Kes ei salli öökulli, see sallib rotta ja hiiresid
Koprakaamera
ees jahisaagiks langenud hiirekest kugistav kodukakk (Strix aluco) kinnitab meie teadmist liigi põlistest
toidueelistustest – vähemalt
kolm neljandikku kodukaku toidusedelist moodustavad kõikvõimalikud
pisinärilised aga vajadusel ei ütle ta ära ka lindudest, kahepaiksetest ja
roomajatest ega mardikatest.
Võiks
ju eeldada, et koduseid kahjureid hävitav kultuurmaastikel, st inimeste kõrval,
elav linnuke on kui kõigevägevama enda õnnistus, aga võta näpust – Eesti
Rahvaluule Arhiivi talletatud öökullipärimus kõneleb muidu praktilise meelega
talurahva arutust hirmust öise eluviisiga tiivuliste ees.
Konkreetse
kaku liiki pole küll tagantjärgi enam võimalik folklooris kindlaks teha aga et
kodukakk on arvatavalt pea alati meie alade arvukaim kakuliik olnud, siis jääme
selle juurde, et kõnekäändudes ja fraseologismides on a priori juttu just
kodukakust.
Kodukakk
on varesemõõduline suure pea ja lühikese sabaga hallides või pruunides toonides
põlevate silmadega kakuline. Vähemalt vanarahvas arvas nii, et öökullidel
silmad põlevad peas. Silmade ümber on tal sulestiku põhivärvi ehtkakulik
loor.
Veel
19.sajandil oli ta haruldane kakuline ja on lausa ime, et pimedas hirmus
tagakiusatud liik säilis. Tapeti ju neid linde kui saatana enda sigidikke ja
löödi laudauksele risti. Natuke meenutab see kunagist sõjakäiku kormoranide
vastu, mis kohati peaaegu liigi hävimisega lõppes.
Täna
käivad kodukaku käbarad kui mitte hästi, siis vähemalt stabiilselt ja
loodetavasti ei tule kellelgi lolli mõtet seda majesteetlikku hämarikuelanikku
nottima hakata.
Järsku
käib see kodukakk selle tüüka otsas tihti oma hiiri söömas, eks paistab.
Filminud Urmas Lett
