Haruldane juhtum
Mere ääres oli peaaegu pime ja juhus veel pimedam. Vaiksel sammul seadsin end hetkeks oja serva vaatama, kuis oja merre vuliseb. Veel kumas merelt hilist õrna valgust. Silm seletas, et just kui üks mätas mere kaldal veidike liikus. Polnud ta mätas, oli hoopis viivuks merele vaatav loom, seljaga minu poole.
Mere ääres oli peaaegu pime ja juhus veel pimedam. Vaiksel sammul seadsin end hetkeks oja serva vaatama, kuis oja merre vuliseb. Veel kumas merelt hilist õrna valgust. Silm seletas, et just kui üks mätas mere kaldal veidike liikus. Polnud ta mätas, oli hoopis viivuks merele vaatav loom, seljaga minu poole. Määrasin mõttes eluka kindlalt ja kohe kährikuks, nende jälgi näeb siin ju aastaringi. Hetke pärast nägin tumedat profiili rahulikult jalutamas oja kaldale ja siis minu suunas – ei või olla, ehe mäger. Veerand sajandit olen käinud vabadel hetkedel siin rannas ja mitte kunagi pole näinud mäkra ega isegi tema tegevusjälgi. Lähim teadaolev mägraurg asub siit umbes 14 km kaugusel.
Vähe sellest, see mäger tuli piki oja kallast jalgadest vähem kui poole meetri kaugusele, korraks seisatas ja lonkis sammu kiirendamata tuldud teega risti pimedasse patsikusse. Vaevalt, et mäger kui aasta loom tuli mägra-aasta puhul tere ütlema. Küllap mõõdukas taganttuul, kehv nägemine ja liikumatult seisev inimeseloom tõi mägra nii tavatult lähedale. Ehk pidas mind sanglepaks? Nende vahel ta siin ukerdas.
Arvatavasti just praegusel ajal, kui mäkradel on mägralinnas pojad, lähevad talve emakodus veetnud eelmise kevade noored mägrad ilma avastama ja iseseisvat elu proovima. Siis võibki noori mäkru näha uskumatutes kohtades ja kaugel mägralinnakutest. Pole imestada, kui keegi näeb varsti Tallinna vahel mäkra jõlkumas. Karu juba käis aastaid tagasi, võttis väiksel puumajal Sõle ja Paldiski mnt nurgal aknaraami eest ja keeras tuppa magama.
Kõige selle tunnistuseks sain valgusolusid arvestades ühe rahuldava pildi toreda üllatuse pakkunud mägrast. Pilt on tehtud 100mm makroobjektiiviga ja ISO oli 2000.
