Kohalik jahimees ja loodusvaatleja, kelle maal kaamera asub, esialgu suuri lootuseid ei heietanud, et kaamera ees šaakaleid võiks silmata. Polnud neid sel aastal siin kandis pea üldse kuuldud ega nähtud. Mõtlesin, et kui pole loomade häältki kuulda siis neid siin ikka ei ole küll. Varematest kogemustest Läänemaal asunud šaakalikaamerate vahendusel olid sealsed elukad väga häälekad, õhtu jooksul kuni keskööni “undasid” paar-kolm korda ikka. Reeglina algas iga kord kontsert, kui õhtune Kuressaare lennuk üle lendas, alustasid šaakalid ning mõne hetke möödudes liitusid külakoerad.

Šaakalid on aga siin Häädemeeste ümbruses pea aasta jagu omi asju ajanud salalikult ja tavatult vaikselt. Mingi hea põhjus selleks kindlasti peab olema.

Juba teisel ööl, peale kaamera paigaldamist poolteist nädalat tagasi, vilksatas kaamera läheduses üksik šaakal. Peale seda on üks loom käinud enamikel öödest uudistamas punahirve ja metskitse korjust. Mõned päevad tagasi lisandus ühele korjuseid piidlevale isendile lisaks hõõguv silmapaar kaugemalt mere poolt. Eile varahommikul oli aga juba kaks looma pikalt korjustel ning rebisid palakesi. Kolmandagi šaakali olemasolu paljastus eile. Istus kivi otsas, tuli korraks päris lähedale liha rebivatele loomadele ja läks kaugemale silma eest ära. Vast isa-ema sõid ja üks poeg vaatas kaugemalt. Ehk aeg annab selgitust, mitu looma siin üldse ringi tiirutab.

Tänasega teame, et karvastest predaatoritest on tuvastatud kolm rebast ja kolm šaakalit. Paistab, et kaugelt tulnud loomad ja rebased saavad ühiselt jagatud kodupiirkonnas kenasti hakkama nii, et nad üksteis ära ei söö.

Kõige tõenäolisem kellaaeg kohata šaakalit kaamerapildis on varahommikul viie ja poole seitsme vahel. Väiksem tõenäosus on neid näha õhtul kaheksa ja kümne vahel.