Kuidas läheb metsisel Euroopas?
See küsimus oli arutlusel 6.-8. septembril Poolas Kliczków’i lossis toimunud rahvusvahelisel konverentsil.
Konverentsi
peakorraldajaks oli Lasy Państowowe, mis on Poola analoog meie RMK-le. Täpsemalt korraldas
konverentsi üks 430-st Lasy Państowowe regionaalsest üksusest – Nadleśnictwo Ruszów ehk meie
mõistes Ruszów’i metskond. Nimetatud metskond on LIFE-projekti „Active
protection of capercaillie lowland populations in the Bory Dolnoslaskie Forest
and the Augustowska Primeval Forest“ koordinaator koostöös Nadleśnictwo Głęboki Bród’ga.
Vahemärkusena olgu mainitud, et Lasy Państowowe ehk Poola RMK struktuur paistab osati olevat
vägagi traditsioonides kinni. Nende metskonnad on jätkuvalt iseseisvad üksused,
sest ega’s muidu poleks olnud võimalik, et metskond on LIFE-projekti
koordinaator (sisuliselt iseseisva juriidilise isiku rollis). Poolakate
armastus traditsioonide vastu ilmnes ka Lasy Państowowe töötajate paraadrõivastuses, mida konverentsi
avapäeval näha sai. Isegi daamide kingad olid ühe malli järgi ning kostüümiga
ühte värvi. Igal juhul väga pidulik! Traditsioonilise metskondliku struktuuri
kõrval on Lasy Państowowe’l siiski ka üleüldised osakonnad nagu IT, keskkonnakaitse jne. Rohkem
infot Poola riigimetsa ja selle majandamise kohta saab mõistagi nende
kodulehelt http://www.lasy.gov.pl/en.
Ent tulles
tagasi metsise juurde, siis peab paraku tõdema, et läänepoolsemas ja
Kesk-Euroopas läheb metsisel üsna halvasti. Kohe nii halvasti, et seal tegeletakse
looduslike populatsioonide taastamisega paljundades metsised tehistingimustes
ja tuues neid sisse Skandinaaviast ning Venemaalt.
Tänapäeval on metsis Poolas levinud 4-5 isoleeritud populatsioonina (tähistatud punase värviga). Väljavõtte ühest ettekandest.
Eelkõige
sai konverentsil üksikasjaliku ülevaate Poola isoleeritud metsisepopulatsioonide
seisundist ja nende taastamiseks tehtavast. Konverentsi kolmandal päeval
toimunud ekskursioonil näidati ka tehistingimustes kasvatatud ja Skandinaaviast
toodud metsiste aklimatiseerumiskeskuseid. Need keskused kujutavad endast kiskjate
eest kaitstud metsaalasid, kus noored või Rootsist toodud metsised saavad
kohaneda ja levida ümberkaudsetesse metsadesse. Noori metsiseid saadakse
valdavalt metsisekanade kunstliku viljastamise teel ning neid kasvatatakse nn „vabana
sündinud“ meetodi abil, mis põhimõtteliselt seisneb selles, et metsisetibud
saavad vabalt kana juurest eemale ja tagasi liikuda, kuid kana on kinni
piiratud alal. Tänu sellele meetodile vähenes noorte metsiste suremus tunduvalt:
kui puuris üles kasvanud noorte metsiste elumus oli looduses väga väike – >80%
elas vähem kui 200 päeva –, siis „vabana sündinud“ tibudest oli 200ndaks päevaks
elus pisut vähem kui pooled.
Metsiste aklimatiseerimiskeskus.
Huvitav
on asjaolu, et vaatamata drakoonilistele meetmetele, mida rakendatakse metsiste
tehistingimustes kasvatamisele ja hilisemale vabastamisele, ei kehtinud Ruszów’i metskonnas metsise elupaigas mingeid erilisi metsamajanduslikke
piiranguid. Metsise elupaigaks arvestavad nad sisuliselt metskonna kõik metsad,
mida on kokku 90 000 ha ja vaid napilt alla 3000 ha sellest on majandatud erilisel
moel – lageraie on keelatud, kasutatakse valikraiet või siis häiludena
harvendusraiet nii et puude järelkasv säilib.
Valikraietega majandatav mets metsise elupaigas.
Poolakad üritavad metsise elupaiakades ka veetaset tõsta. Mitte küll eriti edukalt nagu ka pildilt näha.
Inimeste liikumist aklimatiseerimiskeskuse ümbruse metsades püütakse igati piirata. Keelatud on ka seente korjamine, mis muidu on seal suure au sees.
Teiste
Kesk- ja Lääne-Euroopa maade kõrval eristus positiivse näitena Šotimaa, kus
mingil põhjusel on viimasel aastakümnel metsise arvukus olnud tõusuteel. Tõsi,
metsiseid loendatakse seal siiski veel sadades mitte tuhandetes, kuid sealseid
kogemusi ja praktikaid tasub lähemalt uurida. Selleks sai vahetatud kontakte
Šoti riigimetsade haldaja esindajaga, kes huvitus ka Eestis tehtavast.
Eestis
tehtavat tutvustasime kahe stendiettekandega (Andres Kalamehe fotod).
Eesti poolt osalesid konverentsil Andres Kalamees Eesti Ornitoloogiaühingust, Eliisa Pass ja Urmas Sellis Tartu Ülikoolist ning RMK-d esindas allakirjutanu.
