Kuulus kosmopoliit
Talve eel rändavad
laululuiged, valgepõsk-lagled, siidisabad ja paljud teised. Rändavad ka rotid.
Suveks põllu servadesse,
metsatukkadesse ja jõgede kallastele pagenud rändrotid naasevad talveks inimeste
juurde, et külmal ajal oleks kergemini saadaval toit ja soojem ulualune.
Muistsetele Eesti aladele
olevat koduhiir saabunud juba viikingite laevadega. Esimesed rändrotid saabusid
siia samuti meredel seilavate alustega, kuid üle poole aastatuhande hiljem –
18. sajandil. Muljetavaldava kohanemisvõimega võhr on tänaseks levinud kogu
maailmas, närilisest kosmopoliit puudub üksnes karmi kliimaga polaaraladelt. Nii
erinevates tingimustes saab ellu jääda ainult väga tark, leidlik ja plastiline
loomaliik – olgu kohaks siis vesine vaenlastest kubisev vihmamets, Šotimaa
kõletuuline asustamata saar või mõne hiigellinna pime kloaak.
Rändroti paturegister on pikk
– haiguste levitaja, majade süütaja, toidu hävitaja ja solkija, unerikkuja ja
lennu- ning laevaliikluse häirija jpm. Tõesti leidlik loom. Siiski pole võhr
ainult sigaduste punuja ja kahjur. Tean Indoneesia näitel, et Sulawesi saarel
saab perenaine turul käies oma perele valida toiduks kergelt või tumedalt
röstitud rändroti, osta saab ka rotijahimeeste poolt öises vihmametsas tabatud
värske saagi. Väidetavalt lausa viiendik kogu maailma elanikkonnast sööb rotte.
Uute ravimite arendamisel on rändrottidest palju abi olnud ja lemmikloomana on
nad pakkunud nii meelehärmi kui ka palju rõõmu. Aga ikkagi vist lähen ja panen
lõksu üles.
