Riigimetsa Majandamise Keskus on saanud valmis Harimäe uue vaatetorni koos juuresasuva lõkkekoha ehitusega Otepää looduspargis ja nüüdsest on kõigil loodushuvilistel taas võimalik pilvepiirilt alla vaadata ümbritsevale lummavale maastikule.

Harimäe vaatetorni uuendus ja lõkkekoha remont algas eelmisel sügisel. Uus torn on ehitatud tugeva metallkonstruktsiooniga, torni fassaad on kaetud puiduga.

RMK uued metallist vaatetornid on küll kulukamad ehitada, kuid metall peab ilmastiku meelevallas puidust kordades kauem vastu, pakkudes seega kauemaks riigimetsa sõpradele külastusrõõmu. Tornil on neli vaateplatvormi, millest kõige ülemine asub 24 meetri kõrgusel. Vaatetorn ise on 27,5 meetrit kõrge.

„Torni igal platvormil asuvad ka istepingid, kus üles ronides hinge tõmmata või niisama mõnusasti puhkepausi pidada,“ kirjeldab uut torni RMK külastusala juht Malle Oras.

Ühes uue torni ehitusega võeti käsile ehitustööd ka torni kõrval asuvas lõkkekohas. Sinna rajati täiesti uus varjualune, kuhu mahub laua ümber istuma kümmekond inimest.

Lõkkekohas on ka kaetud tuletegemise koht koos pinkidega, käimla, infotahvlid ning võimalused korraga kuni kümme telki püstitada. Ühtlasi on nüüd ka mugavam parkida, autosid mahub kümmekond.

Harimäe uue vaatetorni ja lõkkekoha ehitus maksis koos käibemaksuga ligi 500 000 eurot.

Harimäe vaatetorn ja lõkkekoht on hea paik ümbritseva uudistamiseks või pikema pausi tegemiseks. Tornist avanevad lummavad vaated Otepää kõrgustikule ning Valga nõole ja Karula kõrgustikule. Tornist möödub Tartu Maratoni trass ja 15 kilomeetri pikkune Kekkosse matkarada (rada haldab Kääriku Spordikeskus).

RMK planeerib looduses liikumist hõlbustavat külastustaristut ja selle uuendamist hoolikalt, arvestades nii looduslikke tingimusi kui ka kehtivaid piiranguid. Samuti näitavad suunda regulaarselt läbiviidavate seirete ja uuringute tulemused. Kõik ikka selleks, et säilitada tasakaal kasutuse ja kaitse vahel – et külastajal oleks hea looduses puhata, tema liikumist suunav külastustaristu oleks turvaline ning esitlemist väärivad loodusväärtused saaksid külastajale ja loodusele võimalikult sobivaimal viisil tutvustatud.

RMK loodud looduses liikumise võrgustik koosneb ligi 700 külastusobjektist, mille koosseisu kuulub rohkem kui 8000 ehitist, 3300 km tähistatud loodusradu, sh RMK matkatee erinevad harud:

• 812 km Peraküla-Aegviidu- Ähijärve;
• 613 km Penijõe-Aegviidu-Kauksi;
• 370 km Oandu-Aegviidu-Ikla;
• 234 km Heltermaa-Ristna-Sarve.
• 738 lõkketegemise kohta;
• 61 telkimisala;
• 72 ratastooli või lapsevankriga ligipääsetavat külastusobjekti, nendest 16 on matkarajad;
• 54 vaatetorni ja platvormi;
• 15 külastuskeskust, nende hulgas 6 rahvuspargi külastuskeskust;
• Sagadi metsakeskus;
• 20 metsamaja;
• 27 metsaonni.

Käesoleval nädalavahetusel hiilib Vormsil ringi 50 fotokütti, et püüda kaamerasse kõike, mida Vormsi loodus pakub. Parimatest fotodest sünnib hiljem RMK toel taas näitus.

Toimumas on 28. Vereta jaht, baaslaagriga Suuremõisa külas. „Fotokaameraga hiilitakse ja varitsetakse saaki varavalgest hilisõhtuni. Jahtida võib kõike ja kõikjal – nii vees, õhus kui ka maal. Eesmärk on iseloomustada piltide kaudu Vormsi saare maastikke ja selle asukaid, mida saab vaadata pärast jahti avataval Vereta jahi fotonäitusel,“ kirjeldab jahipäevade sisu ja eesmärki Vereta jahi eestvedaja, zooloog Tiit Hunt.

Vereta jahil on alati erilise tähelepanu all käesoleva aasta loom, kellest saab peamine jahiloom. Tänavu on selleks põder ja arvestades, et ametlikel andmetel elab põtru 93 ruutkilomeetri suurusel saarel ligi 60, on šansid meie metsade suurimat ulukit tabada üsna suured.

Vormsi on Tiit Hundi sõnul rikas ka kiskjate poolest – seal elavad hundid, ilvesed, šaakalid, rebased, kährikud ja saarmad.

„Kiskjad on fotoküttidele muidugi ihaldusväärne saak, neist saab pilkupüüdvaid fotosid,“ märkis Hunt ootusrikkalt.

Vormsil on võimalik oma saak lisaks maismaale püüda ka merest. Kohata võib nii hülgeid kui ka ohtralt veelinde.

„Kuuldud, nähtud ja pildistatud linnuliigid pannakse kirja ning saadud nimekiri eksponeeritakse fotonäitusel, illustreerimaks selle piirkonna looduslikku mitmekesisust,“ selgitas Hunt.

Vereta jaht sarnaneb pärisjahile, kuid relvadeks on fotokaamerad, laskemoonaks mälukaardid ning jahisaagiks hulgaliselt looma- ja looduspilte.

