Ütleme head aega ehk seenehooaja lõpp on kätte jõudnud
Nii kurb kui see ka ei ole, on kätte jõudnud selle rikkaliku seenehooaja lõpp. Hooaja lõpetas esimene suur lumesadu, mis peitis valge vaiba alla veel rohelise rohu ja viimased sügisseened, mille saak oli muude seente saagikusest sõltumata traditsiooniliselt aukartust äratav.
Neil hallidel hilissügisestel päevadel oli metsas palju lehtrikuperekondi: nende lõbusad sõõrid olid justkui nõiduslikud ringid või teed, mis puude all looklesid ja mõnikord kümnete meetriteni ulatusid.
Udulehtrik on suure saagikusega seen, mis kasvab alati suure perekonnana, ta on lihakas ja tugev – seenelise pidupäev. Oktoobri keskpaigas ja lõpus võib poole tunni jooksul korjata mitu korvitäit udulehtrikke.
Sellel seenel on väljendunud iseäralik, lillelõhna meenutav aroom, mis algul tundub liigsena, kuid mis keetmisel tunduvalt väheneb. Udulehtrik on hea söögiseen, kuigi mõned mükoloogid peavad seda tinglikult söödavaks – kupatamine on igal juhul vajalik. Maitseomaduste poolest ei jää udulehtrik aga kitsemamplile alla. Eriti meeldib ta mulle soolatult.
Nii udulehtrike kui ka mõnede muude hiliste seente korjamiseaeg hakkab lõppema ja kuigi nad taluvad ka kerget külma, on neid külmaga parem mitte korjata. Paljudes seentes tekivad külmumise ja sellele järgneva sulamise tõttu mürgised ained.
Meie aga rõõmustame talveks tehtud hoidiste üle: kuivatatud, marineeritud ja soolatud seened või lihtsalt ilusad metsas veedetud päevad – see, kumb neist kasulikum on, polegi nii väga tähtis. Talveõhtutel tuleb tore seeneaeg meelde ja metsas tehtud fotod meenutavad sealseid huvitavaid leide.
Nende seas on hämmastavad seente makromaailma esindajad: sambla sees olev suur sarvharik on justkui kamina tuleleek ja kroonharik justkui orelimuusika.
Väikese sarvhariku paistel võib end soojendada.
Lõkkes süttib väikesarvik.
Rohust võib leida midagi, mis sarnaneb maandunud UFOga.
Üllatume erinevate mütsikute ja tindikumeeskondade „aktiivsuse“ üle.
Seda fotot vaadates hakkad tahtmatult mõtlema, et mis see „hundipiim“ siis on – nii seda seent rahvasuus kutsutakse.
Kes teab, mis võiks olla keel-tõlvhariku otstarve sessinatses maailmas?
Kõige peamine on aga, et metsas käimine kingib meile palju üllatusi ja vaimustust eluslooduse mitmekesisusest, seente jõust ja ilust – nähtustest, mis varasemalt tundusid meile nii tavapärased.
Pealegi pole seenehooaeg veel sugugi möödas, kuna seeni tuleb veel ka detsembris ja jaanuaris. Neid tuleb vaid osata lume alt üles otsida. Mina olen seda juba proovinud ja nüüd ütlen teile, kallid sõbrad, head aega, kuni uue seenehooajani!
