Kormoran ehk karbas
Kormoranid (Phalacrocorax carbo) on juba meie vetelt rännanud talvituspaikadesse, kuid
mõnda talvituvat lindu või rändajat võib siiski harva rannas märgata.
Pideva tagakiusamise tõttu oli karbas ligi pool sajandit
tagasi Läänemere piirkonnas kadumise äärel. Eestisse jõudis kormoran taas peale
pikka vaheaega pesitsejana 1983. aastal. Praegu hinnatakse Eestis kormoranide asurkonna suuruseks juba 14 650
paari. Linnul on “ürglindu” meenutav
arhailine välimus. Sulestik mustjas, hundsulestikus on keha küljel suur valge
laik, noorlindudel kõhualune hele.
Pikkus 80-100 cm, tiibade siruulatus 130-160 cm. Kaal 2-3 kg, sulestik vettib.
Seetõttu kuivatavad nad ennast kentsakas poosis ja laiali laotatud tiibadega
tuule käes seistes merekividel.
Eestis pesitsevad
kormoranid kolooniatena laidudel,
rahudel, karedel ja liivasäärtel nii puudel kui ka maapinnal.
Rannikukividel võime neid näha sageli puhkamas. Kõrge pesa ehitatakse peamiselt
oksarisust või kõikvõimalikust randa uhutud sodist. Poegadega pesa ja
vanalindude istekohad on väljaheidetega valgeks lubjatud. Sööbiv väljaheide
hävitab kiiresti koloonias oleva taimkatte.
Pesas on
keskmiselt neli sinakat muna. Pojad sünnivad paljaste ja pimedatena ning
kattuvad paari nädala jooksul tiheda mustja udusulestikuga.
Kalatoiduline
elukas sööb kõiki kodupiirkonnas levinud kalaliike. Nad on väga head ujujad ja
sukeldujad, toiduotsingul sukeldub kormoran sageli 10-15 m sügavusele. Eriline
hõrgutis on kormoranile merepõhjas elav emakala. Ta haarab toiduks ka
koorikloomi ja sisevetes elavad linnud ei põlga süüa isegi konnasid. Kormorani
päevane toiduvajadus on 350-500 g kala.
Karbase
vaenlased on merikotkad, merikajakad, hõbekajakad ja hallvaresed. Kui väiksemad
röövlid toituvad munadest ja pesapoegadest, siis merikotkas jahib ka vanalinde.
Maaspesitsejatele lisanduvad laidudele sattunud rebased ja kährikud ning
tormituultega upuvad pesad. Ette on tulnud ka kalameeste omakohut, peamiselt
pesade rüüstamise näol.
