Suvi tähendab puhkust ja koolivaheaega, mil täiskasvanud saavad veeta rohkem aega lastega, minna nendega kuhugi mänguväljakule või randa, metsa marjule või loomaaeda. Õhtul enne magamaminekut saab aga lugeda mõnda huvitavat raamatut, Näiteks Nikolai Nossovi „Totu ja ta sõprade seiklusi“.
Päikeselinna lood köitsid ka mind lapsepõlves, seejärel olid need põnevad minu laste jaoks, nüüd jõudis järjekord lastelasteni. Ja näib, et interneti- ja
nutitelefoniajastu lapsi huvitavad need niisamuti.
Sukeldusimegi koos lapselapsega üle pea sellesse miniatuursesse maailma, aga kui jõudsime Päikeselinna loomaaia kirjelduseni, kuhu Totu oma sõpradega suundub, siis olime üllatunud sellest, et seal elavad meile tuttavad elevandid, tiigrid ja jõehobud, kes on aga tavapärasest palju väiksemad.
Aga mis siis, kui selle loomaaia kollektsiooni täiendataks kõige tavalisemate putukatega, keda kohtame igapäevaselt metsas või luhal? Totu jaoks, kelle
kasv raamatus kirjeldatu põhjal oli kõigest umbes kümmekond sentimeetrit, oleksid need putukad tundunud ebatavaliste olenditena teiselt planeedilt. Elevanti ja jõehobu teab meil ju juba igaüks.
Kui näiteks Päikeselinna loomaaias oleks olnud viljapuu-tupslase röövik, siis oleks selle looduseime vaatlejatest ilmselt moodustunud väga pikk järjekord.
Selline hirmus madu aga oleks võinud surnuks ehmatada, kui teda Päikeselinnas kohtad – seal oleks ta mõõtmetelt olnud Totuga võrdne.
Vahele ei saa jätta ka vahustaja aedikut, tema võluv näoke sarnaneb ahvikese omaga ja on otsekui joonistatud spetsiaalselt selleks, et vaenlased rivist välja lüüa – tõelised silmad asuvad tal pea külgedel.
Aga mis loom see on, kes väikese krokodilliga sarnaneb? Ärge kartke – see „krokodill“ ei saa hammustada, kuna ta on täiesti hambutu. Ja üldse, kus te olete näinud lendavaid ja kõrgele hüppavaid krokodille? See on tsikaadivastne, vahustaja sugulane.
Meie kujuteldava loomaaia
järgmises aedikus on paigale tardunud imelik loom. Jõehobu? Siiski
mitte. Ninasarvik? Ka mitte. Võib-olla sipelgaõgija?
See on hark-kärsakas. Jääb aga arusaamatuks, miks tema frakk pole musta
värvi, vaid on
kollakas? Ilmselt
on tegemist moenarriga.
Siin aga tukub veel üks peaaegu-jõehobu.
Isegi siis, kui
tähelepanelikumalt vaatad, pole selles imeloomas võimalik ära tunda tulevast elegantset lepatriinut, ometi just tema see on, üksnes esialgu vastse kujul.
Tema kõrval puhkab teine
loom, kes
sarnaneb metsseaga – ja selgub, et see on tulevase
lepatriinu järgmine moondestaadium – nüüd juba nukk.
No aga see on juba
kindlasti jõehobu – või siiski mitte?
Päikeselinna loomaaias
meenutaks see ilus kuldne põrnikas, keda nimetataksegi
kuldpõrnikaks, tõenäoliselt
kobrast või metssiga.
Järgmises koplis
karjatatakse mingeid kirjusid kilpkonni – tundub, et nad kõik on
omavahel sarnased, kuid erinevate varjunditega.
Need kõik on kapsalutikad
eri arengustaadiumide ajal: esimesest moondest kuni
täiskasvanud lutikani tuleb neil moonduda, vahetada „rõivastuse“ suurust ja „lõiget“
viis korda.
Iga lutikas valib uued „rõivad“ oma maitse järgi.
