Kodurott on maailmas laialdaselt tuntud musta roti (nt i.k. black rat) nime all, ka eesti keeles on sekundaarse paralleelnimetusena olemas liiginimi mustrott, mis viitab närilise tumedat karva kasukale. Rändrotti on seevastu nii ametlikult kui ka rahvasuus kutsutud pruuniks rotiks (i.k. brown rat), sest tema kuub on heledamat tooni kui algselt levinud sugulasliigil.

Koduroti algkodu on Indias, kust ta seoses maailmakaubanduse tekkega kiiresti ja jõudsalt edasi levis, sh Eesti aladele. Liigi algne tihe side merekaubandusega on säilinud paljudes koduroti rahvalikes nimedes nt ingliskeelne ship rat või saksakeelne Schiffsratte (tõlkes laeva rott). Samuti kutsutakse kodurotti tihti pööningu- või katuserotiks (i.k. roof rat ja s.k. Dachratte ’katuse rott’), see on tema oluline erinevus rändrotiga, kes eelistab võimalusel maapinnal toimetada ja pinnasesse urge kaevata (mis ei tähenda seda, et ta vajadusel mugavusest ja parema puudumisel sulle katusevahele ei koliks).

Rändrott on koduroti agressiivsem ja vähenõudlikum hõimlane, ta ei ole toidu ja elupaiga osas nii valiv ning on vähem pelglik. Nii ei löö rändrott risti ette keldrite, kanalisatsioonitrasside, kõikvõimalike käikude ja tunnelite ees. Kui kodurott sööb kõike, aga eelistab võimalusel taimset produkti, siis rändrott sööb samuti kõike, ent valib meelsamini loomse toidu.

Esimesed rändrotid saabusid meile samuti meredel seilavate alustega. Rändroti nimi tuleneb ilmselt tema efektiivsest globaalsest levikust (vrd s.k. Wanderratte, tõlkes ’rändrott’), sest tegelikult ta väga suur rännumees ei ole, pigem lausa paikne. Ladinakeelse norvegicusega teaduslikus liiginimes, mis viitab Norrale, on aga hoopis naljakas lugu, sest ühtki loogilist seletust sellele justkui pole. Ühe legendi järgi hakati Inglismaal rändrotti Norra rotiks kutsuma, sest ta olevat Norra laevadega Inglismaale purjetanud, aga see variant on hiljem kõrvale heidetud, sest nimelt näriline oli juba Norra-nimelisena Inglismaal, kui teda Norras veel ei tuntudki. Suure tõenäosusega on rändrott pärit Hiinast.

Ma ei tea, mil määral on Eestis traditsiooniliselt rotiliikidel vahet tehtud, aga ma kahtlustan, et umbes sama vähe nagu puude puhul näiteks jalakal ja künnapuul. Talus oli tähtis asja funktsioon ja praktiline väärtus – puust sai puit, millel oli mingi otstarve, või oli puule omistatud mingeid maagilisi omadusi, mis olid oma olemuselt samuti praktilised (kaitsemaagia). Kaldun arvama, et nii on ka rotis traditsiooniliselt nähtud lihtsalt üheliigilist kahjurit, ilma liigselt süvenemata. Nii et on igati loogiline, ühe liigi asendumisele teisega ei pööratud esiteks tähelepanu ja teisalt ei tundunud see ka oluline, sest tegu on ju massilise ja produktiivse kahjuriga.

Ehk on rotil aasta loomana veel üks kandvam roll: nimelt näidata roti inimlikku nägu, kui nii võib öelda; tutvustada rotti olulise tegijana maailma ajaloos ja mitte ainult kahjurina, vaid miks mitte inimelude päästjana. Sest kuidas teisti saakski käsitleda neid rotte, kes laboris „töötavad“ ja meditsiiniuuringutes oma elu annavad? Aktuaalne mitmes mõttes, ma leian.

Lemmikloomana kodus peetavad puurirotid on just rändrotist aretatud ja on äärmiselt intelligentsed ning sotsiaalsed kaaslased.