Fotokaameraga hiilitakse ja varitsetakse saaki varavalgest hilisõhtuni. Jahtida võib kõike ja kõikjal – nii vees, õhus kui ka maal. Eesmärk on iseloomustada piltide kaudu piirkonna maastikke ja selle asukaid.

Vereta jahti ja fotonäitust korraldavad zooloog Tiit Hunt, Riigimetsa Majandamise Keskus ja Overall.

Artikli autorid on RMK elurikkuse ja seire spetsialist Margus Pensa, looduskaitseprojektide koordinaator Mihkel Järveoja ja metsaökoloogide juht Teele Paluots.

Selle aasta märtsikuuga lõppes lendorava LIFE projekt. 2018. aastal alanud ja 6,5 aastat kestnud projekt oli esimene LIFE projekt, kus RMK ametliku partnerina osales ja mis on jõudnud lõpuni. Lendorava projekti vedas Soome Metsavalitsus ja ühtekokku osales 14 partnerit Soomest ja 4 Eestist.

Eesti ja Soome on ka ainsad Euroopa Liidu riigid, kus lendoravate asurkonnad on säilinud. Kaasalööjate seltskond oli kirju – omavalitsused (Espoo, Jyväskyla, Kuopio linnad), riigiasutused, muuseumid, teadusasutused, metsamajandajad ja valitusvälised organisatsioonid. Eesti partneriteks olid peale RMK veel Keskkonnaamet, Eesti Erametsaliit ja Metsakorralduse büroo. Selline mitmekesine partnerite valik oli taotluslik, et suurendada koostööd ja mõistmist oluliste huvipoolte vahel, kelle otsustest ja tegevustest sõltub lendorava tulevik. Kahjuks nii on, et ohustatud liigid ise suurt midagi enda päästmiseks teha ei saa ja looduskaitset viivad ikkagi ellu inimesed oma erinevate huvide ja tõekspidamistega.

Metsade majandamine lendorava elupaikades

Kõige rohkem põrkuvad lendorava ja inimese huvid majandusmetsas. Populatsiooni elujõulisuse säilitamiseks peab ta aga hakkama saama ka kaitsealadelt väljaspool – inimeste „mängumaal“. Lendorava projekti raames koostati mitmeid metsamaade kujunduskavasid, mille loomisel oli peamiseks märksõnaks koostöö – liigikaitse huvidele lisandusid metsaomaniku soovid ja võimalused. Kujunduskavade eesmärk oli kujundada või hoida lendoravale sobivat metsa: raietega säilitati haavad ja kuused, hoiti metsa mitmekesisust ning välditi ühetaoliste puistute tekkimist. Tööde kavandamisel lähtuti nii seadusandlusest, elupaigatingimustest kui ka kohalikest oludest, arvestades seejuures võimalikult väikeste häiringute ja looduslähedase majandamisega.

Kasutatud raievõtted vaheldusid metsade vanuse ja seisukorra järgi. Vanemates metsades tehti valikraiet, mis kujundas metsa häilulist struktuuri ning säilitas vanemaid haabasid ja nende ümber kasvavaid puid. Keskealistes metsades oli harvendusraie eesmärgiks aga parandada puude kasvutingimusi ning raiuti välja haiged ja vigastatud puud. Noortes metsades kasutati hoopis valgustusraiet, et kujundada liigirikkaid, haava osakaaluga tulevikupuistuid. Vajadusel tehti ka sanitaarraieid, vältides siiski õõnsustega ja haavataelikuga puude raiet, sest need on olulised lendorava pesitsuspaigad. Kaitsealadel kujundati kujundusraie abil sobilik segamets, kus kasvaksid erinevas vanuses haavad, kuused ja muud lehtpuud.

Kõiki töid tehti looduse rütmis – eelistatult talvel, et vältida lendorava häirimist poegade kasvatamise ajal ning vähendada pinnase ja puude kahjustusi. Eriti suurt tähelepanu pöörati haabade säilitamisele ja metsade sidususe tagamisele, mis on lendorava liikumiseks ja ellujäämiseks võtmetähtsusega.

Kuigi kujundusraied tähendasid tihti tavapärasest väiksemat raiemahtu, keerukamat raietööd ja suuremat planeerimisvaeva, hindasid mitmed maaomanikud projektis osalemist positiivselt – see võimaldas vähemalt mingil moel kaitsepiirangutega metsas toimetada ning lõi võimaluse metsade hoidmiseks ka majanduslikult keerulisemates oludes. Oluline oli seejuures personaalsus – iga kava koostati just selle konkreetse metsa jaoks, mitte valemina kõikidele. Kokku loodi Keskkonnaameti, Metsakorralduse büroo, metsaomanike ja Eesti Erametsaliidu koostöös 30 kujunduskava (859 ha), millest 15 puhul jõuti ka raietöödeni (153 ha). Nende kogemuste põhjal valmis ka infomaterjal maaomanikele.

Algselt oli kujundusraiete tegemine lendorava leiukohtades plaanis ka riigimaal. Ent arvestades lendorava leiukohtade väikest pindala võrrelduna kogu riigimetsa pindalaga, siis leiti, et riigimetsas on lendorava leiukohtade kaitsest tulenev sotsiaalmajanduslik mõju vähene. RMK metsamajandajad arvasid, et kujundusraiete tegemise majanduslik tasuvus on liiga väike ning neile sekundeerisid looduskaitseeksperdid, kes leidsid, et looduskaitseliselt ei ole kujundusraiete tegemine lendorava leiukohtades põhjendatud. Seepärast otsustati riigimetsas olevates lendorava leiukohtades kujundusraieid mitte teha. Eelarves vabanenud raha kasutati osaliselt hoopis lausalise seire korraldamiseks.

