Looduse vormitud hübriid
Mõne päeva eest nägin Vääna-Jõesuu lähistel rannalõukas parti, keda polnud kunagi varem kohanud – valge rinnaesisega musta lindu.
Salapärane elukas oli vaikses lõukas sõbralikult toiduotsingul koos üle paarisaja rändel oleva sinikael-pardiga, nende hulgas olid ka kaks beeži sulestikuga isendit. Sinikaela emaslinnuga võrreldes tundus see pilkupüüdev isend olevat sama mõõtu ning pea ja noka kuju poolest täitsa sinikael-pardi sugulane.
Selge oli, et eesti pardiliik see pole ja tuleb asja uurida. Esimesed niidid viisid hoopis ühe vana ja haruldase tõu svensk blå anka juurde.
Kuulus rootsi sinine part tekkis 19. sajadi alguses ja on esmakordselt mainitud 1835. aastal Rootsi krooni alla kuulunud Pommerimaal, kust tõuparte ka 1884. aastal Ameerika Ühendriikidesse viidi ja 1904. aastal kohalikku tõuregistrisse kanti.
Tänaseks on see ajalooline tõug kadumas – erinevatel andmetel on USAs vähem kui 2500 ja maailmas vähem kui 5000 isendit ning tema algsel kodumaal alla 150 linnu.
Angloameerika maailmas Swedish Blue või lihtsalt Swedish nime all tuntud pardil on ka musta sulestikuga vorm Swedish Black, kelle emaslinnud on ära vahetamiseni sarnased Vääna-Jõesuu väikse musta pardiga. Mõistagi, et see must valge rinnaga part pole kuskilt ära karanud haruldase tõu esindaja. Võib üsna kindlalt väita, et ta on metsik looduses ise tekkinud hübriid, kes paistab samaviisi välja kui see vana hääbuv tõug. Kui teaks ainult, kust see rändeparv siia saabus.
Rootsi musta pardi välimusega sinikael-partidega kooselulevatest pardikestest on teateid nii siin kui sealpool Suurt Lompi ja USAs samamoodi lääne- kui idakaldalt. Üks võimalik seletus sellele on sinikael-partide tohutu variatiivsus ja hübridiseerumisvõime – väidetavalt on oivalise kohanemisvõimega ja vastupidav kosmopoliit sinikael-part võimeline suurepäraselt sigivaid järglasi-hübriide andma lausa 63 partlase liigiga, kodustatud sinikaelast aretatud parditõugudest rääkimata ning teades, et peaaegu kõik maailma parditõud on aretatud sinikael-pardist. Ja kui palju veel neid tõuge on?
Nii on aegajalt Eestiski kohatavad sinikael-pardi heledad, kollased, beežid ja erinevate värvitoonidega kombineeritud vormid lihtsalt märk solgitud geenidest, mitte ei ole tegu albinoidsuse ilmingutega, nagu arvata võiks.
