Riigimetsateenijate teenistuskord – üks rangemaid Eestis
Riigimetsateenijate teenistuskord – üks rangemaid Eestis
Blogi
05.04.2019
RMK
10. detsembril 1935
kinnitas põllutööminister oma käskkirjaga „Riigimaade ja metsade valitsemise ja
majandamise juhendi“, mis koondas endasse kõik eeskirjad ja juhised, mida
riigimetsateenijatel tuli silmas pidada.
Tekst: Ain
Kütt, RMK Sagadi Metsakeskuse muuseumi juht Fotod: RMK
Sagadi Metsakeskuse muuseum Artikkel
ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Osalt sõjaväestatud korra taustal oli loogiline, et pea kõik metsateenijad kuulusid ka kaitseliitu. Pildil Pärnu ja Kilingi metskondade töötajad riigikaitse õppuse rivistusel 1936. aastal.
Kuude osasse jaotatud äärmiselt mahukas juhend oli oma
olemuselt vast kõige üksikasjalisem, mis kunagi Eestis ühe tsiviilametkonna
kohta koostatud. Juhendit võib pidada täienduseks aasta varem ilmunud esimesele
Eesti metsaseadusele, täites seadusega lahti kirjutamata jäänud rakendusliku
osa. Alljärgnevalt vaatleme lähemalt juhendi ühte ja ehk tänapäeva kontekstis
kõige huvitavamat osa, nimelt metsateenijate teenistuskorda, täpsemalt selle
käitumisreegleid puudutavaid peatükke.
Eeskujud piiri tagant
Eesti saatust on sajandite vältel mõjutanud paiknemine kahe
selgelt merkantilistlike põhimõtetega rahvuse vahel – ühelt poolt kurikuulus
Preisi ordnung ja teisalt venelastele omane põhimõte kontrollida riiklikult
kõiki ja kõike. Arvestades juurde veel mõlema nimetatu suure armastuse mundrite
vastu, saamegi lähtealuse, mille pinnalt tuleb otsida põhjendusi 1935. aastal
Eestis kinnitatud teenistuskorra olemuse mõistmiseks. Üsna üheselt on see kord
saanud mõjutusi mõlemalt poolelt, lõpptulemuseks aga väga rangete ja tänapäeva
mõistes kohati üsna isepäraste põhimõtetega reeglistik.
Kaitsevägi annab
suuna
1934. aasta metsaseadusega oli kehtestatud üheksast
ametikohast koosnev astmestik, kus kõige kõrgemal troonis riigi maade ja
metsade valitsuse direktor ning lõpus metsavaht. Nende vahele jäid abidirektor,
büroo juhataja, metsainspektor, revident-metsaülem, metsaülem, abimetsaülem
ning metsnik. Uus teenistuskord määras üksikasjalikult ära kõigi astmete
omavahelise suhtluse. Nii sätestas käitumisreeglite esimene punkt, et
pöördumisel ülema poole või jutlemisel temaga teenistusasjus, peab seisma
valvelseisangus ning nimetama ülemat ametinimetusega, lisades juurde „härra“,
ülemaid kohustati aga alluvaid kutsuma ametinimetuse ja perekonnanimega.
Teenistuskord sätestas eraldi tava- ning piduliku vormi. Viimast võis kanda peale kella 17 ja ainult pidulikel üritustel. Pildil Vastseliina metsaülem Herman Org pidulikus vormis.
Ülema sisenemisel ruumi pidi alluv tõusma püsti ning võtma
valvelseisangu. Ametiruumides võis uuesti istuda alles ülema loal, avalikes
kohtades pärast tervitamist. Ülema käsu või küsimuse peale oli alluval kohustus
vastata kas „saan aru!“ või „just nii!“. Hüvastijätuks tuli alluval
kaitseväeliselt tervitada ehk anda au, pöörata riviliselt ümber ning lahkuda.
Loa selleks andis ülem sõnadega „see on kõik“.
