Nõidama nõiakivi
Mis sobiks pööripäeva kanti paremini kui üks korralik nõiakivi, sest on ju pööripäevad traditsiooniliselt need murrangulised hetked aastas, mida kõikvõimalike riitustega tähistatakse. Meil on selleks antud juhul jõulud ja aastavahetus, aga varem on pööripäeva, mis tähistab aja liikumist looduses, pühitsetud näiteks nende samade nõiakivide juures.
Nõidama nõiakivi on üsna tuntud lohukivi Märjamaal järtade lähistel. Kivi ise ei ole suur, u 1,5 m kõrge ja teist sama palju ümbermõõtu, aga teda eristab paljudest teistest Eesti nõiakiviks kutsutud rahnudest fikseeritud pärimuse olemasolu.
Rahvasuu teab rääkida, et siin kivil või kivi juures olevat haavapuisel tulel põletatud nõidu – ühe jutu järgi üks ja teise loo kohaselt lausa seitse. Miks just haavapuisel tulel on juba teine teema, sest mine sa võta kinni, kas see on seotud hariliku haava (Populus tremula) metsa umbrohu staatusega, mis uuemasse rahvapärimusse sisse on murdnud, või haava Euroopas laialt levinud mütoloogilise rolliga. Igal juhul on Eelmise sajandi 30ndatel Iisakust üles kirjutatud ütlemine „Mees on nagu kuusepuu: vahetevahel praksub; naine on nagu haavahalg: alati sisiseb“.
Vast natuke objektiivsem info kivi kohta on see, et suure tõenäosusega oli see 17.sajandil kasutusel Telliste mõisa piirikivina ning sellest ka kivilakke raiutud numbrid 1 ja 3.
Aga mis mulle selle rahnu puhul eriti meeldib on see, et koht on hiiepaigana tänagi kasutuses ja siin käiakse aktiivselt loodusega mõtestatud dialoogi pidamas. Oli seegi kord II jõulupühal kivil külas käies näha värskeid ande-panuseid.
Kasutan siin võimalust soovida kõigile head lõppevat aastat, tulgu see lõpp ikka värskes õhus ja vabas looduses ning otsige aastavahetuse veetmiseks ikka uusi, huvitavaid, alternatiivseid kohti, mitte neid kõige ilmsemaid.
