Läänemere võimas hiiglane

Käesoleva sajandi alguseks oli tuur Läänemerest välja surnud. Pika aja jooksul on Läänemere tuura väga agaralt püütud ja tema elupaikade, eelkõige jõgedes asuvate paljunemisalade kvaliteet halvenes. Praeguseks on Läänemeremaades vee puhtuse ja muude oluliste aspektide osas toimunud areng positiivses suunas ning on huvi, võimalused ja soov siin looduslikult elanud tuura asurkonda taastada.

Paljudes Läänemeremaades, sealhulgas Eestis, on Läänemere tuuraasurkonna taastamise töödega juba alustatud.

Alles hiljuti arvati ekslikult, et Läänemerd on asustanud tuurasurkond liigist Acipenser sturio (atlandi tuur, ka euroopa tuur), kes on praeguseks säilinud vaid Prantsusmaa vetes ning on sealgi hävimisohus. Geneetiliste, morfoloogiliste ja arheoloogiliste uuringute tulemusel on selgunud, et viimastel sajanditel Läänemeres elanud tuur kuulub samasse liiki hoopis Põhja-Ameerika idarannikut asustava tuuraga Acipenser oxyrinchus (atlandi tuur, ka läänemere tuur), kes ilmus umbes 1200 aastat tagasi Läänemerre ja asendas järgneva 400 aasta jooksul seal juba paartuhat aastat elutsenud A. sturio.

3,2 tonni

Tuurad võivad kasvada väga suureks, Läänemeres olevat elanud isegi kuue meetri pikkusi ja tonniraskusi isendeid. Tuurade sugulane beluuga on kirjanduse andmetel kasvanud lausa 8 meetrit pikaks ja 3,2 tonni raskeks. Tuurad võivad elada kuni saja-aastaseks. Isased saavad suguküpseks noorema ja väiksemana kui emased. Ameerika andmete järgi ei saavuta isased suguküpsust enne seitset ja emased enne kaheksat aastat. Enamasti saadakse suguküpseks siiski mõnevõrra vanemana, emastel võib selleks kuluda isegi 20 ja isastel 15 aastat.

Tuurad koevad elu jooksul mitu korda, tavaliselt mitte igal aastal: isased ühe- kuni viieaastase vahega, emased kahe- kuni viieaastase vahega. Tuura marjatera läbimõõt on 2–3 mm, värvuselt on mari must, tumehall või oliivjas.

Kuna emased tuurad on väga suured, on nad ka väga viljakad. Viimane Eesti vetest püütud looduslik tuur – tuur Maria – oli 2,9 m pikk, kaalus 136 kg ja tal oli hinnanguliselt 1,5–1,7 miljonit marjatera kogukaaluga 28 kg. Narva jõest 1945. aastal püütud 2,88 m pika tuura mari kaalus 25 kg, sisaldades umbes 1,4 miljonit marjatera. Äärmiselt suurte tuurade, näiteks 350-kiloste isendite viljakus võib olla hinnanguliselt 7–8 miljonit marjatera ühe kudemiskorra kohta.

Tuur Maria - viimane Eesti vetest püütud tuur, kes oli 2.9 m pikk ja kaalus 136 kg. 

Tuur koeb jõgedes. Märgistamise ja geeniuuringute põhjal on selgunud, et tuurad kasutavad aastaid samu kudejõgesid, pöördudes tagasi jõkke, kus nad ise on koorunud. See on tähelepanuväärne, kuna meres tehakse kohati väga ulatuslikke rändeid ning eri jõgedest pärit populatsioonid segunevad mereperioodil suurel määral. Oletatakse, et kodujõe leiab tuur üles eelkõige lõhna järgi.

Elasid saurused üle

Muljet avaldav on ka tuurade kui kalarühma vanus. Nad tekkisid 200 miljonit aastat tagasi ja on pärast seda säilinud enam-vähem samasugustena, vanamoodsatena. Tuurad on päris hästi vastu pidanud, üle on elatud muu hulgas üleilmne liikide väljasuremine 65 miljonit aastat tagasi, mille käigus näiteks nende senised kaaslased saurused välja surid. Meie hool on nüüd vaadata, et need aegade jooksul vastu pidanud kalad elaksid üle ka praeguse, inimese põhjustatud suure väljasuremisajajärgu.

