Ilmar Paal: 30 aastat metsakasvatajana
„Lapsena tahtsin ma salakütiks saada,“ muheleb Kirde regiooni metsakasvatusjuht Ilmar Paal. Jahihuvi teda metsandust õppima tõukaski, kuid alahinnata ei maksa ka perekondlikku mõju.
Tekst: Kristiina Viiron
Fotod: Arno Mikkor ja erakogu
Artikkel ilmus 2019. aastal RMK ajakirjas Metsamees (4.57 MB, pdf)
Ilmar on oma sõnul kolmandat põlve metsavaht, ehkki metsavahina on ta ametis olnud üksnes koolipraktikate ajal. Küll töötasid metsavahina tema vanaisa ja isa. „Vanaisa oli lühikest aega metsnik ka,“ nendib ta. „Ja metsavend oli.“
Isegi veel siis, kui vanaisa oli juba metsast välja võinud tulla, ööbis ta aastaid nii, et ei öelnud perele, kas jääb täna metsavahikohta või tuleb koju. Ei võinud ju iial teada, millal võidakse „patuseid“ kimbutama tulla.
Ilmari isa töötas Parika metskonna metsavahina, mehe lapsepõlvekodu asus Võrtsjärve põhjaosas. „Aga mulk ma ei ole,“ muigab Ilmar ja täpsustab, et see piirkond Mulgimaa alla ei kuulu.
Tänapäeval on metsavahi ametile küll tagantjärele justkui aupärg pähe seatud, ent juba toona, mil Ilmar alles väike poiss oli, polnud metsavahi tööülesanded niisugused, mis jätnuks aega puude silitamiseks ja vahtkonnas ringikäimiseks.
„Metsavaht oli kõrgemini makstud eestööline,“ tõdeb Ilmar. Töid, mida teha tuli, jagus igasuguseid. Ilmar mäletab, kuidas ta väikse poisina öisele puude järkamisele kaasa võeti.
„Päevasel ajal lõigati metsa ja õhtul tulevalgel järgati,“ selgitab ta.
Üks esimesi metsaga seonduvaid mälestusi on Ilmaril meeles aga hoopis 1967. aasta tormi koristamise aegadest. Siis jäi üks ukrainlane puu alla ning kõik sagisid hirmsat moodi ringi ja joosti helistama, et abi kutsuda.
Veel meenutab Ilmar lapsepõlvest seda, kuidas isa ta „ümbrikupalgast“ ilma jättis, ehkki tema ka kangesti tahtis tehtud töö eest tasu saada.
„Tollal olid ju vahtkondadel taimlad, isa vahtkonnas oli kaks taimlat ning ta võttis sinna minust natuke suuremad naabrilapsed tööle, rohima ja muud säärast tegema,“ jutustab Ilmar. „Palgapäeval võttis ta nad ritta, kes sai viis, kes kolm rubla, aga mina ei saanud midagi, kuigi seadsin samuti end ritta ja tööd ka tegin. Aga ju siis tegin liiga vähe – olin veel koolieelik.“
Igatahes ei jätnud see sündmus Ilmarile traumeerivat kogemust ning kui pärast keskkooli tuli eriala valida, ei kahelnud ta ning läks 1976. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse metsandust tudeerima.
„Olen lõpetanud pigem metsatööstuse haru,“ iseloomustab ta saadud haridust.
Diplomitöö kirjutas ta näiteks Husqvarna ja Partneri saagidest, mida siinmail siis juba katsetada sai. Töö nimi oli „Reduktoritega bensiinimootorsaagide tootlikkus“ ning eraldi peatükk pidi käsitlema nende kasutamist sõja ajal.
30 aastat metsakasvatust
Rakvere kanti sattus Ilmar juba kooli ajal, kui Rakvere metsamajandisse praktikale suunati.
„Olin praktika ajal kaks korda Mädaoja metsavahina ametis, mulle maksti metsavahi palka, aga tööd tegin tegelikult metskonnas,“ meenutab ta oma metsavahiks olemise aega.
Kuna Ilmaril suunamist polnud, tuli tal pärast kooli lõpetamist 1981. aastal suunamiskomisjoni ette astuda.
„Palju erinevaid ametikohti oli pakkuda, vali millist tahad,“ märgib ta. Ilmaril oli plaan kodukanti – Viljandi või Suure-Jaani metsamajandisse tööle minna, aga kui ta komisjoni ette astus, teatas Rakvere metsamajandi toonane direktor Simo Nõmme, kes komisjoni kuulus, talle umbes midagi sellist: „Miks sa tulid? Ma võtsin su ära juba.“ Ja võttiski – Kundasse abimetsaülemaks, ehkki Ilmar eelistanuks jahimajandisse tööle minna.
Kunda staaž jäigi lühikeseks, sest Nõukogude armee värvas mehe kolme kuu pärast endale. Tagasituleku ajaks oli Kundas uus inimene ametis, ent ka siis ei pääsenud mees kodukanti tagasi.
„Nõmme oskas mind ära rääkida ja võttis 1983. aastal metsakultuuride inseneri kohale,“ meenutab Ilmar. „See oli põhimõtteliselt samasugune töö nagu praegunegi.“
Metsakasvataja tööd on Ilmar teinud kokku ligi 30 aastat. Ja kuigi ta vabariigi taasiseisvumise aastatel oli ametis ka metsavalveinspektorina ning töötas ka rootslastele kuulnud aktsiaseltsis Mets ja Puu, on uue metsapõlve rajamine ikka töö juurde kuulunud.
