Hingetõmbehetk- talvine pööripäev
Talvine pööripäev kipub juba poolest sügisest tuure koguva jõulutamise varju jääma aga tegelikult on siin pimedas põhjalas skandinaavia ja germaani kultuuri piiril aasta märgilisem hetk olnud.
Algselt lõppes talvise pööripäevaga vana ja algas uus aasta ning seda tähistati meile tänapäevalgi tuttavate tõrjemaagiliste võtetega nagu kurja peletamine tule ja lärmiga, mis on kaasajal ilutulestiku vormi võtnud.
Talvine pööripäev lõpetas mõneks ajaks kõik tööd peale pühade ettevalmistuseks vajalike toimetuste ja võimaldas seega end korraks teisele lainele häälestada, unustada argihallus ja rutiinsed talvised talutööd. Kahtlemata oli valge lumevaip piduliku ja pühaliku meeleolu loomisel abiks aga tegelikult on ilm talvise pööripäeva ning jõulude paiku alati pisut pöörane olnud. Levinud valgete jõulude ihalus aga seotud helgete lapsepõlvemälestuste, ameerikalike populaarsete jõululaulude või lihtsalt üldinimliku vajadusega valguse järgi.
Vaatamata sellele, et kõik ilmatargad sügisel ühehäälselt valgeid jõule ennustasid, avanes talvisel pööripäeval ja sellele järgnenud päevadel vähemalt põhjarannikul pigem märtsikuud meenutav pilt.
Pidev padusadu ja plusskraadid on ujutanud üle paigad, kus kunagi varem isegi kevadel vett pole olnud.
Porine pilvealune valgus toob välja Rannaküla kivi värvid ja pinnad. Kivil puhkab jalga ikka veel rändav kalakajakas.
Paarkümmend laululuike ei kibele veel lõunapoole ja seenigi leidub metsas.
