ilmar koos tütre ja poja ning poja lastega.

„Jahil käin sellest ajast saati, kui vanus lubab,“ märgib mees. „Praegu olen jahimees, kes läheb metsa ja tunneb sellest mõnu.“ Jahil käivad ka Ilmari tütar ja poeg.

Kindlasti kohtab Ilmarit raievõistluste kohtunikuna, kohtas ka metsameeste kutsevõistlustel. Samuti kuulub ta metsatöölise kolmanda taseme kutseksami komisjoni.

Kodus ootavad Ilmarit lisaks veterinaararstist abikaasale veel kolm daami – saksa lambakoerad. Mees tõdeb, et suurema osa ajast tegeleb nendega küll naine, ent hommikused ja õhtused jalutuskäigud koertega on tema päralt.

„Mul polegi niisuguseid tiitleid, nagu koertel on – küll Läti, küll Leedu, muidugi ka Eesti võistlustelt,“ kiidab Ilmar abikaasa oskuslikku koolitust, vihjates ühtlasi enda kunagisele hobile veoautoga krossi sõita.

„Autospordis olid mul esikümne kohad, esikolmikus ma vist polegi olnud,“ nendib ta.

Kuigi krossi ta võidu enam ei sõida, pole ta rallisporti minetanud, aidates kaasa erinevate autovõistluste korraldamisele ja osaledes Kadrina Hobiklubi töös.

„Teeme jäärajasõitu ja ehitame Žigulisid, eelkõige koolilastele“ ütleb ta.

Hobide nimekirja mahuvad veel ka heategevus Lions klubi ja veel mõne organisatsiooniga, suguvõsa kokkutulekute eestvedamine, võrkpall, ehitamine.

„Kui ma ei oleks metsakasvataja, siis ma võib-olla võiks olla ehitaja,“ mõtiskleb Ilmar. Tema metsavahist isa vahetas ühel hetkel oma töö ehitaja oma vastu ning Ilmargi sai isa kõrval kätt harjutada. Nagu ka oma maja ehitamisel.

Metsakasvataja on oma elu jooksul kindlasti ka hulganisti puid istutanud? „See arv võiks olla 100 000,“ ütleb Ilmar – selle arvutasid isa kahe aasta taguseks juubelisünnipäevaks välja tema lapsed.

Ilmar Liverpoolis The Beatlesi kujude juures.
Ilmari suur lemmik on The Beatles. 2018. aastal käis ta kuulsuste kujusid ise Liverpoolis vaatamas.

President Alar Karis tunnustab tänavu vabariigi aastapäeval riikliku teenetemärgiga 157 inimest, teiste seas ka RMK metsakasvatusjuhti Ilmar Paali.

President Karis omistas Ilmar Paalile Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

1957. aastal sündinud Ilmar Paal on elupõline metsakasvataja ning juba mitukümmend aastat on tänu temale Eestis kümneid ja kümneid tuhandeid hektareid rohkem hoolikalt läbimõeldud ja kvaliteetset metsa – ta on oma tööelu jooksul kasvatanud ja hooldanud sadu tuhandeid metsataimi rohkem kui sajal tuhandel hektaril.

RMK metsakasvatusjuht Ilmar Paal. Foto: Arno Mikkor

Kutsumus viis ta Eesti Maaülikooli metsanduse erialale (lõpetanud 1981) – ja oma esimesele metsavahi ametile asus ta juba õpingute ajal.

Metsakasvataja on pika vaatega amet: praegusest hetkest 100 aastat ette mõeldes teab ta juba täna, millist puuliiki peab istutama selleks, et saada parimat ja nõutuimat metsa saja aasta pärast.

Ilmar Paal on terve oma elu panustanud Eesti riigimetsa uuendamisse ja uue põlvkonna riigimetsa kasvatamisse.

Tema tööpiirkonnaks ja südameasjaks on tervelt kolmandik Eestimaast ehk Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Järvamaa, osa Jõgevamaast ja Harjumaast, kus metsa areng on olnud Ilmar Paali juhtida juba üle kahekümne aasta.