Lendoravate seirest ja uute inimeste koolitamisest

Lendorava tüüpiline elupaik Eestis on vanem segamets, mille puurindes esineb haaba. Haaba võib pidada ka lendorava kodupuuks, sest just haavatüve õõnsustes leiab lendorav endale sobiva ulualuse ning haavapungad ja -lehed on talle parajaks suupooliseks. Seetõttu on haava olemasolu oluline ka lendorava leviku seiramisel. Seirealade valikul lähtutakse puistu takseerandmetest, mis iseloomustavad puude vanust ja näitavad haava olemasolu. Suureks abiks on ka Keskkonnaagentuuri (KAUR) koostatud lendorava elupaikade mudel, mille alusel saab võimalikud sobivad elupaigad piiritleda ja looduses üle vaadata.

Lendorava olemasolu tuvastatakse seirealadel lendorava väljaheidete põhjal. Eraldisel liigutakse ühe haava juurest teise juurde ning kontrollitakse, kas puutüve jalamil või selle ümber maapinnal on lendorava väljaheiteid. Talvel ja kevadel on lendorava väljaheited kergesti ära tuntavad, meenutades kollast riisitera (värvus võib siiski varieeruda helekollasest roostepruunini). Vahel leidub neid ühe puu all massiliselt.

Projekti vältel osales lendorava seires erinevatel aastatel kokku ligikaudu 40 RMK töötajat, kes said vajadusel ka esmase väljaõppe. Viimane seisnes eelkõige looduses lendorava väljaheidete äratundmise ja ülesleidmise harjutamises. Kokku seirati riigimetsas ühise pingutusena peaaegu 10 000 ha lendoravale sobivaid puistuid ning leiti 37 uut leiukohta.

Eriti edukas lendorava seire mõttes oli 2024. aasta, mil tänu projekti vahendite ümberjaotamisele oli võimalik üle kontrollida 6738 ha potentsiaalseid elupaiku ning leiti 22 uut leiukohta. Seireala kattis pea kõik lendoravale sobilikud puistud riigimetsas. Vaata ka Rahvusringhäälingu teleuudist.

Lendoravate levikuvõrgustikust

Üheks lendoravate suurimaks ohuks on elupaikade killustatus ja nendevaheliste liikumisvõimaluste keerukus või hoopis puudumine. Lendorava levikuvõrgustiku eesmärk on soodustada lendorava levikut leiukohtade vahel. Võrgustiku planeerimisel RMK metsamaale arvestatakse levikuks soodsate puistute paiknemist ja võimalikult lühikest distantsi ühendatavate lendorava leiukohtade vahel. Eelistatult peab levikuvõrgustiku puistute koosseisus olema haaba või teisi pehmeid lehtpuid. Seda tuleb silmas pidada ka metsahoiutöödel.

Lendorava levikuvõrgustikus paiknevad lendorava liikumiskoridorid, mis peavad olema vähemalt 100 m laiad ja vähemalt 12-15 m kõrgused katkematud metsaalad lendorava teadaolevate leiukohtade vahel.

On teada, et lendoravad väldivad lagedate alade ületamist, sest maapinnal on nad üsna kehvad liikujad ja kergeks saagiks röövloomadele. Eesti idapoolsel piirialal kipub lendorav levima mööda suhteliselt kitsast maariba, mis jääb Narva jõe, Peipsi järve ja Viru-Mustvee kõrgepingeliini trassi vahele. See justkui viitab, et lendorava levimine kõrgepingeliinist põhja poole suuremasse ja enamasti kaitstud metsamassiivi on takistatud. Kuni selle aastani koosnes see kõrgpingeliini trass kahest paralleelsest 330 kV õhuliinist, mille puhul oli lagedana hoitav õhuliini kaitsevöönd 120 m lai. Praeguseks on töös vaid üks rekonstrueeritud liin ja on alustatud teise, vana liini demonteerimisega. Kaitsevööndi laius väheneb seeläbi 80 meetrini, mis on aga siiski lendoravale liiga lai, et sellest üle liuelda.

Lendorava LIFE projekti raames lõime kaks pilootala – nö rohelist koridori, mis soodustavad tulevikus lendorava levimist ka üle kõrgepingeliini trassi ja saavad osaks RMK lendorava levikukoridoride võrgustikus. Sõlmisime kokkuleppe Eleringiga, et nendel aladel tavapärast liinihooldust ei tehta ja püsivalt säilib 3-10 meetri kõrgune taimestik. RMK seirab ja vajadusel hooldab neid alasid, et õhuliini turvalisus oleks tagatud.

Nende kahe katsealaga Remnikus ja Permiskülas soovime me eelkõige omandada kogemusi kõrgepingeliinialuse taimestiku nõuetekohaseks hooldamiseks – kui ajamahukas see on ja millised puuliigid sobivad kõige paremini? Me ei arva, et need kaks katseala omaks lendorava leviku parandamise seisukohast väga suurt mõju. Arvestades kõrgepingeliinide pikkust lendorava teadaoleval levikualal, siis selliseid liikumiskoridore peaks olema pigem kümneid. Veelgi parem aga oleks, kui liinitrasside puhastamine võsast toimuks mitte kogu trassi pikkuse ulatuses korraga, vaid järk-järgult: ühes kohas jäetakse võsa kasvama ja teises kohas, kus see on saavutanud suurima lubatud kõrguse, raiutakse see maha. 

Täpsemalt saab levikukoridoridest ja nende rajamisest lugeda meie eelmise aasta blogiloost.

Kogemuste vahetamine

Projekti üheks oluliseks väljundiks oli osaliste vahel kogemuste vahetamine. Kuna lendorava kaitsestaatus on Eestis rangem kui Soomes, siis erineb ka nende riikide kaitsekorraldus – Soomes näiteks puudub püsielupaikade loomise kohustus. Teisalt on Soome eripäraks võrreldes Eestiga lendoravate leidumine linnaruumis. Seda soodustab Soome metsarohke maastik ja asjaolu, et Soome linnad sulanduvad metsaga ühte. Eesti linnu seevastu ümbritseb enamasti juba ajalooliselt välja kujunenud lage kultuurmaastik, mida lendoravad ei suuda ületada.