Sageli võib üheaegselt
näha eri arengustaadiumis lutikaid, siinsamas kõrval ongi juba täiskasvanud
kapsalutikad. Siingi
on nad igaüks isesuguses „rõivastuses“: tema on näiteks musta- ja kollasekirjus kostüümis.
Temale aga meeldivad
punased detailid.
See moenarr aga on nagu
maskeraadil. Veel
üks moondumine ja temast saab
täiskasvanud lutikas, selles vanuses aga armastavad teismelised sageli riietuda silmatorkavamalt, et oleks juba kaugelt näha, millist stiili ta
eelistab.
Kuid kõige sagedamini on
putukad siiski ettevaatlikud: näiteks see Carpocoris
purpureipennis’e nümf valis endale spetsiaalselt varjumiseks taime, mis on toon-toonis tema „rõivastusega“
– nii on palju ohutum.
Siinsamas lähedal on aga
juba ka täiskasvanud Carpocoris purpureipennis. Tõsi, esmapilgul on raske temas midagi nümfiga sarnast
leida – kas nad
on ikka tõepoolest lähedased sugulased?
Ühe kõige levinuma lutika
– rohelise haisulutika – päris noor vastne.
See on aga juba rohelise
haisulutika viies ja eelviimane moondestaadium enne täiskasvanuks saamist. Roheline lutikas valib endale maskeerumiseks
rohelised lehed – siin teda kohe ei märkagi.
Milline kaunitar! Või on ta meessoost? Me oleme harjunud, et kui keegi on roosas, siis peab ta loomulikult
olema naine. Aga
mitte lutikate maailmas: see on just-just nümfist täiskasvanuks saanud marjalutikas, kes pole veel jõudnud oma tavapärast
värvust omandada.
Kuid varsti värvub ta oma
tavapärastesse toonidesse.
Tõsi küll, mulle tundub,
et roosana oli ta ilusam!
Järgmisest puurist koos
järjekordse hirmsa loomaga tahaks
taas kaugemale hoiduda.
Ja kuigi Pentatoma rufipes on üks kõige suurematest kilplutikatest, on ta tegelikult täiesti ohutu, nagu, muide ka kõik teised
kilplutikad, kui
mitte arvestada ebameeldivat lõhna, mida mõned neist eritavad, et oma vaenlasi eemale peletada.
Siin sarnaneb Pentatoma rufipes tohutu krabiga, kes merest väljub.
Võiksime veel kaua
jälgida kilplutikaid ja teisi rohelise loomaaia asukaid – nad kõik on ülimalt mitmekesised ja köitvad, kuid juba hämardub ja kusagilt siitsamast kostab
hele sirin, mis annab märku peatsest sulgemisest. Seega on käes aeg koju
minna.
Viimases aedikus kohe
väljapääsu lähedal näib olevat mõne võlumuinasjutu draakon:
vaat kui hingab kohe oma puurist
külastajate peale kuuma leegi! Või on see ehk viimane ellu jäänud dinosurustest, kes on kinni püütud mõnel kaugel asustamata saarel? Kas tema siristaski?
Kuid see on alles noor
rohutirts, kuigi ta näeb välja peaaegu nagu täiskasvanu – tema tiivad pole veel lõpuni kasvanud, kuid varsti muutub ta
täiskasvanud lauluritsikaks ja siis
juba siristab oma tiibade kogu jõuga!
Väravate juurde tuleb
meid saatma loomaaia range valvur oma
pidurüüs.
Sellel ristämblikul on
seljal rikkalik muster: niisuguse ornamendi võib võtta aluseks näiteks mõnda vaasi või kannu
maalides.
Loodusel on rikas
fantaasia!
Sellega matk kujuteldavasse
Päikeselinna loomaaeda lõpeb, kuigi jõudsime ära näha alles väikese osa
loomadest. See
tähendab, et
kindlasti tuleme siia veel – on ju selle tavatu loomaaia asukate kollektsioon
lõputu.