Tere kui kohustus
Kogu tervitusprotseduur ning käitumine ülema juuresolekul
oli väga üksikasjalikult lahti kirjutatud. Alluv pidi alati tervitama
esimesena, vormis olles kehtis tervitamisel kaitseväes maksev kord. Vormimütsi
kandes oli seda keelatud tervituseks peast võtta, reegel nägi ette käe
vormimütsis pea juurde tõstmist, ilma mütsita tuli ülema ees aga kergelt
kummardada. Lähemale kui kahe sammu kaugusele ei olnud viisakas ülemale minna.
Tervitussõnu lausus esimesena aga ülem, tervitusele „Tere!“ tuli vastata
„Tervist!“ ning lisada koos liitega „härra“ tervitaja ametinimetus.
Vastastikune tervitamine oli kõigile metsateenijatele rangelt kohustuslik.
Ülema juuresolekul oli keelatud alluval suitsetamine, seda
võis vaid ülema loal. Tänaval tuli alluval liikuda ülema vasakul käel ning
selliselt, et ülemale jääks sammumiseks lahedalt ruumi. Kohtades, kus kõrvuti
kõndimine polnud võimalik, tuli ülemal lasta ees minna. Ruumides sees tuli
ülemal lasta esimesena uksest läbi minna.
Ranged karistused
Üksikasjalikult määrati ära kõikvõimalikud
distsiplinaarkaristused üleastumiste eest. Sõnakuulelikkuse olulisus oli ära
märgitud ka sama teenistuskorraga kehtestatud riigimetsateenijate ametivandes,
mille tekst kõlas järgmiselt: „Mina tõotan ja vannun ustavaks jääda Eesti
demokraatlikule vabariigile ja tema seaduslikule valitsusele ning oma
südametunnistuse järgi ausasti täita kõiki neid kohuseid, mis minu kätte usaldatud
amet mulle peale paneb, teades, et seadus ametkohustuste rikkumist karistab“.
Ja karistas ka. Kokku oli kuus karistusastet, neist väikseim märkus ning
tõsiseim ametikohalt tagandamine. Märkust määrati reeglina käitumist
puudutavate pisieksimuste eest. Need küll fikseeriti kirjalikult, kuid neid ei
avalikustatud. Noomitus tehti aga juba kaastööliste juuresolekul. Tollaseid
üsna nigelaid palku metsasektoris arvestades oli üheks ebameeldivamaks
karistuseks rahatrahv, mida võis määrata ühest kroonist veerand kuu palgani.
Üldiselt võeti see palgast maha ja tulu arvati riigi üldisesse kasumisse,
kohapeale ei jäänud sellest sentigi. Kui ühe aasta jooksul oli töötaja saanud
hakkama kahe samasuguse eksimusega, andis see võimaluse viia eksinu üle
madalamale ametikohale.
Põltsamaa metskonna töötajad 1934. aastal metskonna trepil. Üldist teenistuskorda pole veel kehtestatud ning täismundrit kannab vaid metsaülem Oskar Uustalu, ülejäänud meestel on kanda vaid ametimüts.
Käsk on täitmiseks
Käsk oli uue teenistuskorra järgi vanem kui meie. Täitmata
võis jätta vaid selgelt kuritegeliku käsu, kuid sellest tuli omakorda kohe
võimudele ette kanda. Samas tsiviilseadustega vastuolus olev käsk tuli täita,
vastutus jäi sel juhul küll käsuandja kanda. Kõikide käskude täitmisest tuli
ülemale täpselt ette kanda. Teenistuskord kehtestas omamoodi ringvastutuse, kus
käsusaaja sai käsu täitmata jätmise eest karistada ja kui ülem polnud selle
eest piisava rangusega alluvat karistanud, sai oma vitsad ka tema. Ühtpidi oli
eelduseks kindla korra ning tõrgeteta toimiva süsteemi tagamine, teisalt tuli
tihti mängu just inimlik mõõde, kus tegelikkuses püüti hakkama saada
inimlikumalt kui kord ette nägi. Siin oli üheks peamiseks põhjuseks
metsandussektoris valitsev krooniline tööjõupuudus ja liiga kergekäeliselt
töötajaid karistada polnud lihtsalt mõttekas.