Projektis osalenud Soome omavalitsustes oligi lendorava kaitsmisega seonduvateks probleemideks mitte niivõrd metsade majandamine vaid konflikt kinnisvara arendamisega, mistõttu omavalitsused sattuvad pahatihti nii looduskaitsjate kui ka ehitamist pooldavate kodanike pahameele alla.

Soome linnades asustavad lendoravad lisaks linnametsadele ka parke ja muid puudega haljasalasid, mis Eesti lendoravametsadega harjunule täiesti ebakohased tunduvad. Õõnsustega puude nappuse leevendamiseks pannakse parkidesse lendoravate jaoks pesakaste, mida nood ka asustavad.

Linnades on inimese kohtumised lendoravaga sagedasemad kui metsas. Nii on läbi aastate Soome ajakirjanduses avaldatud lugusid sellest, kuidas lendoravad on sattunud WC-potti või kõrghoone lifti. Valdavalt on Soome inimeste suhtumine lendoravasse heatahtlik ning hättasattunud loomi aidatakse.

Tulevik

Viimastel aastatel on lendorava poolt asustatud elupaikade arv jõudsalt kasvanud. Kui 2018. aastal oli see 47, siis 2024. aasta seirehooaja järel juba 129. Nende andmete põhjal tundub, et lendoraval läheks justkui paremini. Kui veel 2015. aastal ennustati, et järgneva viie aasta jooksul võib lendorav Eestis välja surra, siis nüüd võiks toonase prognoosi aluseks olnud metoodikat kasutades väita, et 2030. aastaks on meil vähemalt 180 lendorava poolt asustatud elupaika.

Kummatigi nii sirgjooneliselt tõusvad ei pruugi suundumused lendorava käekäigus olla. Ei saa välistada, et 2015. aastal hoiatusena välja toodud trend on ikkagi õige ning vahepealsed tõhusad seireaastad on küll parandanud meie teadmisi lendorava leviku kohta, ent samas kinnitavad lendorava kadu. Põhjust selliseks pessimismiks annab lendorava elupaikade tühjaks jäämise kiirus levikuala lääneservas.

RMK poolt lendorava hüvanguks kavandatud tegevused (või metsamajandamise kontekstis ka tegemata jätmised) on kirjas RMK lendorava kaitsestrateegias, mis võeti vastu 2020. aastal. Vahepeal on uuenenud lendorava kaitse tegevuskava, mistõttu oleks asjakohane ka RMK lendorava kaitsestrateegia üle vaadata. Lendorava püsimajäämine Alutagusel sõltub sobivate elupaikade kättesaadavusest, mille praegust taset saab hoida haava osalusega puistute raievanuse tõstmisega vähemalt 75-85 aasta peale. Pikemas perspektiivis aitaks selline samm elupaikade kättesaadavust ka suurendada. Lendorava levikuvõrgustiku aladel tuleks tõhustada lendoravat ohustavate väikekiskjate küttimist, mis aitaks suurendada oma sünnikohast laiali levivate noorloomade ellujäämist.

* Blogiloo pealkirjaks on Eno Raua luuletuse “Lendvennad” avarida.

Lisalugemist:

Projekti info ja materjalid eesti keeles

RMK projektileht

Projekt: Lendorava LIFE (LIFE17 NAT/FI/000469 – Flying Squirrel LIFE)
Kestvus: 01.08.2018 – 31.03.2025 (6,5 aastat)
Juhtpartner: Metsähallitus, Parks & Wildlife Finland
Partnerid: Põhja-Savo ELY keskus, Põhja-Karjala ELY keskus, Edela-Soome ELY keskus, Espoo, Jyväskylä ja Kuopio linn, Kuopio loodusloomuuseum, Soome loodusloomuuseum Luomus, Soome Loodusvarade Instituut (Luke), Soome Põllumajandustootjate ja Metsaomanike Keskliit, Metsähallitus Forestry Ltd, Soome Looduskaitse Liit, Soome Metsakeskus, RMK, Keskkonnamet, Eesti Erametsaliit, Metsakorralduse büroo.
Planeeritud eelarve: 8,88 miljonit € (75% Euroopa Liidu rahastatud)
RMK kulud: 191 700 € (RMK omaosalus 12 300 €)

Matsalu lahe rannaniidud ja madalad rannaveed kihavad põhja suunas rändavatest lindudest, õhkki on haneliste parvedest paks. Lisaks paistavad juba koju saabunud kiivitajad, naeru- ja kalakajakad, hall- ja hõbehaigrud, sookured, meriskid, koovitajad, liivatüllid, punajalg-tildrid, tutkad ja paljud teised.

Viimast kiivitajat nägin rändekaamera vahendusel 5. jaanuaril ja taaskord jälle 7. märtsil, nad olid meilt ära vaid kaks kuud. Kiivitajad tulid talvitusaladelt tagasi peamiselt aprillis, viimased olid sealjuures siit lahkunud alles oktoobri lõpus või täitsa novembri alguses. Ka esimeste sookurgede saabumine veebruari viimastel päevadel on tänapäeval reaalsus.

Rändlindude elu kulgeb kliima soojenedes pragmaatiliselt ja energiasäästlikult, pole vaja ju kaugele minna, et ellu jääda. Tundub, et kohastumuslikud linnuliigid oskavad seda kenasti ära kasutada. Märtsi seitsmendal päeval algaski minu hinnangul linnukevad Matsalus. Soodsad tuuled ja muud ilmaolud tõid siia esimestele kiivitajatele lisaks parvede kaupa rändavaid Soome rahvuslinde – laululuiki.

