Põdra lemmik
Praegu
õitsvat ahtalehist põdrakanepit (Epilobium
angustifolium) on lihtne ära tunda ja ta on meil vägagi tavaline.
Põdrakanepile omistatud erinevad nimetused tulilill,
tulipiits,palanulill jt viitavad taime kasvukoha eripärale – põdrakanep on esimene
taim, kes põlengujärgset trööstitut maastikku ilmestama asub. Kuni pooleteise meetri kõrgune põdrakanep
kasvab meelsasti küll igasugusel segipaisatud pinnasel ja teda leidub sageli
tööstus- ja militaarmaastikel. Taime laialdast levikut kogu põhja poolkera
parasvöötmes võib seostada nii metsapõlengute kui –raietega aga ka 20. sajandi
suurte sõdade tulemusel segipaisatud pinnasega. Põdrakanepi nimi võib olla seotud sellega,
et põtradele meeldib kõrgete roosakaslillade taimede varjus pikutada ja end
maitsvate taimevõrsetega kostitada. Botaaniliselt pole taim kuidagi kanepiga
seotud aga tema vohav kasv meenustab varasemalt rohkelt kultiveeritud
kiukanepit. Põdrakanep pole mitte ainuüksi hea kevadine
söödataim vaid on meie kliimas olnud oluline värske vitamiiniallikas ja rohi 99
tõve vastu aga ka tähtis musta tee asendaja, millest tuleneb ka taime
venekeelne nimetus ‘ivan tshai’. Noortest põdrakanepi lehtedest sarnaselt
teetaime lehtedele fermenteeritud tee oli omal ajal majanduslikku tähtsust omav
müügiartikkel ja on mingil määral tänaseni põhjalas kasutusel.
