Väikeste sammudega suure eesmärgi suunas

RMK hakkas alates möödunud aasta lõpust riigimetsast puitu müüma uuendatud strateegia alusel. See soosib puidu väärindamist Eestis, enne kui puit piiri taha müüakse.

Tekst: Heli Lehtsaar-Karma
Fotod: RMK 
Artikkel ilmus RMK ajakirjas “Metsamees” 

RMK puiduturustusosakonna juhataja Ulvar Kaubi leiab, et uus puiduturustusstrateegia on üks samm selles suunas, et Eesti metsandus väiksuse lõksust välja aidata – mida rohkem suudame oma metsadest raiutavat puitu kohapeal töödelda, seda parem kohalikele inimestele ja meie riigile.

Alustame Eesti inimeste jaoks põletava küsimusega: kas meil raiutakse metsi liiga palju või liiga vähe?

Vastus oleneb sellest, millega raiemahtu võrdleme. Kui võrdleme praegust metsaraiet 30 aasta taguse mahuga, siis raiutakse palju. Kui aga võrdleme sellega, kui palju küpset majandatavat metsa on praeguseks juurde kasvanud, siis raiutakse vähe. 

Tuleb arvestada, et nii nagu iga vili saab küpseks, saavad ka metsas puud lõpuks küpseks. Metsaomanik peab otsustama, millist väärtust mets tema jaoks kannab. Kui ta otsustab, et need puud koos teiste liikidega on metsas nii väärtuslikud, et neid peaks kaitsma, siis ta ei raiu. Kui ta näeb, et puud on väärtuslikud ainult puidu mõttes, siis raiub.

Metsadebati puhul on tähtis mõelda metsa väärtusele mitte ainult lühikeses, vaid ka pikas perspektiivis. Näiteks lühikeses perspektiivis võib väärtus meie jaoks olla see, et harjumuspärane metsatukk püsiks või saame poest osta uue puitmööbli. Pikemale perspektiivile mõeldes jõuame järeldusele, et peale uue mööbli saame täita laiemaidki eesmärke, näiteks säilitada metsa süsiniku sidumise võimet. Selleks on vaja palju elujõulist kasvueas metsa, sest kasvamise käigus seotakse süsinik. Kõdunev üleseisnud mets aga süsinikku ei seo, järelikult peame metsa pidevalt uuendama, kui tahame ka tulevikus puhtamat õhku hingata.

Metsa iga hinna eest kaitse alla võttes jookseme tupikusse, sest me ei suuda praegust olukorda igavesti säilitada. Mets kui ökosüsteem ju muutub aja jooksul, nii et praegused väärtused 20 aasta pärast samas kohas pole enam samad. Seetõttu arvan, et mingi osa looduskaitse all olevast metsast peaks aja jooksul saama uuesti majandatavaks metsaks, nii nagu majandatav mets aja jooksul võib muutuda kaitset väärivaks.

Nii et emotsionaalselt üles köetud metsateemast arusaamiseks on vaja mõista eesmärke, mitte noppida statistikast välja oma argumente toetavaid arve?

Praegu pole ühiskondlikku kokkulepet, milline tasakaal peaks metsanduses olema. Meil on poliitilised ambitsioonid ning hirmudele ja müütidele üles ehitatud mustad stsenaariumid, mille najal tahetakse kallutada ühiskonda nägema metsas tegutsevat inimest halva tegelasena. Kurvalt raielanki vaataval inimesel peab olema ka pragmaatiline arusaam, et see on vajalik metsa uuendamiseks.

Alates 2009. aastast on riigimetsades raiemaht igal aastal kasvanud. Väike tagasilangus tuli alles 2017. aastal, miks?

Raiemahu kasvu on võimaldanud ühelt poolt maareformi käigus inventeeritud ja RMK kasutusele võetud riigiomandis olevad metsamaad ja teiselt poolt metsakasvatustööde kvaliteedi tõus. Pärast 2008. aasta majanduskriisi alanud kasv on olnud stabiilne, kuid tegi suurema hüppe 2016. aastal. Sellel aastal tabas Kagu-Eesti metsi torm, mis tõi kaasa planeerimata tormikahjustuste kõrvaldamise vajaduse. See suurendas raiemahtu, mis ei kattunud arengukavas seatud eesmärgiga. Sellele järgnes väike tagasilangus – õigemini stabiliseerumine 2017. aastal. Ühtlasi oli see erakordselt vihmane aasta ja kõiki plaanitud raieid ei olnud võimalik teha.

