Sigivad süldid
Looduse avaldumisvormid
on äraütlemata mitmekesised ja kummalised. Üks nendest on Läänemeres elutsev
meririst (Aurelia aurita), keda
kutsutakse enamasti millimallikaks.
Elukas on veidi roosakas
või violetne ning läbipaistva sültja kausikujulise kehaga meduus. Looma kumera
keha ehk kummiku alumise poole keskel asub suu, millesse keha servades paiknevad
sajad ülipeened kombitsad kühveldavad toiduks väikseid hõljuvaid planktereid.
Sama suuava kaudu heidetakse välja ka seedimata toiduosad.
Peale toitu hankivate
kombitsate on millimallika servas veel kaheksa servakehakest, kus paiknevad
meeleelunditena toimivad silmtäpid ja vaagpõiekesed, mis aitavad meduusil
püsida vees sobival sügavusel ning orienteeruda valguse suhtes.
Tavaliselt nelja
hoburauda meenutavad sugunäärmed on paigutunud ristikujuliselt keha keskel. Siin
arenevad munarakud pääsevad välja suuava kaudu, kust langevad suusagarates
olevatesse haudetaskutesse ning viljastuvad ja arenevad. Sel moel päevi järglaste
eest hoolt kandnud vanema haudetaskutest väljuvad juba ripsmete abil vilkalt
liikuvad vastsed – plaanulad. Mõne päeva möödudes langevad “heledad täpid” veekogu
põhja ja ilmuvad sealt läbi mitme arenguetapi meie pilkude ette taas
millimallikatena alles järgmisel aastal.
Praegu veel meriristide
aeg kestab. Ega neid muul ajal ei näegi kui suve teisest poolest külmade
saabumiseni. See aeg on millimallika viimane ja tähtsaim eluetapp ning meile ainus
nähtav osa loomakese varjatud elutsüklist – sigimine enne surma.