„Mina pole nii hull nagu Laigu, kes kogu aeg tööd teeb,“ võrdleb Ilmar muigamisi end kolleeg Rainer Laiguga, kelle töölaud, nagu tema omagi, paikneb Rakvere külje all Ussimäel, „aga mulle tõesti meeldib seda tööd teha.“
Korduvalt rõhutab Ilmar endaga koos töötavate ja ka endiste kolleegide olulisust. „Üksi ei ole sa midagi, ainult koos teistega,“ kinnitab ta. „Minu ümber on kogu aeg olnud tore ja hooliv seltskond, teo- ja töötahtelised inimesed.“
Eraldi nimetab ta kunagise Rakvere metsamajandi peametsaülemat Raivo Helmi, kes noore metsamehe kujunemises suurt rolli mängis.
Palju uuenduslikku
Nagu igas eluvaldkonnas, nii on ka metsakasvatuses aastatega põhimõtted muutunud. Ilmar mäletab, et kunagi oli männi seadu istutamisel 6500 kohta hektaril ja enne teda veel koguni 10 000, nüüd aga 3500 kohta. Kuuski istutati tema sõnul hektarile lausa selline tore arv – 3333, aga nüüd 1800.
„Aga kokkuvõttes pole muutunud see, mis metsa moodustab,“ tõdeb Ilmar. Ja küpsesse metsa mahub ikka ühepalju puid.
RMK metsakasvatajad on saanud kiiresti kasutada kõike uuenduslikku, mida selles valdkonnas pakutakse, olgu selleks siis moodsad IT-lahendused, metsamasinad või taimekaitsevahendid.
Ilmar nimetab tähtsamaid neist kronoloogilises järjekorras. 2006. tulid skiiderid maapinda ettevalmistavate masinate alustraktoriteks, 2010. paiku hüdrogeel, millesse taimede juured enne istutamist kastetakse ja millega taimedele veevaru mulda kaasa pannakse. 2012 hakati männikultuure ulukite eest kaitsma lambarasvast valmistatud Tricoga, paar aastat pärast seda alustati noorte okaspuutaimede katmist vaha ja kvartsliivaga, et kärsakad ei saaks neile liiga teha. Alates 2014. aastast on kasutatud kopterit taimede istutuskohta transportimiseks, 2018.aastal asus RMK maadel tööle metsaistutusmasin.
„Esimesed vahaga kaetud kuused ma „varastasin“ rootslaste tagant,“ meenutab Ilmar. Sõna „varastama“ on siin muidugi liialdus – tegelikult oli nii, et AS Eesti Metsataim täitis rootslaste tellimust, kattis kuuski vahaga, ent mõned kastid vahatatud taimi olid üle jäänud ning taimla juhataja lubas Ilmaril need riigimetsa tarvis võtta.
Nüüd istutab RMK igal aastal vaha ja kvartsliivaga kaetud taimi lankidele, kus on oht kärsakakahjustuseks.
Kõike seda tehakse ikka uue elujõulise metsapõlve nimel.
„Mind häirib väga, et metsamehi ja loodust püütakse vastandada,“ ei ole ka Ilmari kõrvust avalik sapipritsimine mööda läinud.
„Metsamehed on kogu aja olnud ja on „loodusega koos“ ning kindlasti ei kahjusta sihilikult loodust,“ rõhutab ta.
Kolm daami väravas
Et siinne jutt aga liiga töökeskseks ei kipuks – ühesse ööpäeva mahub ju ikkagi 24 tundi ja ehkki Ilmar võtab töise telefonikõne kindlasti vastu ka hilisel õhtutunnil – jagub tööst ülejäävale ajale paljugi toimekat. Näiteks jaht.
„Jahil käin sellest ajast saati, kui vanus lubab,“ märgib mees. „Praegu olen jahimees, kes läheb metsa ja tunneb sellest mõnu.“ Jahil käivad ka Ilmari tütar ja poeg.
Kindlasti kohtab Ilmarit raievõistluste kohtunikuna, kohtas ka metsameeste kutsevõistlustel. Samuti kuulub ta metsatöölise kolmanda taseme kutseksami komisjoni.
Kodus ootavad Ilmarit lisaks veterinaararstist abikaasale veel kolm daami – saksa lambakoerad. Mees tõdeb, et suurema osa ajast tegeleb nendega küll naine, ent hommikused ja õhtused jalutuskäigud koertega on tema päralt.
„Mul polegi niisuguseid tiitleid, nagu koertel on – küll Läti, küll Leedu, muidugi ka Eesti võistlustelt,“ kiidab Ilmar abikaasa oskuslikku koolitust, vihjates ühtlasi enda kunagisele hobile veoautoga krossi sõita.
„Autospordis olid mul esikümne kohad, esikolmikus ma vist polegi olnud,“ nendib ta.
Kuigi krossi ta võidu enam ei sõida, pole ta rallisporti minetanud, aidates kaasa erinevate autovõistluste korraldamisele ja osaledes Kadrina Hobiklubi töös.
„Teeme jäärajasõitu ja ehitame Žigulisid, eelkõige koolilastele“ ütleb ta.
Hobide nimekirja mahuvad veel ka heategevus Lions klubi ja veel mõne organisatsiooniga, suguvõsa kokkutulekute eestvedamine, võrkpall, ehitamine.
„Kui ma ei oleks metsakasvataja, siis ma võib-olla võiks olla ehitaja,“ mõtiskleb Ilmar. Tema metsavahist isa vahetas ühel hetkel oma töö ehitaja oma vastu ning Ilmargi sai isa kõrval kätt harjutada. Nagu ka oma maja ehitamisel.
Metsakasvataja on oma elu jooksul kindlasti ka hulganisti puid istutanud? „See arv võiks olla 100 000,“ ütleb Ilmar – selle arvutasid isa kahe aasta taguseks juubelisünnipäevaks välja tema lapsed.