Ega see lihtne ole: tuurad on maailma ohustatumaid loomarühmi. Läänemere tuura seisund on olnud eriti masendav. Kuid viimastel aastatel on asi võtnud rõõmsama pöörde. Võib lausa rääkida läbimurdest ja raporteerida enam kui miljonist noortuurast, kes on asustatud Läänemerre suubuvatesse jõgedesse. Tekib põhjendatud küsimus, kuidas on see võimalik. Läänemerest ei ole ju suguküpseid isendeid tabatud ja Prantsusmaalt pärit asustusmaterjal ei ole Läänemerre asustamiseks õige. Õnneks on asustusmaterjali võimalik saada hoopis Põhja-Ameerika idarannikult USA ja Kanada piirialalt. Sealt on pärit ka Saksamaal asuva uurimisinstituudi Läänemere jaoks asustusmaterjali tootvad sugukalad.

Soomuseid polegi

Atlandi tuura kuulumine arengulooliselt iidseimate kalade hulka kajastub ka tema ürgses välimuses. Klassikaliste soomuste asemel katavad osaliselt tema piklikku keha 5 pikirida luukilpe (seljal, külgedel ja kõhuservades), need teevad tuura keha ristlõikelt viisnurkseks. Hulk väiksemaid plaadikesi asub keha külgedel. Luukilbid on tuural konarlikud ja noorkaladel küllaltki teravad, vanemana kilbid nürinevad. Tuura ninamik (nokis) on pikk ja lai, alaküljel nelja lüheldase poisega. Vanemad isendid on suhteliselt lühema ja tömbima ninaga. Harva võib esineda ka lühikese ninamikuga fenotüüpi. Nokis on ülaltvaates kolmnurkse kujuga. Pea külgedel asuvad väikesed silmad, alaküljel väikene väljasopistatav suu, mis on suguküpsetel isenditel hambutu (vastsetel on hambad olemas). Selja-, pärakuuim ja kõhuuimed asuvad kaugel tagapool erihõlmse sabauime lähedal. Keha värvus on varieeruv: selg sinakasmustast oliivroheliseni või hallikaspruunini, küljed hõbedaselt sinakad, kõht hõbedane või valkjas. On leitud, et mage- ja riimvees tuura värvus üldiselt tumeneb kuni mustja värvuseni selgmiselt.

Atlandi tuur toitub bentilistest organismidest, imedes neid suhu suuõõnega tekitatud alarõhu abil. Noored tuurad eelistavad elupaigana pehmepõhjalisi piirkondi, kus nad toituvad selgrootutest loomadest: vähilistest, limustest, mitmesugustest ussidest. Suuremad kalad toituvad ka teistest kaladest. Tuurade toiduspekter võib aasta jooksul varieeruda. Kudemisperioodiks tuurad katkestavad toitumise.

Mõnenädalased tuurad

Atlandi tuur oli Euroopas levinud kogu Läänemere rannikualal, samuti suurtes jõgedes ja nende suudmealadel. Mageveelised populatsioonid olid Laadoga ja Oneega järvedes. Juhupüüke ja/või arheoloogilisi leide on saadud ka Euroopa läänepoolsemast osast: Prantsusmaa jõgedest, Suurbritannia aladelt ja Põhjamerest. Nimetatud aladelt on Euroopa pärismaine Atlandi tuur välja surnud. Läänemere aladelt suri Atlandi tuur välja inimtegevuse negatiivsete mõjude tagajärjel (ülepüük, jõgede tõkestamine ja reguleerimine ning reostus), väljasuremist võis hõlbustada ka kliimamuutus.

Väga ohustatud liik

Kuni tuura arvukuse pideva languseni (alates 19. sajandi lõpust) oli Atlandi tuur Läänemeres töönduslikult oluliseks liigiks. Tuura on Läänemere aladel püütud väga pika perioodi vältel. Jõgedesse kudema tõusev tuur oli inimestele suhteliselt kerge püügiobjekt juba nooremal kiviajal. Arheoloogilised andmed viitavad, et rahvaarvu suurenedes tuurapüük ka intensiivistus. Viiteid Atlandi tuura arvukuse langusele keskajal (alates 7. sajandist) leidub Poolast ja Laadoga lähistelt. Atlandi tuura püüti veel märkimisväärses koguses 20. sajandi alguses. 1920-ndate lõpuks oli tuura arvukus langenud sedavõrd, et kohati ei arvestatud saake enam tonnides, vaid isendeid loendades, populatsioon püsis kauem arvukana Läänemere idaosas. Atlandi tuura mageveepopulatsioon eksisteeris Laadoga järves veel 1980-ndate keskpaiku (viimane püük 1984. aastal). Viimane Atlandi tuur Vislas püüti 1972. aastal. Samal aastal saadi Eesti vetest eelviimane isend, viimane pärismaine isend aga teadaolevalt 1996. aastal.

