Pimeda peale olen rabadest ära tulles ikka jäänud ning läinud sinna enne kukke ja koitu, öidki rabades veetnud.
Nüüd, keset talve, otsustasin teadlikult rabamatka ette võtta õhtuses pimeduses. Eks see mõte oli ajendatud hiljutistest kogemustest “rabalaulupidudel” ja mõttest, et ehk talvisel ajal pimedas on tõenäosus kohata teisi matkajaid loodetavasti väike ja saab nautida uhket üksindust. Ja ennäe oligi, Noku lõkkeplatsile jõudes polnud ees ühtegi hingelist ega hõõguvat sütt lõkkekoldes, see oli reede õhtul kella seitsme paiku. Väga tore küll, kedagi polegi, aga mida sa siin pilkases pimedas ja lumises Kõrvemaa metsas-rabas lambivalgel siis õigupoolest ikka näed või hoomad. Noku lõkkeplatsilt viib rada väikese ja suure Kalajärve suunal ja teine kulgeb rabaservast algaval laudteel Kakerdaja järveni ja sealt edasi raba teise serva.
Kalajärvede juurde viiva raja servades on hiljuti puude külge kinnitatud helkurloomad, mis on pimedas säravalt efektsed, kui neid lambivihus valgustada. Elamus omaette ja veel ei teagi, millise metsalooma kujutis käänu tagant helkima hakkab.
Keset raba võis hoomata silmapiiril õrna roosakat valgust, mõne meetri
kauguselt paistsid isegi kidurate mändide siluetid. Muidugi fotokaamera “nägi”
palju rohkem kui silm seletas. Avara rabamaastiku pilte saab teha isegi pimedas, kui aegvõttel
abiks võtta hea taskulamp ja selle valgusvihuga maastikku maalida.
Kinnitan, et talveööd on igati sobivad, vähemasti
Kakerdaja rabas, matkamiseks ja pildistamiseks –
kui ei karda.