Vaike Pommer

RMK planeeringute spetsialist ja endine looduskaitse inspektor

Töötasin looduskaitse rajooniinspektorina aastatel 1971 kuni 1987 kolmes erinevas Eestimaa piirkonnas – Kilingi-Nõmme Näidismetsamajandis, Mahtra Rohelise Vööndi Metsamajandis ja Suure-Jaani Metsamajandis. Sama erinevad, kui need tööpiirkonnad, olid ka inspektori ülesanded, mis tähendab, et paindlikkus oli oluline juba tol ajal.

Minu looduskaitses töötamise periood sarnaneb väga RMK sünniperioodiga: seadusandlus oli alles kujunemisel, kuid juhtkonnal (Looduskaitse Valitsus) oli selge arenguvisioon nii looduskaitse valdkonna kui personali suhtes ning inspektoritelt oodati iseseisvat mõtlemist ja töötamist üha lisanduvate valdkondadega. Mida enam arenes seadusandlus, seda mahukamaks muutus järelvalvetöö. Lisaks tuli tegeleda looduskaitse objektide hooldamise, puhkemajanduse arendamise, koolimetskondade, kohtuprotsesside, osalemisega keskkonna- ja heakorrakomisjonis ning veel saja muu asjaga.

Pluss
Tööga hakkama saamist toetas personali pidev koolitus. Siis ei nimetatud seda veel ei täiend- ega elukestvaks õppeks, aga harjumuseks sai see küll. Talvel õpetati teooreetilisi ja juriidilisi küsimusi ja suvise kolmepäevase koolitusega tehti igal aastal põhjalikult selgeks ühe konkreetse maakonna keskkonnaprobleemid. Koolitused olid kõrgelt hinnatud, sest probleeme lahkasid/tutvustasid tipptegijad, kellele sekundeeris kohalik inspektor. Siis veel ei arvatud, et töötamine tähendab iga 2-3 aasta järel ühest asutusest teise lendlemist ja seepärast oli personali arendamine üles ehitatud teistel põhimõtetel ja ka sellest lähtuv edutamine. Iga-aastaste koolituste tulemusel said piisavalt pika staažiga inpektoritest väga head Eesti keskkonnaprobleemide tundjad, keda edutati peametsaülemateks, direktoriteks või kaitsealade koosseisu.

Miinus
Ajuvabasid asju on tehtud igal ajal ja vahel on lausa uskumatu, kui lihtne on inimestega manipuleerida. Looduskaitsega seoses meenub just üks selline lugu. Ma ei ole kindel, kas see oli ultrarohelisus või halb tähtede seis, mis 1967. aastal võimaldas sündida seadusel, millega reguleeriti sarapuupähklite, pohlade ja jõhvikate korjeaja algus. Äkki enam ei teadnud meie vanavanemad ja vanemad, millal on õige aeg tare tagant metsast ja soost küpsed marjad koju tuua. Kedagi polnud ka taevast appi hüüdmas, sest sel ajal ehitasime ju usinalt kommunismi! Linnarahvale hakati korje avapäeval korraldama massilisi väljasõite. Poolpimedas ja taskulampide valgel suundusid marjuliste hordid metsa poole. Masside poolt soosse tallatud rajad olid kindlasti laiemad ja sügavamad kui kaasaegsed metsamasinad jätta suudavad. Kui oli seadus, siis inpektoritelt nõuti ka selle kontrollimist ning see häbi kestis aastaid, enne, kui seadus lõpuks tühistati.

