Jahutanuk ja teised kännuseened

Seenehooaeg ei lõpe kunagi – otsa saab vaid ühe või teise liigi või perekonna korjeaeg. Ammu sai mööda tatikute, kivi- ja haavapuravike, kuuseriisikate massilise korje aeg ja isegi sügisesed valgeriisikad on otsakorral, kuigi üksikuid veel leidub.

Heinikud, lehtrikud ja niinimetatud sitaseened

Ometi ei saa metsas praegu teha sammugi mõnele seenele komistamata. Nüüdseks on maa seest välja ilmunud kõige hilisemad ja külmakindlamad seened – heinikud ja lehtrikud –, langenud lehtede keskel jalge all aga jooksevad otsekui sipelgatena laiali sajad väikesed nööbikud, mütsikud ja mitmesugused muud tundmatud valged, hallid, kollakad, kõige sagedamini aga kõikvõimalikes pruunides toonides seened.

Euroopa ja Ameerika mükoloogidel on niisuguste seente kohta isegi termin – LBM ehk little brown mushroom (väike pruun seen). Need on väikesed, reeglina hele- või tumepruunid raskesti määratavad seened. Eesti keeles kutsutakse neid sageli sitaseenteks. Nende hulgas on söödavaid ja mittesöödavaid ning isegi mürgiseid seeni. Arvestades sarnasust söödavate seentega, tasub nendest kõnelda veel kord.

Praegu võib metsas kohata ka mitmesuguseid kännuseeni: kändudel ja maha langenud puutüvedel jätkavad eluringi kännumamplid, välja on ilmunud harilikud külmaseened, mis on meie metsade seentest vaat et kõige maitsvamad. Pikkamisi ilmuvad välja ka puidu-sametkõrgesed – kuidas saaks needki maitsmata jätta!

Kännuseeni on mitmesuguseid

Sageli saadakse just kännuseentest mürgistus, kuna neid määratakse valesti. Paljud kännuseeneliigid on üksteisega sarnased, ilmuvad välja samal ajal, kasvavad samades paikades kändudel või puutüvedel, sealjuures on söögiseentel oma mürgised kaksikud.

Üks kõige ohtlikum kännuseente kaksikutest on jahutanuk, mille mürgisus on võrreldav rohelise kärbseseenega. Tema auks andis Eesti Post tänavu augustis välja koguni postmargi hirmuäratava surnupealuuga paremas alumises nurgas – see hoiatab surmaohu eest, mis süütu väljanägemisega seenest lähtub.

Postmargil kujutatu järgi on seenelkäigul mõistagi keeruline juhinduda. Seepärast lähme metsa, et kohapeal tundma õppida, millised on jahutanuki iseloomulikud jooned. Kõige sagedamini aetakse seda seent sassi maitsva ja aromaatse kännumampliga. Mis siis neid eristab?

Jahutanukile meeldivad okaspuu- ja segametsad ning see kasvab reeglina okaspuidul. Seegi perekond jäi hiljuti objektiivi ette maha langenud mädaneval kuusetüvel.

Surmav kaksik

Jahutanukid kasvavad metsas reeglina eraldi. Üks nende eripäradest on valge kirme seenejala alumisel osal, samuti hele ääris seenekübaral, mida, tõsi küll, alati näha pole.

Kümnekonna päeva pärast seenekübarad sirgestuvad ja jahutanukid muutuvad väga sarnaseks kännumamplitega – see sarnasus ongi seeneliste jaoks peamiseks ohuks. Kuid erinevalt kännumamplist ei kasva jahutanukid kobaratena – iga seen seisab eraldi, tõsi küll, tuleb ette, et nad on tihedalt üksteise kõrval.

Jahutanuki kübar on sile ja väikese kühmuga keskel, jalg kiuline, liistakud paiknevad harvemini kui kännumamplitel. Nende kübarate viljalihal on vaevutajutav jahulõhn.

Esinemise massilisuse poolest ei suuda jahutanuk võistelda kännumamplitega, mis kasvavad koos suurte kobaratena: ühe korraga võib jalalt maha lõigata kümnetest seentest koosneva kobara. Kännumampli kübara äärel ja seenejalal on soomused, need on ka siin näha, kuid alati pole neid märgata. Kännumamplite sõbralikus peres võib kokku lugeda mitusada seent.