Ilmar Paal on olnud metsakasvatuse õppejõud ning tunnustatud ja armastatud kolleeg, kes on kõigile eeskujuks kui inimene, kes on tudengipõlvest saati oma elu pühendanud Eesti metsale. 

Riigimetsa Majandamise Keskus kavandab Ida-Virumaal, Lüganuse vallas, Aa külas, ligi 170 ha maatulundusmaa sihtotstarbega maa-ala hoonestusõigusega koormamiseks enampakkumise korraldamist ning soovib välja selgitada hoonestusõiguse omandamisest huvitatud isikud.

Hoonestusõiguse seadmise eesmärk on valla menetluses oleva Viru Keemia Grupp AS biotoodete tootmiskompleksi eriplaneeringuga kavandatava kraft-tehnoloogial põhineva tselluloositehase rajamise võimaldamine riigile kuuluvale maa-alale.

Planeeringualad joonisel

Hoonestusõiguse seadmisest huvitatud ettevõtjad peavad esitama enampakkumisel osalemise taotluse hiljemalt 25. veebruaril. Taotluse esitanutele suunatud enampakkumine kuulutatakse välja ühe kuu jooksul ja viiakse läbi nelja kuu jooksul pärast eriplaneeringu kehtestamist.

Enampakkumine viiakse läbi ja hoonestusõigus seatakse järgmistel põhitingimustel:

Enampakkumise täpsed tingimused avaldatakse enampakkumise korraldamisel, kuid hoonestusõiguse omandamisest huvitatud isikud peavad arvestama, et hoonestusõigusega koormatavat ala võib kasutada üksnes biotoodete tootmiskompleksi eriplaneeringu elluviimiseks.

Ülejäänud tingimustega saab täpsemalt tutvuda siit.

2024. aasta detsembris lõppesid Rapla maakonnas Jalase maastikukaitseala (MKA) soodes veerežiimi taastamistööd. Taastamistööde eesmärgiks oli läbi kuivenduskraavide sulgemise luua eeldused rabade, siirde- ja madalsoode ning soostuvate- ja soometsade iseloomuliku taimestiku säilimiseks ja taastumiseks.

Jalase MKA territoorium on olnud kaitse all alates 1937. aastast, kui kaitse alla võeti osa Lipstu nõmmest. Tegu on Sõbessoost idas asuva plaatloo elupaigaga (iseloomulik on paekivi kattev väga õhuke mullakiht), kus leidub mitmeid kaitsealuseid taimeliike. 1964. aastal võeti lisaks kaitse alla Sõbessoo ehk Jalase järv ning 1990. aastal Jalase küla ja selle ümbrus (hästi säilinud traditsiooniline külamaastik). Jalase MKA moodustati 2003. aastal. See kuulub Natura 2000 võrgustiku Jalase loodusala koosseisu. Jalase MKA-l Sõbessoos on ligikaudu 2 km pikkune RMK Jalase loodusrada, mis juhatab huvilise Sõbessoo järve äärde. Jalase küla ja kaitseala kohta ilmus 1997. aastal Ülle Tamla ja Aino Valgma koostatud ülevaatlik raamat „Jalase küla aja ja looduse lood” (Avita, 1997).

Jalase maastikukaitseala enne taastamist
Jalase MKA enne taastamist. Foto: Jassu Hertsmann

Jalase MKA-l asub kolm märgala: 767 ha suurune Sõbessoo (turbakihi paksus kuni 6,2 m), 330 ha suurune Kõrvetaguse raba (turbakihi paksus 2,2 m) ja 328 ha suurune Illesoo (turbakihi paksus 7,2 m). Sõbessoo ja Illesoo äärealade veerežiimi on mõjutatud juba 19. sajandi teisel poolel kui rabade servadesse rajati turbavõtutiigid (nn labidaturbaaugud) ja kraavivõrgustik. Kõrvetaguse rabasse rajati kraavivõrgustik tunduvalt hiljem – tõenäoliselt 20. sajandi esimeses pooles. Kuivendamise tulemusel on eelkõige siirde- ja madalsoo kooslused kõdusoostunud ning toimunud on puistu laienemine rabade keskosade suunas.