Praegu on käimas tohutu valgepõsk-laglede ränne ja koondumine Haeskas ainuüksi kaamera piiratud vaateväljas. Suur-laukhanede parved veedavad aega ka rannaniidul, aga veel rohkem on neid metsaviiru taga niidul lausa tee ääres ja vaatetorni taga rannikul.

Kaamera vahendusel on lihtsam märgata muidugi kogukamaid linde, väikeste värvuliste rännet on palju keerulisem tabada. Oli puhas juhus, et arktikasse suunduvad hangelinnud kulu seest üles leidsin ja kuidagi pildile sain. Võta sa kinni, kes on need õhus lendavad väikestest värvulistest linnuparved kuskil kauguses.

Pisut uduselt ja kaugelt zuumides õnnestus videole saada hetkeks ka üks seltskond välimuse ja laulu poolest võrratuid kahlajaid – suurkoovitajaid. Euroopa kõige suurema kahlaja emaslinnul võib suur kõver nokk kasvada kuni 15 cm pikkuseks. Suurkoovitaja meloodiline, kummastav ja kaugele kostev õhuline laul ei saa küll ühtegi linnuhuvilist külmaks jätta. Igatahes mind mitte!

Soopardid, räusad, tiirud… ka Soome linnuvaatlejad oma pikkade vaatlustorudega on juba kohal.

Kellel huvi ja aega, minge Matsalu lahe äärde ja vaadake seda linnumöllu oma silmaga, veel kestab!

Meie lõpetasime rändekaameraga enne peo lõppu, sest üks jupp kaamerajaamast peab mägralinna jõudma, et saaksime ka mägrapere tegemistest osa.

Riigimetsa Majandamise Keskuse tööd ja tegemised riigimetsa kasvatamise, looduse kaitsmise ja looduskülastusvõimaluste arendamise kohta 2024. aastal on koondatud kompaktselt trükisesse „Faktid ja numbrid“.

2024. aastal pani RMK aluse uue metsapõlve kasvule 10 500 hektaril ning tegi noore metsa hooldustöid enam kui 40 000 hektaril, et tagada riigimaa tootlikkus ja kvaliteetne palgimets järgmisteks aastakümneteks. Metsa jõudis RMK taimlates kasvatatud noori puid üle 21 miljoni.

RMK metsade portfellist moodustas 2024. aasta lõpuga majandatav mets 57% ja kaitstav mets 43%. Kaitstavas metsas RMK uuendusraieid ei tee ning seal saab mets areneda elurikkust toetavalt suuresti omasoodu, kui just pole vaja hädapärast sekkumist puhveraladel metsakahjustuste leviku piiramiseks.

Riigimetsa kestlik kasvatamine ning viimaste aastate keskmisest kõrgemad puiduhinnad on võimaldanud RMK-l suunata rohkem vahendeid looduskaitsesse, suurendada looduses puhkamise võimaluste atraktiivsust ja kogemust ning panustada täiendavalt riigikassasse.

Metsade majandamisest teenitud tulust kasutas RMK ligi 5 miljonit eurot erinevateks töödeks loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks RMK hoole all oleval riigimaal. Eraomanikelt ostis RMK looduskaitsealust maad 7,8 miljoni euro väärtuses.

RMK on jätkuvalt suurim looduskaitsealade haldaja ja looduskaitsetööde tegija Eestis. Aasta jooksul taastas RMK liikide elupaiku ligi 2200 hektaril, peamine rõhk oli märgalade taastamisel. Suurim veeobjekt oli Vasalemma jõe Ruila paisu lammutamine ja tehiskärestiku rajamine uude jõesängi. Liigikaitsetöid tehti pea 200 hektaril 33 haruldasele või ohustatud liigile.

RMK kalakasvatuskeskus asustas Eesti vetesse 300 000 lõhe, siia ja atlandi tuura noorkala ning üle 550 000 siiavastse.

2024. aasta eriliselt soe kevad ja pikk soe sügis soosisid puhkamist looduses – RMK puhke- ja kaitsealade külastuste arv ületas esimest korda 3 miljoni piiri. Eelmisel aastal tehti rekordilised 3,2 miljonit külastust.

Külastustaristu hooldamise ja arendamissesse ning loodusteadlikkuse edendamisesse suunas RMK metsade majandamisest teenitud tulust pea 10 miljonit eurot.

Rekonstrueeriti Vanapagana metsamaja Järvamaal, Vanajõe oru õpperada Hiiumaal, Lepaaugu lõkkekoht Läänemaal, Kõnnu Suursoo laudtee Harjumaal, Tammeluha matkarada ning Endla metsamaja Jõgevamaal, samuti Valgejärve vaatetorn Läänemaal.

Metsa- ja loodusteadlikkust edendavates õppeprogrammides 15 külastuskeskuses ja Sagadi looduskoolis osales kokku ligi 50 000 inimest.

RMK haldab enam kui 3300 kilomeetrit matka- ja loodusradasid. Lisaks omab ja hooldab RMK 9500 kilomeetri ulatuses metsateid, mis avardavad inimeste looduses käimise võimalusi veelgi.

Selles numbris on fookuses aasta parimad töötajad. Räägime ka sellest, kuidas säilikpuude grupid ja puhvrid pakuvad leevendust raiega tekkinud muutustele, elupaikade taastamisest Rail Balticu trassi ääres ning tutvustame kaasamise head tava.

Maa soola rubriigis on seekord meie „kolm musketäri“ – regioonijuhid Kristo, Avo ja Aivar. Teaduse teemal kajastame Kristjan Tälli doktoritöö tegemist, mis uurib kuuse-kase segametsa tootlikkust ning juur- ja valguskonkurentsi.

Head lugemist!