IUCN-i andmetel on tuurad maailmas enim ohustatud loomarühm. Tuurlaste sugukonnas on 25-st tuuraliigist ohustatud seisundis 21 liiki, sealhulgas kriitiliselt ohustatud 16 liiki. 20 liigi puhul populatsiooni arvukus langeb. Euroopas elab 8 tuuraliiki, nendest 7 on kriitilises seisus. Ebasoodsat olukorda põhjustavad liigiti sarnased omadused ja ohutegurid.

Atlandi tuura iseäralikud omadused nagu pikk eluiga, suur kasv, hiline suguküpsus ja erinevate elukeskkondade vajadus, teevad ta inimtegevusest väga haavatavaks. Atlandi tuura mõjutab inimhäiringutest enim suur reostuskoormus ning kudejõgede täielik tõkestamine, samuti elupaikade modifitseerimine ja ülepüük.

Olukord võiks muutuda paremaks

Euroopa tuuraliikide kriitilist olukorda on teadvustatud juba mõnda aega ja viimastel aastatel on vastu võetud mitmeid tegevuskavasid tuurade olukorra parandamiseks. 2018. aastal kinnitas Berni konventsioon üle-euroopalise tuura kaitse tegevuskava. 2019. aastal võttis Läänemere Merekeskkonna Kaitse Komisjon (HELCOM) vastu Läänemere tuura kaitse tegevuskava.

Kava eesmärgiks on täita Berni ja Bonni konventsioonide ning bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkide, samuti EL liikmesriikide puhul elupaikade direktiivi kohaseid kohustusi ja pakkuda praktilist juhendit liigi taastamisel HELCOMI Läänemere tegevuskava eesmärkide täitmiseks. Tegevuskava Läänemere tuura kaitsmiseks ja taastamiseks soovitab ellu viia tuura ex situ ja in situ kaitse programmid, käivitada populatsiooni ja elupaikade pikaajaline seireprogramm ning selle tulemusi kasutada elupaikade kaitse ja taastamise programmi koostamiseks. HELCOMi tegevuskava näeb ette, et tuurade asustamine peab toimuma arvukate erinevas vanuses rühmadena mitmeid aastaid järjest.

Eestis on võetud Läänemere tuurapopulatsiooni taastamist tõsiselt. Tuur on kantud strateegilistesse arengu- ja tegevuskavadesse kui prioriteetne liik ja reaalseid populatsiooni taastamistöid ka toetatakse.

„Kalakasvatusliku taastootmise tegevuskava üldine eesmärk on kalakasvatusliku taastootmise abil parandada ohustatud, sh kaitsealuste kalaliikide seisundit ja suurendada nende arvukust, luues avaramad võimalused ka vääriskalaliikide püügiks Eestis. Eesti looduskaitse arengukava kohaselt tuleb tagada ohustatud Atlandi tuura varude taastamine kalakasvatuslikult kuni nende populatsioonide loodusliku taastootmine on piisav. Tuur on prioriteetse liigina kantud ka Eesti NATURA 2000 PAF (Prioritized Action Framework) tegevuskavasse. Viimastel aastatel on oluliselt kasvanud tuura noorjärkude kasvatamise võimekus RMK Põlula kalakasvatustalituses.

Veel on vajalik teha selgitustööd keskkonnakaitsega tegelevates ametkondades ja kalurite seas.

Atlandi tuura kaitsestaatus on range: Eesti looduskaitsealuste liikide III kategooria, Eesti punase raamatu 0 kategooria (hävinud või tõenäoliselt hävinud); EL loodusdirektiivi II ja IV lisa; HELCOM punase raamatu kategooria RE (regionaalselt hävinud). Tuura püük Eesti vetes on rangelt keelatud.