Töid tehti neljal lahustükil: Sõbessoo loodeosa, Sõbessoo kaguosa, Illesoo ja Kõrvetaguse raba. Taastamisalal kogupindalaga 226,2 ha suleti ligikaudu 22,7 km kraave. Selleks rajati suletavatele kraavidele veevoolu tõkestamiseks ja hajutamiseks kokku 385 paisu.

Traktor soos

Taastamistööde käigus rajati suletavatele kraavidele kohapealsest materjalist (valdavalt turbast) pinnaspaisud. Paisud tõkestavad vee väljavoolu rabast hajutades vett laiemale alale. Seeläbi suureneb vee viibeaeg ning luuakse eeldused sookooslustele omase veerežiimi taastumiseks. Paisude rajamiseks kasutati laiade roomikutega ekskavaatoreid. Eriti pehme pinnase korral kasutati masinate tekitatava erisurve vähendamiseks lisaks spetsiaalseid plaate. Suletavatele kraavidele ligipääsemiseks ja paisude rajamiseks tuli paratamatult teostada raietöid. Liikumistrasside kavandamisel eelistati looduslikult lagedamaid alasid, et vähendada raiete mahtu. Raiutud materjali kasutati valdavalt masinate all pinnase kandevõime suurendamiseks, kuid võimalusel toodi materjal ka välja.

Vahetult peale taastamistöid oli märgata veetaseme tõusu suletud kraavide ja turbavõtutiikide ümbruses. See lubab loota, et hoolimata töödega kaasnenud ajutisest häiringust on pikas perspektiivis taastamistöödel positiivne mõju Jalase MKA soodele ja neis leiduvatele liikidele.

Jalase soode veerežiimi taastamistöid kaasrahastab Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond projektist “Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine.“

Viimased ligi 30 aastat tähistatakse 2. veebruaril rahvusvahelist märgalade päeva, mille eesmärk on tõsta teadlikkust märgalade tähtsusest ja vajadusest neid kaitsta. RMK rollist käis Kuku raadios rääkimas juhatuse liige Kristjan Tõnisson.

Kuula intervjuud siit.

Kristjanit intervjueerisid Timo Tarve ja Ainar Ruussaar:

Paljudele tuleb ehk üllatusena, et metsa ja puiduga, selle kasvatamise ja müügiga tegelev RMK tegeleb ka märgaladega. Milleks meile märgalad, miks nad on looduses ja ökosüsteemis nii olulised?

Ei ole üldse keeruline küsimus. Märgaladel on maismaal kõige suuremad magevee ja süsinikuvarud. Kui ajalukku tagasi vaadata, siis peeti märgaladega võitlust, selleks, et vallutada endale põllumaad, karjamaad ja kasvatada metsa kiiremini. Selle tulemusena soode pindala on viimase saja aastaga ikka kordades vähenenud.

Täna me vaatama sellele hoopis teisiti. Näeme seda hüve, mida sood ja märgalad meile täna pakuvad. Puutumatud looduslikud sood on nagu käsnad. Nad suudavad vastu võtta ka neid suuri vihmasadusid, mis kipuvad jõgesid ja kraave üle kallaste ajama. Ta toimib loodusliku puhvrina ja pakub elupaiku erinevatele liikidele. Pakub ka veevaru põuaperioodiks. Oleme tasapisi õppinud seda väärtust selgeks saama.

Ja miks RMK sellega tegeleb? 2009. aastal otsustati, et Riigimetsa Majandamise Keskus hakkab tegema looduskaitsetöid nendel kaitsealadel, kus on ette nähtud täiendavad tegevused, millega elupaikade ja kaitsealade seisundit ja väärtusi hoida ja paremaks teha.

Kumba pidi siis rohkem on, kas üleüldine kliimasoojenemine või inimtegevus teeb soodele ja rabadele liiga?