Riigimetsa Majandamise Keskus on endist viisi loodushariduse andmisel õpetajatele toeks ning ootab külastuskeskustesse ja metsaradadele nii lasteaiamudilasi kui ka igas vanuses kooliõpilasi.

Käesoleval aastal on jäänud kitsamaks nende ring, kes pakuvad võimalust saada loodusteadmisi väljaspool tavapärast klassiruumi. Keskkonnaamet lõpetas keskkonnahariduse andmise lastele ja noortele, samuti muutus Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastuskord. Koolid ja lasteaiad keskkonnaharidusprogrammidel osalemiseks toetust taotleda ei saanud, selle asemel oli keskkonnahariduskeskustel võimalus taotleda uueks õppeaastaks toetust oma programmidele ning koolid saavad end edaspidi neile kirja panna.

Seda enam tunneb RMK vastutust viia lapsi loodusesse ja olla õpetajatele heaks partneriks, et kasvatada meie järeltuleva põlve loodusteadmisi.

Keskkonna ja metsaga seotud teemad on igapäevaselt kõneaineks nii kõikvõimalikes uudistes kui ka inimeste omavahelistes vestlustes. Üha enam tõstab pead emotsionaalne ja mitteteaduspõhine lähenemine vaidlustes kliima- ja keskkonnaprobleemide üle. Siinkohal on loodusharidusel täita oluline roll: luua vundamenti keskkonnateadlikkusele, õpetada nägema seoseid igapäevaelu valikute ja keskkonnamuutuste vahel, kasvatada kriitilist mõtlemist ja suunata säästlikuma eluviisi poole.

Iga päevaga üha kevadisemaks muutuv loodus ahvatleb klassiruumist metsaradadele ja käimasolev loodusprogrammide sooduskampaania seda võimalust pakubki. RMK külastuskeskuste mitmekülgne programmivalik võimaldab nii kooliõpilastel kui ka lasteaialastel õppida tundma meie loodust, kinnistada koolis õpitavat või avastada midagi päris uut. Pakutavad programmid sobituvad riikliku õppekavaga ning mitmele neist on selle kinnituseks antud ka Eesti Keskkonnahariduse Ühingu murakamärgis. RMK programmidel viiakse lapsed loodusesse: näiteks piilume puude sisemusse ja uurime, millest jutustavad aastarõngad, uudistame metsa all samblike mitmekesist maailma, putukate salaelu või räägime, millised on raba ohud ja rohud ning palju muud.

Meil on loodushariduse pakkumiseks ka mitmekülgsed võimalused – riigimetsas on 3300 kilomeetrit loodusradu, 54 vaatetorni ja -platvormi, arvukalt telkimiskohti, 15 külastuskeskust üle Eesti ning Sagadi metsakeskus.

Vastutustundlikuma looduskasutuse suunas
Võib ju küsida, miks on RMK huvi organisatsioonina loodusharidusega tegeleda, miks on teadlikkuse tõstmine üks meie prioriteete?

Üheks olulisemaks põhjuseks on rohkem kui 3 miljonit külastuskorda aastas riigimetsa ja kaitsealadele. See on päris suur arv ja ka päris suur koormus loodusele, kui külastaja ümbritsevast ei hooli. See panebki meid vajaduse ette kasvatada vastutustundlikku looduskasutajat. Teine ja mitte vähem oluline põhjus on kliimamuutused ja vajadus pöörata pilk taastuvate loodusvarade säästliku majandamise, keskkonnahoidlikumate valikute ja tarbimisharjumuste kujundamise poole.

Lisaks kutsume üles julgesti pöörduma RMK poole viimaks läbi õpetlikke töötubasid või juhendatud loodusretki kooli õuesõppe- ja keskkonnaharidus- või matkapäevadel.
Oma ideede ja soovidega tasub pöörduda lähima RMK külastuskeskuse poole või kirjutades rmkloodusharidus@rmk.ee. Koos tegutsedes võib sündida palju toredat.

Muudki harivat tegevust
RMK loodusprogrammid leiab RMK uuendatud kodulehel aadressilt www.rmk.ee, valides ülalt menüüribalt valiku „Loodusõpe“. Lisaks RMK loodusõppeprogrammidele leiab sealt ka loodusõppe töölehti, nutimänge, peidetud aarete asukohti geopeituse mängimiseks ja infot käimasolevate konkursside ja viktoriinide kohta. Praegu (kuni 6. maini) ongi toimumas RMK metsaviktoriin, millest on osa võtma oodatud kooliõpilased kõigis vanuseastmetes.

RMK uuendatud kodulehele on suunatud ka senine loodusegakoos.ee leht. Ka metsapuhkuse planeerimine algab nüüd aadressilt www.rmk.ee

Kohtume metsas!

Arktiliste lindude kevadränne on Matsalu lahe ääres Haeskas hoo sisse saanud ja praegu peatub siin tuhandeid rändajaid. Linnusagina sees on tähelepanu köitnud aga kaks põtra, keda on mitmeid kordi märgatud hommikuti lahevees kõndimas Haeskarahule ehk Suurrahule ning õhtuti sealt tagasi. Videos näeme põdralehma ja tema möödunud kevadel sündinud vasika vesist teekonda Haeska ranna ja rahu vahel. Mida põdrad päev otsa rahul teevad, jääb paraku pilliroomüüri taga saladuseks.

Võib-olla, et nad ongi rahu ümber pigem vees, kui kuival maal ja otsivad vee alt toiduks vetikaid või tärkavat pilliroo alget. Põtradele meeldib, erinevalt punahirvest ja metskitsest, vesi väga ning nad söövad ka rohke naatriumisisaldusega veetaimi ja vetikaid. Väga veelembesed elukad võivad suvisel ajal vees viibida korraga mitmeid tunde.