2017 oli vihmane teisteski Läänemere riikides ja neil jäi samuti osa puitu varumata, sest seda ei saadud metsast kätte. 2018. aasta suvel tuli järgmise löögina põud, mis näiteks Rootsis põhjustas enneolematuid tulekahjusid ja metsa raiumine peatati mitmeks kuuks. Kaks kehva nähtust viskasid puidu hinna kiiresti üles, nii et 2017/2018 hinnakäärid on suured.


Mil määral me sõltume puidu ekspordist?

Eesti, Läti ja Leedu on oma väiksuse lõksus: meil pole piisavalt võimekust kohaliku puidu kasutamist sada protsenti tagada. Kui aga pole võimalik kogu raiutavat puitu kohapeal töödelda, siis sõltume sellest, mida Soome ja Rootsi suuremad metsavarumisettevõtted teevad. Meie käekäik sõltub sellest, milline on huvi puidu vastu kogu Läänemere piirkonnas, mitte ainult Eesti ettevõtetel.

Ekspordi osa kogu raiutavast mahust on veerand. Kui eksporditavat paberipuitu pole kuhugi panna, nagu juhtus 2009. aastal, siis keegi metsa raiuma ei lähe. Me sõltume nii kaua ekspordinõudlusest, kuni meil endal ei ole tehnoloogiaid, mis võimaldaksid puitu ainult Eestis ära kasutada. Seni peame arvestama, et kui välisnõudlust pole, jääb mingi osa puidust raiumata. Ja vastupidi: kui välisnõudlus on kõrge, raiutakse palju ja suur osa läheb riigist välja.

Est-For Investi projekti plaanitud suurus on kõnekas fakt, et globaalsel turul tegutsedes ei ole võimalik palju väiksema investeeringuga välja tulla, kui tahame praegu eksporditavat mahtu kohapeal kasutama hakata. Siis ei tekiks ka hinnaanomaaliaid, nagu praegu näeme, ning metsakasutuse ehk raiemahu kõikumine oleks väiksem.

RMK peab riigimetsi säästvalt majandama, teenides samal ajal metsa majandades tulu. Metsamaterjali müük moodustab RMK kogutuludest suurima osa. Kuidas säästvalt majandades on võimalik maksimaalselt tulu teenida?

Oleme need asjad omavahel lahti mõtestanud: maksimaalset tulu tahame teenida metsast, kus on seatud eesmärgiks puidu võimalikult hea kvaliteet. Kaitstavas metsas sellist eesmärki pole. Maksimaalse tulu teenimise klausel kehtib seega metsale, mille eesmärk ongi tulu teenida.

Kindlasti ei raja me nn puupõlde, nagu on näiteks eukalüptiistandused Lõuna-Ameerikas. Me raiume metsi siis, kui nad on raieküpsed, ei kasuta väetisi, ei raiu välja teisi puuliike ega niida metsa alt taimestikku, et seal oleksid ainult monokultuurid. Me laseme sel metsal rahulikult kasvada, kus on eesmärk puud võimalikult suureks ja sirgeks kasvatada, ja ei müü seda alla parima võimaliku hinna.

Säästliku majandamise põhimõte kehtib igal pool riigimetsas – nii seal, kus me metsamajanduslikke töid ei tee, kui ka seal, kus teeme. Lihtsamalt öeldes: säästlik meie mõttes tähendab metsa majandamiseks vajalike tegevuste tegemist õigel ajal, kvaliteetselt ja võimalikult vähe keskkonda mõjutades. Ka kasutatav tehnika peab olema võimalikult keskkonnasäästlik.

Asjaolu, et oleme aastaid seda endalt ja partneritelt nõudnud, on kaasa toonud selle, et riigimetsas töötab ainult nüüdisaegne tehnika – tossavat ja õlist tilkuvat masinat me metsa ei lase.

Eelmisel aastal uuendasite RMK puiduturustusstrateegiat. Millest oli tingitud vajadus strateegiat muuta?

Puiduturustusstrateegia lähtub RMK arengukava 2015–2020 eesmärkidest, sh sellest, kui palju mingil aastal metsa raiume ja müüme. Selle eesmärgi täitmise kindlustamiseks hindasime oma väljakujunenud klientuuri ja sektori kui terviku arengut ning leidsime, et peame strateegiat kohandama, et vastata paremini metsatööstussektori ootustele.

Uus strateegia kehtib alates 2018. aasta novembri lõpust. Detsembris müüsimegi juba uute põhimõtete järgi. Teise poolaasta algus on aeg, kus võiksime uue müügikorralduse esimesi vilju noppida ja järeldusi teha, kas uus süsteem ka hea sai.