Et panna asjad perspektiivi, siis Eestis on umbes 1,3 miljonit hektarit maaparandussüsteemidega kaetud. Need on keskmiselt pooleks, võib-olla gramm rohkem on metsamaal ja ülejäänu on põllumaal. Nende süsteemide omaaegse rajamise eesmärk on ka selge. Selleks, et põllumaal saaks tehnika liikuda, on vaja, et seal vesi ei lainetaks. Ja metsamaal kasvasid puud paremini, kui seal olid korralikud kraavid.

Täna on RMK maadel umbes pool miljonit hektarit kuivendussüsteeme. Need täna toimivad ja neid hooldatakse-rekonstrueeritakse. RMK oma looduskaitselises tegevuses keskendubki eelkõige nendele kraavidele, mis on kaitsealustes soodes.

Kui ütlesin ennist, et meil on umbes pool miljonit hektarit kuivendussüsteeme RMK maal, siis oma seniste taastamistöödega oleme jõudnud ca 23 000 hektarini. Ehk siis see, mida me teeme, on töömahult murdosa kogu süsteemidest. Ja me keskendume eelkõige kaitsealadele, kus hoitaksegi looduslikke protsesse, ökosüsteemide tervist ja neid ökosüsteemihüvesid, mida pakuvad puutumatud sood ja rabad. Töö on sellele suunatud, et süsteemid suudaks ise toimida.

Märgin ka selle ära, mida kraavid maastikul teevad. Kõik teame, et ka praegu on see hooaeg väljas, kus sajab palju, talve ka ei ole. See vesi voolab kraavitatud maastikul mööda kraave lihtsalt minema reljeefi mööda madalamale, tekitades üleujutusi. Soo või raba, kus kraave ei ole, toimib käsnana – imeb vee kenasti enda sisse, tõuseb kõrgemale ja hoiab selle vee kinni. Ta ei lase sellel jõuda sinna, kus me teda niivõrd näha ei taha.

Selisoo

Kas taastatud märgaladele või hästi hoitud märgaladele on mõni kadunud looma- või linnuliik ka tagasi tulnud?

Taastumistöö võtab aega. Taastamine on võib-olla natuke liiga suureline sõna. See, mille loodus on 10 000 aasta jooksul rajanud, ei suuda RMK paari aastaga korda teha. Aga me saame luua eeldused selleks, et taassoostumise protsess saaks hakata toimuma. See edu märk ongi see, kui soos hakkavad uuesti kasvama turbasamblad. Kui sinna tulevad erinevad kiilid, linnuliigid tagasi. Sellisena saame juba hinnata, kas tegevus on olnud tulemuslik.

Sood seovad süsinikku, eks? Samas paiskavad õhku kasvuhoonegaase. Aga need teatavasti tekitavad kliimasoojenemist.

Jaa. See on hea märkus. Kui vaatame soid, eriti paksu turbalasundiga soid, siis nende süsinikuvaru ongi maismaa muldades talletunud süsinikust kõige suurem. Ehk siis see on reservuaar, minu jaoks peaaegu võrdne naftamaardlaga, mis on maa sees lukus. See süsinik on sinna kogunenud väga pika aja jooksul. Ja terved sood, need, kus kasvavad turbasamblad, nemad oma tavaprotsessi jooksul seda süsinikuvaru hoiavad ega lase kaotsi minna ja seovad sinna tasapisi süsinikku järjest juurde. See on nende kõige suurem roll, kui vaatame kliimamuutusi, lisaks siis ka see veevarude puhverdamise teema.

See, et sood ka emiteerivad süsihappegaasi ja muid kasvuhoonegaase, on ka selge. Sest kui meil on kuiv ja põuane kevad-suvine periood, siis ka soodes veetase alaneb. Kui veetase turbas langeb, siis turvas hakkab oksüdeeruma. Oksüdeerumine on looduslik protsess ja siis sealt ka midagi emiteerub.

Aga tähtis on see pikk vaade. Ehk tuhandete aastate jooksul kogunenud süsinikutonnid, mis on turbas kenasti lukus, on seal edasi juhul, kui kaitsealune soo toimib looduslikult edasi ja kasvatab turbasammalt.

Õnneks Eestis üritatakse erinevaid looduskooslusi kaitsta ja taastada, kuid maailma areneb tohutute hüpetega. Kas see natuke lootusetu võitlus ei tundu teile?

