Juba ammu hakkasid kõik suviste toimetustega pihta, ning näis, nagu
kevad oleks kaugele selja taha jäänud. Kuid sel aastal on kevad
kangekaelne ja püüab veel ennast meelde tuletada.
Sellel aastal mitte ainult märts ja aprill, vaid ka mai olid piisavalt jahedad, seega paljud taimed ei tahtnud riskida ja lükkasid oma õitsemise ja viljakandmise aja kindlamale ajale. Alles praegu, juulikuus hakkas õitsema ilus lill, maikellukese sugulane – leseleht.
Leseleht
Ja lõpuks leidsin ma oma aiast suurepärase kevadise seene – кevad-võluheiniku (Calocybe gambosa).
Calocybe gambosa
Tavaliselt tekib кevad-võluheinik aia muruplatsile või metsaservale mai keskpaigas või lõpus. Siis võib teda kohata parkides ja väljakutel, murul, nagu ka šampinjone. Kuid sellel aastal hilines ta rohkem kui kolm nädalat!
Kevad-võluheinik kasvab tavaliselt ringidena, moodustades hästi märgatavad „metsasihid“ rohus.
Seenelised teavad hästi niinimetatuid „nõiaringe“: mõned seeneliigid moodustavad metsas ringe läbimõõduga kuni 10 meetrit ja ka rohkem – seened justkui tantsivad ringis.
Asi on selles, et seeneniidistik kasvab radiaalselt, selle uued osad tekivad ringi ääres, kus kasvavad seene viljakehad. Mullas, kus seeneniidistik areneb eriti aktiivselt, tekivad selle tihedad põimikud, mis takistavad vee ligipääsu rohtude juurteni, ning tekivad taimedele kahjulikud lämmastiku soolade ülejäägid, mille tulemusena rohi sureb.
Neid ringe aiamaal jälgin ma juba mitmendat aastat. Sellel kevadel muutus ring kaheksakujuliseks.
Seente „nõiaringid“
Kevad-võluheinik on väga maitsev seen, eriti praetud kujul. Värskena on sellel spetsiifiline, jahuga sarnanev lõhn, mis keetmisega kaob. Kirjutatakse, et ehkki kevad-võluheinik kuulub söödavate seente neljandasse kategooriasse, kuid oma kasulike omaduste poolest ei ole ta veisemaksast halvem.
Ja nüüd hakkas mu seenering, kuigi hilinemisega, jälle aktiivselt saaki andma – jätkub terve panni peale!
Eile leidsin ma kevad-võluheinikud ka maja juures rohu seest toominga all.
Vaadake ka teie hoolikalt ringi oma aias, parkides, murul, metsalagendikel – ehk leiate teiegi kevad-võluheiniku. Kuid hoiatan veel kord seenelisi: ärge kunagi korjake seeni, milles te kahtlete. Sest kogenematud seenelised võivad kevad-võluheinikuks pidada mõningaid mürgiseid punalehikuid.
Eestis on kohti, mis kevadel kaovad vee alla ja suvel näivad lõputu rohelise vaibana. Sügisel võivad need olla soolase mere tuulte meelevallas või jõe toodud setetest rammusad. Need on märjad niidud – luhad, lamminiidud, rannaniidud ja madalsooniidud.
Alla ja Ruudi pesitsushooaeg RMK taimlas on ka tänavu kulgenud edukalt. Nüüd on kanakullitibud saanud jalga rõngad ning kõigil viiel on oma isiklik numbrimärgistus, mille järgi saavad kullikaamera jälgijad neid üksteisest eristada.