Talve ja aastavahetuse lähenedes saabub lapsepõlvest tuttav tunne, et kohe-kohe juhtub midagi imelist, pole tähtis, kas see on tohutu suur või hoopis pisike. Praegustel sombustel ja niisketel päevadel aga sooviksid inimesed kõige enam, et kõik need viirusega seotud ebameeldivused ja piirangud juba kiiremini läbi saaksid. Vaat see oleks tõeline ime ja pidupäev kõigi jaoks!
See aeg pole veel kätte jõudnud, kui aga siiski on vaibumatu soov imesid kohata, siis üks imede ime on alati lähim metsatukk, kus kummalistest nähtustest kunagi puudust pole, jõua vaid märgata ja üllatuda. Sinna me lähemegi. Ja mis sellest, et mets tundub täna sünge – selline on see vaid esmapilgul.
Imelistest nähtustest metsas on selles blogis juttu olnud korduvalt, aasta tagasi
rääkisime näiteks hundipiimast ehk kratisitast, see on
seenesarnane üherakuline organism, mis teaduslikus klassifikatsioonis kuulub
oma lihtsa eluviisi tõttu algloomade hulka.
Eestis võib kohata üle saja limaseeneliigi – see on lõputu
teema. Veel ühest neist tasub aga just praegu kõnelda pikemalt, kuna neil päevil on
väga tõenäoline temaga metsas kohtuda.
Puugipask ei ole just ilus nimetus. Eri maades kutsutakse
seda limaseent erinevalt, küll
nõia- või sipelgaõliks,
aga ka koeraokseks või
põdratatiks.
Kui jälgida seda limaseent mitu päeva järjest, siis on näha, kui muutlik ta võib
olla.
Puugipask (Fuligo septica).
Asi on selles, et puugipasa välimus muutub arengu käigus, just nagu
teistelgi limaseentel.
Seepärast, kui näete limaseent
metsas vaid korra, siis ei saa
te temast täielikku ettekujutust.
Esimene päev
Näiteks plasmoodiumi staadiumis sarnaneb ta vormitu massi, kollaka paksu kisselliga, mida on raske
märgata, kuna sellel
perioodil elab puugipask
niisketes ja pimedates paikades lehtede all või mädanenud puidu sees, toitudes mitmesugustest lihtsaimatest
mikroorganismidest,
bakteritest või
seeneeostest.
Niiskuse või toidu vähesuse korral või ka oma eoste
levitamiseks roomab plasmoodium aeglaselt oma varjupaigast välja ja võib mööda
pinda edasi liikuda kiirusega
kuni 5 millimeetrit
tunnis.
Puugipasaga sarnase limaseene Badhamia utricularis plasmoodium pinnale roomamise staadiumis.
Mõne aja pärast hakkavad sidrunikisselli voogudega (on
niisugune kissell ikka olemas?) sarnasest puugipasa plasmoodiumist kujunema klombid, mis aegamööda muutuvad viljakehade sarnaseks.
Puugipasa plasmoodium.
Nii fantastiline näeb puugipask välja kännul, mille seest ta
päevavalgele roomab.
Esimene päev. Puugipask klompide kujunemise staadiumis.
Sellel pildil, mis on kombineeritud seitsmest kolme minuti jooksul umbes
25-sekundilise vaheajaga tehtud võttest, saab näha plasmoodiumi liikumist.
Plasmoodiumi klompide liikumine.
Puugipasa edasise arengu käigus plasmoodium tiheneb ja muutub sarnaseks hirsipudruga. Seejuures meenub
vendade Grimmide muinasjutt isekeetvast pudrupotist – nii väga tahaks hüüda: „Potike,
ära keeda!“
Teine päev
Puugipasapuder põgenes kännukastrulist.
Veel üks päev hiljem näeme, kuidas plasmoodium muutub aina
tihedamaks, olles nüüd
juba sarnane liigselt praetud
omleti või vormitu maisikakuga.
Selles staadiumis hakkab kujunema puugipasa viljakeha, mille eospinda
katab üliõhuke lubjakoorik.
Kolmas päev
Tundub, et metsaomlett on natuke liiga kauaks pannile
jäänud.
Ja lõpuks viimane staadium: eosed küpsevad, omandavad pruunikaspunase või pruuni
värvuse ja lendavad seejärel purunenud koore alt igasse ilmakaarde laiali.
Neljas päev
Metsavaim unustas silma peal hoida – näib, et omlett
kuivas ära ega kõlba enam.
Puugipask võib igal eluetapil ja sõltuvalt keskkonnast
täiesti isemoodi välja näha.
Kõige sagedamini kohtab aga
viljakeha kujunemise staadiumis erekollast puugipaska. Sellisest eredast objektist ei saa ju
teda tähele panemata mööduda.
Sõltuvalt temperatuurist, niiskusest või muudest tingimustest võib viljakeha
värvus olla ka valge, hall, rohekas või roosakas. Näiteks selle eksemplari värvus
koosneb koguni mitmest eri toonist.
Puugipasa viljakeha mitmevärviline variant.
Selles mügarikus puu küljes on aga raske meie kangelast
ära tunda. Selgub, et see on siiski
puugipask, kuid teda on rünnanud parasiitseen Nectriopsis violacea, mille jaoks
puugipask on lemmikroog.
See seen värviski puugipasa lillaks.
Puugipasal on aga lähisugulasi, mis on aprikoosivärvi, näiteks Fuligo muscorum.
Fuligo muscorum.
Ja veel üks ebatavaline sugulane – Fuligo leviderma.
Fuligo leviderma.
Metsas on teisigi peaaegu samasuguse välimusega limaseeni, näiteks puugipasa
hele vorm, tema
lähedane sugulane Fuligo cinerea ja hoopis kauge
sugulane Mucilago
crustacea – neid kolme
limaseent on raske üksteisest
eristada, kindlalt saab vahet teha üksnes siis, kui mõned päevad nende arengut jälgida.
Selle eksemplari kohta saab kindlalt öelda üksnes, et tegemist on ühega limaseentest.
Järeldus, mida puugipasa loost teha tasub, on järgmine –
selleks, et metsa imedega kursis olla, tasub seal sagedamini käia. Seda soovitan teilegi.
President Alar Karis tunnustab tänavu vabariigi aastapäeval riikliku teenetemärgiga 157 inimest, teiste seas ka RMK metsakasvatusjuhti Ilmar Paali. President Karis omistas Ilmar Paalile Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Riigimetsa Majandamise Keskus kavandab Ida-Virumaal, Lüganuse vallas, Aa külas, ligi 170 ha maatulundusmaa sihtotstarbega maa-ala hoonestusõigusega koormamiseks enampakkumise korraldamist ning soovib välja selgitada hoonestusõiguse omandamisest huvitatud isikud.