Kui räägime Eesti mastaabis, siis kindlasti mitte. Eestis on võrreldes muu maailmaga tänuväärselt palju siiski loodusväärtusi, erinevaid liike ja ökosüsteemiteenuseid, mida me saame igapäevaselt tarbida ilma selle peale mõtlemata. Meil tegelikult on seis hea, aga see ei tähenda, et midagi pole vaja enam teha.

Kaitse all olev osa RMK maadest moodustab umbes 40%. Ja nendel maadel me saame teha asju, et looduslikud ökosüsteemid paremini toimiks. Et kaitsealustel liikidel läheks hästi ja võib-olla ühel päeval ei pea nad olema enam kaitse all, sest nad on muutunud tavaliseks ja harilikuks.

Kui me vaatame seda, et möödunud kümnendi jooksul suutsime soode heaks töid teha 23 000 hektaril, siis see protsess jätkub. Seda tegevust toetab Euroopa Liit ühtekuuluvusfondi vahenditest ja meil on plaanis jõuda kümnendi lõpuks täiendava 20 000 – 30 000 hektarini, kus soode seisundi taastamiseks on samme astutud.

Mina olen väga optimistlik ja positiivne ja arvan, et kasu sellest on kõikidele inimestele, kes käivad looduses, RMK matkaradadel, satuvad ka rabadesse ja laudteedele. Selle tegevuse tulemusena see väärtus Eestis säilib ja seisund läheb paremaks.

Hirvekaamera pakub aeg-ajalt põnevaid üllatusi ja toob meile tehnika vahendusel koju kätte looduse saladusi, millest varem pole kuulnud. Näiteks hirvepullide tekitatud heli, kui hundid neile väga lähedale tulid. Selline olukord, kus kaamerapildis oleks korraga hirvi ja hunte, on ülimalt haruldane ning meil õnnetus seda näha lausa neljal korral!

Üheteistaastase ajalooga hirvekaamera ette pole hundid kindlas kõneviisis sattunud, üks hunditaoline loom kord kaadris vilksatas aga jäi kahtlus, et see elukas võis olla ikkagi hundikoer. Teine kord oli üksik hunt jätnud lumele oma jäljerea vahetult väljaspoole kaadrit.

Video on tõendiks, et Saaremaal elab praegu vähemalt kaks hunti ja teada on seegi, et huntide pesakondi ei ole Saaremaal seni leitud.

Huntidel on algamas (või juba alanud) jooksuaeg. Ei saa küll kindlalt väita, kuid videost nähtud loomadest suur lonkav isend on tõenäoliselt isasloom ning pisut väiksem näib olevat nooremapoolne emane susi. Kui kevadel peaks keegi pesakonna avastama, siis osutus oletus tõeseks.

Hunt ja hirved looduskaameras
Hirved ja hunt looduskaameras

Kaks hunti tulid kaamera ette esimest korda 16. jaanuaril enne keskööd, 21. jaanuaril sai neid jälgida hommikul ja õhtul ning viimati 22. jaanuari hommikul. Alati, kui hundid söödaplatsile ilmusid, olid kohal üksnes hirvepullid, kes on kiskjatele oluliselt keerulisem saak kui hirvelehmad ja -vasikad. Igal juhul rünnakut otse eetris näha ei saanud ning näis, et hundid käisid pelgalt olukorda hindamas ja plaane sepitsemas.

Hunt looduskaameras
Hunt

Me ei ole varem näinud hirveplatsil korraga hirvi ja hunte ja saanud jälgida nendevahelist käitumist helis ega pildis, seetõttu pole ka kuulnud hirvepullide poolt tekitatud üllatavat seeriana kostuvat plõksuvat kurguhäält, mis on kindlasti huntidele suunatud sõnum. Selle sisuks võiks olla: “Ära üritagi!” Meenub, et olen väga harva kuulnud hirvede rüseluse käigus ühte-kahte plõksatust, aga pole seda seostanud looma kurgus tekitatud heliga. Igal juhul põnev ja uus teadmine hirvede elust vabas looduses. See video võiks olla hea õppematerjal huntide käitumisest jahimeestele, kes võivad äärmuslikult arvata, et seal, kus hundid platsis, lahmab veri, ja hoidku alt, kes ette jääb, sel surutakse lõuad kõrisse.