Lausa viktoriiniküsimuseks võiks panna, mis oli sel ajal kõige kardetum ja mõjuvam karistus. Reeglina olid inimesed paiksed nii elu- kui töökohal. See aga tähendas, et nomaalsele inimesele oli tema maine oluline. Looduskaitse eeskirjade rikkumisega vahelejäämise puhul lepiti suhteliselt rahulikult nii saagi konfiskeerimise kui rahatrahvi määramisega. Suureks kauplemiseks - lunimiseks läks alles siis, kui jõuti rikkumisest töökohta teatamiseni. Teatamine oli inspektori kohustus, mitte valik. Rikkujale oli see ülim häbi ja selle vältimiseks oldi valmis paljuks. Vaatan vahel Hagudist läbisõites praegugi tehinguks pakutud maja. Ka asutused võtsid inspektorite infot tõsiselt. Meenub jaanisoku laskmisega vahelejäänud jahimees, kes töötas keskastme juhina Audru Karusloomakasvatuses. Peale rikkumisteate töökohta jõudmist suunati rikkuja kaheks kuuks madalamale ametikohale – tööle lihalattu, kus hoiti rebaste toitu. Ja seda põhjendusega, et jahimehe „lihahimu“ veidi jahtuks ja seaduste piires aitaks püsida.

Üks rõõmus ettevõtmine oli kindlasti 1977. a metsanduse kutseõpetuse sisseviimine Kilingi-Nõmme Keskkoolis. Kilingi koolimetskonna töö oli vabariigis juba aastaid olnud parimate hulgas. Tegevusrutiin toimis edukalt ka ilma juhendajate erilise energiakuluta. Samas oli aga nii kool kui metsamajand valmis järgmiseks sammuks – rakendada keskkoolis kutseõpetusena just metsandus. Panime kokku õppeprogrammid ja hüppasime tundmatus kohas vette. Õnneks läks! Ja õige varsti oli juba reegliks, et iga-aastastel üleliidulisel koolimetskondade kokkutulekul  esindasid Eestit Kilingi-Nõmme metsanduse klassi tublid lapsed. See omakorda lisas kutseõppele populaarsust ja sellega koos suurenes väljaspoolt oma rajooni õppimasoovijate arv. Piirid pani aga kohtade puudus internaadis ehk tänapäevaselt öeldes õpilaskodus.

Olen pärit Kilingi-Nõmmest, kus käisin koolis ja kust suure juhuse tahtel läksin arheoloogia asemel 1966. aastal EPA-sse metsandust õppima. Peale lõpetamist selgus täiesti ootamatult, et minust ei saagi metsaülema prouat. Siis ma veel ei teadnud, et vähi- ja jahihaigus on võrdselt ravimatud. Abikaasale jahindusega tegelemise võimaldamiseks tuli teha kompromiss ja Kariste metskonna asemel võtta suunamisel vastu Kilingi-Nõmme Näidismetsamajandi katsegrupi inseneri ametikoht, aga ka see jõuti enne minu tööleasumist koondada. Sealt edasi istusin erinevatel toolidel ja lõpuks taimeaias koolitusmasinal.

Ühel 1971. a maikuu päeval saabus metsamajandisse Veljo Ranniku mingit salaküttimise afääri klaarima. Looduskaitse inspektor lasti lahti ja mind kutsuti/ülendati taimeaiast inspektoritööle. See lõppes 1987. a ENSV teenelise loodusekaitsja tiitliga, mis pidi tagama kõrge pensioni ja riiklikud matused.

Tegelikult on mul aga läinud tunduvalt paremini. Vaatamata pikaajalisele töötamisele ühes ja samas organisatsioonis on olnud võimalus teha palju erinevaid asju, omada tarku ja meeldivaid töökaaslasi ja tööd.

Töökoha paigatruudus annab hindamatu väärtusena tööalase suhtevõrgustiku. Samas vähendab see neid ahhaa- ja ohhoo-hetki, kui uue geniaalse ideena räägitakse koolimetskondadest või õuesõppest vms, mis võivad uudsed tunduda vaid mäluta inimestele. 

Mul on terved ja eluterved lapsed, kellel kõigil on ka täna tööd ja kes saavad oma tööga hakkama. Ma olen jõudnud valmis ehitada just sellise kodu, kus mul meeldiks vanaks saada. Mul on sõbrad, keda ma võin alati usaldada ja kelle elu põhiväärtuseks ei ole kindlasti raha.