Kännumamplite jalg on soomuseline ja ilma valge kirmeta, liistakud paiknevad tihedamalt ja on heledamad kui jahutanukil. Lisaks on need väärtuslikud seened magusa lõhnaga ja nendest valmistatud road küllastunud maitsega.

Jahutanuki kübarale ilmub sageli hele laik, mis võib segadusse ajada kogenematu seenelise, kellel on meeles, et kännumampli kübar on ebaühtlase värvusega.

Siiski ei luba kännumamplite kübaral esinev kontsentriline muster keskmise tumedama laiguga ja heleda rõngaga kübara keskel tähelepanelikul vaatamisel neid jahutanukiga segi ajada.

Tuleb meeles pidada, et isegi sama liigi seened, mis kasvavad erinevates tingimustes, võivad üksteisest tõsiselt erineda, mistõttu, kui kahtlete, siis loobuge ahvatlevat seent korjamast – see on parem kui mürgistust saada.

Soomustega, kuid mitte kalad

Jahutanukit võib segi ajada ka põhja-külmaseenega, kuid seda pole niisama lihtne teha. Põhja-külmaseente tugevad soomuselised kübarad ja paksud seenejalad ei meenuta üldse teisi seeneliike, mis aga peamine, nad erinevad oluliselt jahutanukist.

Soomuseline kübar on veel ühel seeneliigil – soomusmamplil, mille eluviis sarnaneb kännuseente omaga, kuigi ta pole nendega üldse suguluses. Kogenematu seeneline võib selle seene segi ajada hariliku külmaseenega, kuid sellest pole midagi – soomusmampel on samuti söödav.

Võib-olla näib ka puidu-sametkõrges kellelegi mõne muu seenega sarnane, kuid kindlasti mitte jahutanukiga. Puidu-sametkõrges on eriline selle poolest, et teda võib metsas kohata isegi keset talve, kui teistest kännuseentest pole enam jälgegi.

Puidu-sametkõrges sarnaneb söödava noore suits-kollanutiga. Need kasvavad nagu teised kännuseened perekondadena kändudel ja puutüvede alaosas.

Noori puidu-sametkõrgeseid võib kaugelt vaadates pidada suits-kollanuttideks, kuid lähedalt vaadates on nad sarnased üksnes iseendaga.

Sirguv suits-kollanutt pole enam üldse puidu-sametkõrgesega sarnane.

Puidu-sametkõrgeseid ei saa segi ajada täiskasvanud suits-kollanuttidega – viimati mainitute kübaraservad pleegivad peaaegu valgeks ning muutuvad mõnikord isegi laiguliseks.

Täiskasvanud suits-kollanuttide liistakud lähevad mooniseemnevärvi, puidu-sametkõrgestel on need kollakad või kreemjad. Aga isegi kui need seened segi ajada, ei juhtu midagi hirmsat: nii puidu-sametkõrgesed kui suits-kollanutid on söödavad.

Petlik ja mürgine

Siiski on võimalik neid kahte söögiseent segi ajada mürgise sälk-kollanutiga. Nende mürgiseente mitut suurt perekonda kohtasin neil päevil otse keset meie Tädu õpperada.

Need petised on väga lõbusa ja ereda välimusega, ent neist võib saada mürgistuse, kuigi mitte nii tugeva kui jahutanukist. Sälk-kollanutid erinevad teistest kännuseentest kübara kollakate liistakute ja seenejala värvuse poolest, mis on kübara värvusega sarnane, lisaks on sel seenel ebameeldiv lõhn ja kibe maitse.

On veel üks kollanutt, mis ei tundu olevat sarnane ühegi teise seenega, kuid sageli muudavad seened ilmast ja muudest tingimustest sõltuvalt värvust ja kuju, niisiis tuleb tedagi tähele panna.

Tellispunane kollanutt on kõigist teistest kännuseentest suurem ja erineb neist kübara sageli punaka varjundi poolest.

Eri allikad suhtuvad selle seene söödavusse erinevalt: ühed peavad söögiseeneks, teised nõrgalt mürgiseks. Seentega on sageli nii – Euroopas peetakse ka valgeid riisikaid mürgiseks. Kuid parem on korjata tuttavaid seeni, seda enam, et seenesaak on tänavu hea.

Praegu ilmub kõiki neid kännuseeni ohtralt välja – minge metsa ja tutvuge nendega lähemalt. Korjake korvitäis kännuseeni, see pole keeruline, ja õhtusöök saab olema suurepärane.

Aga jahutanuk las jääb metsa.