Näis, kuna hundid oma tiiruga jälle hirveplatsile jõuavad, tee on neil nüüd selge.

RMK uus koduleht koondab nüüdsest ühel aadressil www.rmk.ee kogu riigimetsa kohta käiva info. RMK kodulehte tasub külastada, kui on plaanis minna loodusesse või on soov saada teavet oma kodukandi riigimetsast, otsida harivat materjali looduse kohta, leida vastuseid RMK erinevate tegemiste asjus ja palju muudki.

RMK kommunikatsiooni- ja turundusosakonna juhataja Triin Küttimi sõnul on RMK uuele kodulehele toonud kokku kõik, mida riigimetsal on inimestele pakkuda.

„ RMK uus koduleht on üks uks RMK maailma. Kui seni tuli looduspuhkust riigimetsas kavandada eraldi loodusegakoos.ee lehel ning Sagadi mõisa, muuseumi ja looduskooli külastamiseks otsida infot eraldi veebilehelt, siis nüüd tuleb minna üksnes aadressile rmk.ee ning leida menüüst huvipakkuv peatükk. Kutsume kõiki seda ust avama ja riigimetsa mitmekülgse maailmaga tutvust tegema või sellesse veelgi enam süvenema,“ selgitab Küttim.

Riigimetsa Majandamise Keskuse uus virtuaalne kodu on varasemast märksa mobiilisõbralikum.

„Info otsimiseks kasutatakse tänapäeval peamiselt nutiseadmeid, mistõttu on ka meie uut kodulehte varasemast oluliselt mugavam lugeda,“ täpsustab Küttim.

Uuendatud on ka kodulehe kujundust, näiteks on senisest pildilisem looduses liikumise peatükk, mis kindlasti annab head inspiratsiooni looduspuhkuse kavandamisel ja meelepärase paiga või marsruudi valimisel. Koduleht on selgema kujundusega, rohkem fotosid ja illustreerivaid materjale ning tekstid lihtsamas keeles. Kodulehe disainis on arvestatud ka sellega, et seda saaks kasutada näiteks vaegnägijad.

„Täiesti uus lähenemine on see, et kodulehel on võimalik siseneda kahest erinevast vaatest – tavakasutaja ja spetsialisti vaatest,“ räägib Triin Küttim. „Tavakasutaja vaatesse on kogutud RMK tegevused ja teenused, mis võiks huvi pakkuda igaühele meist – olgu selleks siis metsapuhkus, oma kodukandi metsade kirjeldused ja metsatööde plaanid, meie nutimängud ja üritused, küttepuidumüük elanikele, Elistvere loomapark või muu huvipakkuv riigimetsa majandajaga seonduv tegevusvaldkond. Spetsialisti vaates avanevad teemad, mis on olulised firmadele, kohalikele omavalitsustele, koostööpartneritele, arendajatele, jahiseltsidele või koolidele, kuid sealne info võib olla vajalik ka kõigile kodanikele.“

Kui varem tuli RMK uudiste ja blogilugude lugemiseks minna eraldi peatükkidele, siis nüüdsest on need kõrvuti näha juba avalehel. Senisest paremini tulevad esile ka riigimetsa kohta käivad metsaandmed – RMK jagab avalikkusega riigimetsa operatiivandmeid.

„Uus veebileht on üles ehitatud eelkõige kasutaja huvist lähtuvalt – et siit leiaks hästi kiiresti üles selle teema, miks ta kodulehele tuli – kas otsima infot looduses liikumise, looduskaitse, metsatööde, loodusõppe, Sagadi mõisa või muu teema kohta,“ täpsustab Küttim.

Ka lehitsemine on varasemast mugavam, sest lehel on järjehoidjad, mis näitavad lugejale asukohta lehe peatükkidel ja võimaldavad kiiresti liikuda varem loetud lehtedele.