LIFE Baltic Sturgeon projekti eesmärgiks on taastada Atlandi tuura elujõuline populatsioon Läänemere kirdeosas. Vältimatu vahend selle eesmärgi saavutamiseks on tuurade taasasustamine. Elujõulise asustusmaterjali kasvatamine on uute tuurapopulatsioonide rajamisel üliolulised eeldused. Eestis asustatavad ja kasvatatavad kalad ostetakse ja transporditakse Eestisse Saksamaalt Mecklenburg-Vorpommerni (LFA MV) piirkondlikust põllumajanduse ja kalanduse uurimisinstituudist.

Tuura vastseid (hiljem ka teisi vanusjärke) kasvatab ette RMK Põlula Kalakasvatuskeskus. Esimesel suvel hangitud tuurade vastsete, hiljem ka vanemate tuurade kasvatamine toimub spetsiaalselt kohandatud kasvumahutites. Kasvatusprotsessi käigus alustavad tuurad välise toitumisega, selleks kasutades elusööta (Artemia), järgnevalt külmutatud hironomiide ning vanemate isendite puhul spetsiaalselt tuurade eelkasvatamiseks mõeldud toite. Gruppi 2-3 aastaseid kalu peetakse märgistamise ja rännete jälgimise eesmärgil.

Kalade ellujäämuse ja homing-efekti optimeerimise eesmärgil asustatakse tuurasid nende erinevates vanustes (vastsed, 3-kuu vanused (sama- ehk ühesuvised) ja ühe aastased isendid). Asustamist plaanitakse läbi viia Narva jões ja Pärnu jões. Et tuuraasurkonna taastamistööde efektiivsust tõsta, rakendatakse senist parimat kogemustepagasit ja manuaale, toimub infovahetus rahvusvahelisel tasandil, k.a töötubades. Asustatud tuurade käekäiku jälgitakse hoolikalt vanemate isendite abil esialgu (suvi, sügis) jõelises elukeskkonnas, hiljem ka meres. Varaseid tuura arengujärkusid tabab pärast asustamist suur kisklussurve, mis tagab edukate isendite väga hea kohanemisvõime oma uues elukeskkonnas, aga ka kõrge suremuse. Sellel põhjusel ja majanduslikel kaalutlustel (suuremate tuurade eelkasvatamine on kulukam) on optimaalseim tuurasid asustada perioodiliselt ja hajutatult.

15 kuu vanune märgistatud tuur. Tuura tabamise korral ootame andmeid isendi pikkuse ja kaalu kohta ja märgistatud kalade puhul ka märgise numbrit. Kala tuleb aga elusana vette tagasi lasta!

Narva jõkke seni asustatud tuurad on nüüdseks Soome lahes laialt levinud, taaspüüke on registreerinud nii Eesti, Venemaa kui ka Soome rannikuvete kalurid. Kalad on olnud heas konditsioonis ning kalurid on tuurad püügi fikseerimise järel vette tagasi lasknud. Kuigi taasasustatud kalade kogused on seni veel suhteliselt väikesed ja taasasustustööde periood on praeguseks olnud lühike, lubavad esialgsed Läänemeremaades, sealhulgas Eestis läbi viidud uuringute andmed järeldada, et noored tuurad kohanevad looduslike oludega väga hästi.

Läänemere tuuraasurkonna taastamistööde esialgsete tulemuste põhjal on Eestis ja teistes Läänemeremaades leitud, et tuura taasasustamine Läänemere aladele on mõttekas ning vajalik on töid jätkata ning mahtusid suurendada. Tuurapopulatsioonide taastumiseks ehk iseennast taastootvate populatsioonide tekkimiseks jõgedes peavad taasasustamise tööd olema järjekindlad ja pikaajalised (ligi 15 aastat). Vajalikuks peetakse tööde läbiviimist eelkõige heade eeldustega jõgedel, kus Läänemere tuur on varem kudenud. Vajalik on nii riikidevaheline kui ka riikidesisene tihe koostöö erinevate huvigruppidega.

Rahastab Euroopa Liit. Avaldatud seisukohad ja arvamused on siiski ainult autori(te) omad ja ei pruugi kajastada Euroopa Liidu ega Euroopa Kliima-, Infrastruktuuri- ja Keskkonna Rakendusameti (CINEA) seisukohti. Nende eest ei ole vastutav ei Euroopa Liit ega CINEA.

Projekt “Läänemere tuura asurkonna taastamine Eesti vetes” (LIFE21-NAT-EE-LIFE Baltic Sturgeon) viiakse ellu Euroopa Liidu LIFE programmi ja projekti elluviijate rahalisel toel.