Mis strateegias muutus?

Peamine eesmärk – kui palju pakub RMK kohalikele ettevõtetele pikka aega puitu – jäi samaks, küll aga uuendasime põhimõtteid, kuidas me seda teeme. Lähtusime sellest, et viimastel aastatel on Eestis investeeritud uutesse saeveskitesse, mis suudavad rohkem ära kasutada väiksema diameetriga puitu ehk seda puitu, mida praegu eksporditakse. See on suurendanud toorme konkurentsi. Seetõttu oli meil põhjust anda Eestis puidu väärindamisele suurem eelistus kui vahendamisele – RMK huvi on puidu ümbertöötlemine Eestis, enne kui lõpptoode eksporditakse.

Seega on puiduturustusstrateegias eelistatud kodumaine tööstus?

Jah, kuid me kuulume Euroopa Liitu (EL), seega ei tohi me vastuollu minna ELi konkurentsireeglitega. Eelistus ei tähenda, et keelduksime RMK müüdava puidu eksportimisest, vaid väärtustame seda ostjat rohkem, kes on suuteline maksma puidu eest kõrgemat hinda, kelle väärtusahelas sisaldub puidutöötlemine ja kes on ausalt makse maksev tööandja. Ostja ei pea olema tingimata Eestist, aga näiteks Läti või Rootsi ettevõttele lisanduvad RMK-lt ostetavale puidule transpordikulud, mis ei tee äri nende jaoks majanduslikult mõistlikuks. Seni pole välismaised saeveskid suutnud konkureerida – need, kes on tulnud, on kaotanud seetõttu, et pole suutnud pakkuda kõrgemat hinda.

Kas on ka midagi, millest kliendid pole uues strateegias veel päris hästi aru saanud?

Uues müügikorralduses on kindlasti asju, mida peame klientidele selgitama. Kõige raskem on aru saada hindamisprotsessist, sest oleme selle lahti kirjutanud väga detailselt ja suur infohulk tekitab segadust.

Oma nüansi lisab seegi, et RMK teeb müügiotsuseid prognoosi alusel. Suure majandusorganisatsioonina ei saa RMK lubada endale seda, et müüme kellelegi 10 000 tihumeetrit palki ja alles siis vaatame, kust selle raiume.

Kui me ei prognoosiks, vaid jagaksime tihumeetrid lihtsalt saeveskite vahel laiali, siis me ei saaks tulu maksimeerida ja kasumit teenida.

Seega arvutame aastase raiemahu alusel prognoosi, kus me puitu raiuda saame, millal ja kui palju. Selle põhjal kogume kõikide klientide ostusoovid ja pakutud hinnad kokku ning võrdleme neid oma prognoosiga. Püüame leida iga kuu igas Eestimaa kohas, kus riigimetsas on plaanitud raie, meie jaoks parima tulemuse, võttes arvesse kõikide klientide ostuhuvi – kes mida tahab osta ja palju ta on valmis maksma.

See on meie jaoks optimeerimisülesanne – prognoosime, millises kuus on ühele või teisele kliendile konkreetset puitu ühest või teisest metsast kõige kasulikum müüa, et saada maksimaalselt tulu. Ka klient näeb seda infot ja teab, millisest metsast kavatseme talle puud raiuda. Keerukust lisab ilmafaktor, mis on teadupärast ennustamatu. Me võime ju arvata, et aprilli alguses raiume Kambjas palke ja viime Toftani saeveskisse, aga peame raiuma hoopis Erastveres. See on nagu pusle – kui ühte tükki liigutada, nihkuvad ka teised.

Mida huvitavat toodetakse Eesti riigimetsast raiutud puidust?

Eesti ettevõtted toodavad aiaposte, mida kasutavad Islandi, Šotimaa jt riikide lambakasvatajad karjaaedade tegemisel.

Otepää vineeritehases toodetakse ookeanidel seilavatele veeldatud maagaasi tankeritele kasevineerist gaasimahutite detaile.

Imavere saeveski talatehases valmivad Jaapani ehitusturu jaoks maavärinakindlad puittalad.

Sanglepast ja haavast toodetakse sauna voodri- ja lavalaudu, mida eksporditakse paljudesse Euroopa riikidesse.

Kehra tselluloosi- ja paberivabrik valmistab toidupoodides müüdavaid paberkotte, kuhu ostetud toidukraam pakkida.

Tallinna, Tartu ja Kuressaare elanike toad on soojad, sest osa kütmiseks kasutatavast hakkpuidust tuleb riigimetsast.