On ette tulnud, et põdrad on ujunud isegi Lätist Sõrve säärele, mis on umbes 24 kilomeetri pikkune meretee. Üliheal ujujal on veel teinegi ainulaadne oskus teiste hirvlaste seas – põder oskab sukelduda. Loomal sulguvad sukeldudes ninasõõrmed ega lase veel ninna tungida. See kohastumus viitab, et põdrad tõesti sageli sukelduvad ja seda nii jões, järves kui ka meres, kusjuures Põhja-Ameerika põder ujub ja sukeldub ookeaniski. Ühe allika järgi võib põder sukelduda kuni 5,5 meetri sügavuseni. Jah, seal peab siis küll vastupandamatult maitsev toidupala olema, et vaevaks võtta nii sügavale minna.

Ma ise ei ole veel sukelduvat põtra näinud, kuid suvisel ajal kaugel rannast ujuvat looma aga mitmeid kordi. Tüütul putukaterohkel ajal on vesi põdrale päästev pelgupaik ja koht, kust hankida maitsvat toitu.

Tekst: Karmen Kaukver
Fotod: Tiit Hunt, Mihkel Tiido

Rail Balticu rajamine mõjutab oluliselt metsise elupaiku, mistõttu luuakse Lõuna-Pärnumaal hüvitusalad, kus taastatakse liigile sobivad elutingimused. Selles vastutusrikkas töös annab suure panuse Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), kellel on varasemaid kogemusi metsisele sobivate elupaikade taastamisel.

Rail Baltic on Eesti üks suuremaid taristuprojekte, kuid paratamatult toob see kaasa negatiivseid mõjusid loodusele, sealhulgas hõivates taimede kasvukohti ja mõjutades lähedal asuvaid elu- ja pesitsuspaiku. Üks olulisi küsimusi on, kuidas leevendada raudtee ehitamisest tulenevat mõju trassikoridori lähistel pesitsevatele metsistele, kes on II kategooria looduskaitse all ja kelle arvukus jätkuvalt langeb.

Metsise kaitse eeldab tõhusaid hüvitusmeetmeid
Rail Baltic Estonia (RBE) keskkonnajuhi Kärt Mae sõnul selgus trassikoridori valiku käigus, et Lõuna-Pärnumaal ei pruugi raudtee rajamise mõju metsisele olla leevendatav üksnes kaitsemeetmete abil, mistõttu on vaja rakendada hüvitusmeetmeid. Hüvitusmeetmete kava järgi on eesmärk taastada ja kaitse alla võtta uusi metsise elupaiku, et kompenseerida trassi rajamisest tingitud eeldatavat kahju.

„Metsise arvukus on olnud langustrendis juba aastakümneid, peamisteks põhjusteks on elupaikade kadu, metsade kuivendamine, intensiivne metsamajandamine ja elupaikade killustumine, mistõttu on hüvitusalade loomine hädavajalik,“ ütles loodusväärtuste ekspert ja Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitsekomisjoni liige Indrek Tammekänd.

Looduskaitselised tööd usaldati RMK hoolde
Kuna tegemist on riigimaaga ja Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK) on kogemusi looduskaitseliste töödega, sõlmis RBE koostööleppe just RMK-ga, kes aitab tagada, et hüvitusalad muutuksid metsisele sobivaks elukeskkonnaks. Hiljem toimub taastatud aladel metsiseseire tööde edukuse hindamiseks.

Tammekänd tõi välja, et metsise elupaikade hüvitamisel lähtuti rahvusvahelistest juhistest, mille kohaselt tuli leida Luitemaa linnualale võimalikult lähedased ja kvaliteetsed asendusalad. Sobivad, looduslähedased metsise elupaigad leiti Lõuna-Pärnumaal Saarde ja Häädemeeste valdadest. RMK looduskaitseosakonna looduskaitsetööde planeerimisjuhi Priit Voolaiu sõnul tuleb hüvitusmeetmete kava järgi Pärnumaal veerežiim taastada kokku 3700 hektaril.

Euroopa Liidus on suurte taristuprojektide puhul kohustus vältida või leevendada Natura 2000 aladele avalduvat mõju, kuid Mae sõnul ei ole Lätis ja Leedus Rail Balticu raames nii suures mahus elupaikade hüvitamist ette nähtud – sellises mahus töid tehakse vaid Eestis.

Tööd hõlmavad veerežiimi muutmist ja maastiku sidumist
„Metsise elupaikade taastamise peamine eesmärk on vähendada kuivenduse mõju ja aidata kaasa metsakoosluste looduslikuma struktuuri taastumisele,” ütles Voolaid. „Kuivenduse tõttu on metsise elupaikades metsad muutunud tihedamaks ja need on suurema kuuse osakaaluga kui metsisele sobilikes looduslikes elupaikades. Hüvitusmeetmetega suuname elupaikade arengut, et taastuksid nende looduslikud, metsisele sobivad omadused”

Tööde käigus suletakse kraavid, mis on mõjutanud looduslikku veerežiimi. Lisaks likvideeritakse kokku kolm teelõiku, mis takistavad vee loomulikku liikumist maastikul ja killustavad elupaiku. „Teede eemaldamine on taastamistöödel suhteliselt haruldane, kuid ekspertide hinnangul vajalik, et taastada alade terviklikkus ja luua metsisele sidusad elupaigad,“ lisas Voolaid. Nepste alal on teelõik 2,4 kilomeetri ulatuses juba likvideeritud, ees ootavad veel Sobuli (3,4 km) ja Hundiloigu (3,7 km) teelõigud.

Veerežiimi taastamise osana suunatakse osa Mustjõest tagasi oma looduslikku sängi. „Jõe looklev säng on looduses hästi säilinud ja hüvitusmeetmete kava näeb ette, et jõgi tuleb Venemurru hüvitusalal ja sellega piirneval Tolkuse looduskaitsealal suunata looduslikku sängi,“ rääkis Voolaid.

