Kõrvemaa spordimetsa “kõrgmägedes”

Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala moodustati kahe suure maantee – Peterburi ja Piibe – vahelisele alale punavägede lahkumise järel endise NLiidu armee Aegviidu polügooni territooriumile piirkonna majesteetlike maastike, unikaalsete koosluste ja kaitsealuste liikide ning nende elupaikade kaitseks.

Näsiniin

Kõrvemaa on põlluks sobivate maade vähesuse tõttu alati üsna inimtühi kant olnud, kuid Nõukogude võim hävitas viimsegi siinse inimasustuse kui 1947. aastal hakati tegema ettevalmistusi polügooni rajamiseks ja 1953. aastal tühjendati sunniviisiliselt tsiviilelanikest kogu harjutusala territoorium. Enne okupatsiooni oli siin üle 40 majapidamise, peale punaarmee lahkumist Eesti iseseisvuse taastamise järel on püsiasustus kaitsealal napp ja vanu elujõulisi talusid meenutavad üksnes vundamendikatked metsalagendikel või võsas. Üks sellistest on näiteks Uuejärve loodusrajale jääv Laudis(s)alu talukoht. 

Uuejärve

Uuejärve on üks vähemtuntud Kõrvemaa organiseeritud teekondadest, mille algus ja lõpp kulgevad mööda tüüpilist Kõrvemaa „spordimetsa“, kus pealinna lähistel suusatamas ja rattaga sõitmas käiakse, ent raja põhikoormus langeb Kõrvemaa Eestimaa šveitsi hüüdnime väärilisele Vargamäe oosile.

Uuejärve

Rada Vargamäe oosil

Vargamäe oos on ca 90-meetri kõrgune pikk ja kitsas meenutus jääajast, kust see järsunõlvaline vallseljak põlvneb. Ootamatult keset paksu metsa kerkiv „mägi“ pakub Eesti kohta vägagi arvestatava kallakuga tõusu ja languse, mille puhul on täiesti kohane hoiatada, et see ei sobi kõige pisematele ja põduratele matkalistele ning libeda korral (nii vihm kui jää) peab olema ettevaatlik. Kitsas rada pakub lisaks vaadetele järsakule ja rabale ohtralt närvikõdi ka teel varitsevate puujuurte näol, nii et pole ime kui saadud adrenaliinisööstust ja värske õhu mürgitusest tekib tunne justkui seikleks vana Piibe maanteröövli jälgedel.

Uuejärve

Uuejärve puhkeplats

Uuejärve rada sobib teiste käidavamate Kõrvemaa radade kõrval suurepäraselt illustreerima selle piirkonna kordumatut maastikurikkust, kus igat masti jääajajärgsed rulluvad pinnavormid vahelduvad soode-rabade ning järvedega, sekka inimtekkeline Jussi kanarbikunõmm.