Harilik kärnkonn

Kärnkonnad on teel oma kudemispaikadesse. Seepärast peaks elude säästmiseks olema autoga sõites eriti tähelepanelik ja teritama pilku just konnasuurustele objetidele sõiduteel.

Igal kevadel võtavad kärnkonnad ette kuni mitme kilomeetri pikkuseid rännakuid, et jõuda õigeks ajaks kudemispaikadesse – sinna kus nad ise sündisid ja kus sünnivad nendegi järglased. Kudemiskohad on enamasti väiksemad veekogud või suuremate järvede madalad sopid ja umbekasvanud jõesoodid. Sinna minnakse kõndides, sest kärnkonnad harilikult ei hüppa nagu teevad seda konnad. Saab ka nii, et isased harilikud kärnkonnad ei peagi väga pikalt vantsima  ja õnnekorral saavad prii küüdiga otse sinna kuhu vaja. See juhtub siis, kui oma rändeteel isane kärnkonn kohtab temast kasvult oluliselt suuremat emaslooma. Ta ei jäta kasutamata seda võimalust ja ronib emasele selga ning hoiab temast tugevalt kinni nii, et vaesel “veoloomal” pole lootustki oma koormast vabaneda. Nõnda mõnusalt kulgeb see reis ja emasloom võib pääseda isase raudsest hardest alles kuni paar nädalat kestva kudemisaja lõpuks  muidugi siis, kui teistel isastel ei õnnestu teda  kudemismöllus seljast maha ajada. Sellised kiired ajad on siis harilikul kärnkonnal.

Sellel kärnkonnaemandal läks sõidutee ületamine turvaliselt. Aitasin loomakese tee äärde – ikka õigele poole, sellesse serva kuhu ta minemas oli. Kärnkonnal jäi siit järveni veel pea kilomeetri jagu kõndida.

Harilikud kärnkonnad teevad kudemisajal summutatult ja veidi karedalt kostvat krooksuvat häält.

Poole tunni jooksul neid jälgides ja videot tehes ei teinud sagivad pulmalised aga ühtegi krooksatust.