Väljakutsed
Kuigi hüvitusmeetmete elluviimine on looduskaitse seisukohast hädavajalik, ei ole see kulgenud takistusteta. Suurim väljakutse on veenda kohalikku kogukonda ettevõtmise põhjendatuses. Kardetakse, et kraavide sulgemine võib põhjustada metsade hukkumist ja sellega kaasnevat majanduslikku kahju. „See mure on mõistetav, kuid meie kogemused näitavad, et puistute hukkumine on pigem erandlik olukord suurte soode servades ja vee kiire äravoolu peatamine parandab elupaikade seisundit. Hüvitusmeetmete aladel metsade ulatuslikku hukkumist ette ei ole näha,“ selgitab Voolaid.

Teine suur väljakutse on ajaline surve. Rail Balticu meeskond ootab hüvitusmeetmete valmimist enne 2026. aastat, mil Pärnumaa raudteelõik peaks olema ehitusvalmis. Kuna enne hüvitusmeetmete rakendamist raudtee ehitusega alustada ei saa, tuleb RMK-l tööd läbi viia võimalikult kiiresti, aga kvaliteetselt.

Tulemused kümnendi möödudes
„Läinud aastal lõpetasime tööd kolmel hüvitusalal: Nepstes, Lodjas ja Sakil, kokku 434 hektaril. Sel aastal ja järgmise alguses on plaan lõpetada tööd ülejäänud hüvitusaladel,“ kõneles Voolaid.

RMK on ka varem taastanud metsise elupaiku, näiteks Kikepera looduskaitsealal ja Soomaa rahvuspargis. „Nende alade puhul näitab meie kogemus, et kiireid tulemusi ei pruugi kohe näha, aga pikaajaline mõju võib olla positiivne,“ ütles Voolaid. „Ekspertide hinnangul on osadel hüvitusaladel oodata metsise arvukuse kasvu, osadel jääb arvukus praegusega võrreldes samaks. Muutused peaks näha olema 10 aasta jooksul pärast taastamistöid.“

Aprilli esimese poole miinuskraadide taandumisel läksid riigimetsas hoogsamalt käima tööd uue metsapõlve rajamiseks. Üle Eesti jõuab tuhandete inimeste töö ja vaevaga mulda 20,3 miljonit noort puud.

Sel aastal istutatakse riigimetsa 8,4 miljonit mändi, 8,5 miljonit kuuske, 2,6 miljonit kaske ning 0,8 miljonit sangleppa.

RMK metsakasvatusjuhi Toomas Väädi sõnul on istutamine oluline osa metsakasvatusest ja täidab mitut eesmärki korraga.

„Esiteks võidame aega, sest meie oma taimlates ette kasvatatud noorte puude istutamisega läheb uus metsapõlv kiiremini kasvama. Teiseks, pärinevad taimed parimate puude seemnetest, millega tõstame majandusmetsade puidutootlikkust. Kolmandaks saame nii suunata riigimetsa puuliigilist olemust,“ märkis ta.

RMK kasvatab kõik metsa jõudvad noored puud enda varutud seemnetest ise. Seejuures töödeldakse kuuse- ja männitaimi kahjurite eest, näiteks männitaimi töödeldakse eraldi liimi ja liivaga või taime juurepealset osa vahatades.

Riigimetsas on rõhk okaspuude enamusega palgimetsade kasvatamisel, kuid tänavu on lehtpuude osakaal varasemast pisut suurem, moodustades ligi viiendiku. Istutatakse alati kasvukohale enim sobivat puuliiki, kuid alati lisab loodus midagi ka omalt poolt. Hilisemate hooldustööde käigus kujundavad RMK metsakasvatajad võimalusel välja segametsa.

„Istutamine on metsakasvatustöös väike samm, sest järgmise 20 aasta jooksul käib metsakasvataja samas paigas keskmiselt seitse korda tegemas erinevaid töid, et istutatud taimed kasvama läheks ja noor mets sirguks. Istutame, kasvatame ja lõpuks väärindame,“ rõhutas Väät.

Logistiline väljakutse
RMK taimlates on kiire aeg. Miljonid taimed peavad olema pakendatud ja jõudma planeeritud ajal tarnekohtadesse ja sealt edasi ligemale 8 700 erinevasse istutuskohta üle Eesti, mis näitab kevadiste metsatööde mastaapi ja väljakutset.

Kuna miljonid taimed tuleb istutada suhteliselt lühikese aja jooksul ning lõviosas käsitsi, on kevadel metsas sellega ametis ca 1500 inimest üle Eesti.

Lisaks inimkätele on riigimetsa istutamas ka kuus istutusmasinat, mille abil pannakse kevadest sügiseni kasvama umbes miljon taime. Peamiselt istutab masin märgadel ja keerulise pinnasega kohtades, kus käsitsitööd on raskendatud teha.

„Paneme puud kasvama kokku 9400 hektaril. Jätame 15-20% raiesmikest looduse kujundada neis paigus, kus on soodsad tingimused, et ala uueneb sobilike puuliikidega ise,“ selgitas metsakasvatusjuht Toomas Väät.

Ka sel aastal on huvilistel võimalus osaleda 23. mail kolmes Eesti paigas korraga toimuval RMK metsapäeval, kus saab ekspertide juhendamisel tunda end mõne tunni vältel metsakasvatajana. Päev toob kokku need, kelle jaoks on tähtis järjepidevus riigimetsa kasvatamisel ning puidu kui väärtusliku materjali kasutamine.

Istutusmahud maakondade lõikes
Kõige rohkem puid on planeeritud istutada tänavu Pärnumaale (2,2 mln), Ida-Virumaale (2,1 mln) ja Lääne-Virumaale (2 mln).