Ametivorm toob
ranguse
Üheks eelduseks sellise teenistuskorra kehtestamiseks oli
metsaseadusega määratletud ühtse ametivormi kehtestamine. Enne seda kanti kas
kaitseväe päritolu või isegi veel tsaariajast pärit riideid. Uue
teenistuskorraga pandi paika üksikasjalikud kirjeldused kõigile vormiriietele
ja ka ühtsed vormikandmise reeglid. Vormikandmine oli tööajal kohustuslik
kõigile, kellele ametivorm ette nähtud oli. Töövälisel ajal vormi kandmist ei
peetud heaks tooniks ning mõnedel puhkudel oli see ka üheselt keelatud, nagu
näiteks poliitilistel kogunemistel või „alaväärtuslikkudes restoranides ja
kõrtsides.“ Millised restoranidest alaväärtuslike alla liigituvad, seda kahjuks
lahti ei kirjeldatud. Samuti oli vormikandmine keelatud välisriikides juhul,
kui seal viibiti eraviisiliselt.
Kogu vormikandmise üksikasjad kirjeldati üksipulgi lahti.
Määratleti ära isegi sokkide värv, mis pidi ühtima kingade värviga.
Ametiüritustel oli aga näiteks keelatud kalosside kandmine. Üleminek suviselt
vormilt talvisele ja vastupidi pidi toimuma vastavalt kas 1. novembril või 1.
aprillil.
Tänapäeval tundub ehk veider, et kõik üksikasjalik kirjeldus
vormi ja selle kandmise kohta käis vaid meeste riiete kohta. Naistele polnud
ametlikku vormi ette nähtud. Ilmselgelt ei nähtud ka ette võimalust, et mõni
naine nii kõrgele ametikohale, mis metsateenija vormi kandmist nõuab, üldse
sattuda võiks. Üksikuid naisi näiteks metsavahtide hulgas siiski oli.
Peaasjalikult töötasid naised metskondades asjaajajatena ja vormi neile ette
nähtud ei olnud ning nad kandsid omi igapäeva riideid.
Teenistuskord sätestas ka üksikasjaliselt relva kandmise ja sellega toimetamise. Pildil näitab eeskuju Aleksander Tiits Rava metskonnast 1940. a.
Kokkuvõttes võib öelda, et metsateenijate teenistuskord oli
üks rangemaid tollases tsiviilteenistuses. Isegi raudteel, mis oli tol ajal
sõjaliselt olulisem kui metsandus, olid reeglid tagasihoidlikumad.
Metsandustöötajate käitumisnormide sidumine nii tihedalt kaitseväe korraga oli
natuke üllatav ja kohati ka arusaamatu kaasaegsetele. Ajakirjas Eesti Mets
ilmus korduvaid selgitusi ja juhiseid teenistuskorra kohta, kus peamiselt jäi
kõlama mõte, et seda kõike on vaja eelkõige metsandussektori ühtseks liitmisel.
Kui palju see õnnestus, on juba vaatenurga küsimus. Igal juhul hakati teenistuskorrast
tulenevaid reegleid rakendama juba metsandust õppivate noorte hulgas, näiteks
Voltveti metsakoolis mindi ka välitöö praktikale rivis ja marsisammul. Hea
distsipliini tulevikuks tagas see kindlasti.
Riigimetsa Majandamise Keskus ja Hiiumaa vald sõlmisid kokkuleppe, millega saab vald Saarnaki ja Hanikatsi kultuuriväärtust omavate kinnistute uueks omanikuks.
Tuuleenergia arendamispotentsiaaliga riigimaade enampakkumisel esitasid taastuvenergia arendajad pakkumisi kokku 17 tuulealale üle Eesti. Arendusplaanide õnnestumisel saavad ettevõtted ligi neljaks aastakümneks õiguse kasutada riigimaid tuuleparkide rajamiseks ja opereerimiseks, teatas Kliimaministeerium.