Kogenud seenelised teavad seda hästi. Nende seente nimekiri, mis sellal teie korvi sattumisest unistavad, on väga muljetavaldav, nende hulgas on mitmesuguseid kukeseeni, heinikuid, tatikuid, külmaseeni, austerservikuid, lehtrikuid, männiriisikaid ja paljusid muid. Õnnelikel õnnestub leida ka väärtuslikumaid seeni – kuuseriisikaid, mitmesuguseid puravikke ja sealhulgas isegi kivipuravikke. Muidugi ei kasva seened hilissügisel nii intensiivselt kui tippajal, kuid sellegipoolest on vähemalt pannitäie kogumine täiesti reaalne ja teostatav ülesanne.

Üksnes ilm rikub kõik ära, ma ei ole nõus, et „igasugune ilm on hea“. Tuule ja vihma käes – aga meil on talveeelsel perioodil peaaegu alati niisugune ilm – jääb seenelkäigu nauding alla keskmise.

Sel aastal andis ilm endast parima – kevad oli pikk ja jahe, kuid suvi oli kuiv – võib öelda, et lausa tuhkkuiv. Jumal tänatud, metsatulekahjusid ei olnud. Kõik see jättis loomulikult jälje seeneniidistiku arengule, kasvule ja vastavalt ka saagikusele. Märkimisväärne osa seentest ei kasvanud hooaja jooksul ühtlaselt, vaid hooti, mõnikord jäi saak paraku väga napiks. Harilikke külmaseeni nägin ma ainult korra ja siiski kasvu algstaadiumis. Valgeid riisikaid ei kohanud ma üldse. Riisikatega olid üldse suured probleemid, välja arvatud ehk männiriisikad ja osaliselt ka tõmmuriisikad. Sellega seoses ma isegi „patustasin“ – ostsin esimest korda elus seeni. Aga mis mul üle jäi? Ma ei kujuta ette pidulauda ilma soolariisikateta. Muidugi korjasime ka naisega ise midagi, kuid see tundus meile ebapiisav. Ja nüüd ma ütlen teile, kui palju läks mulle maksma liitrine purk soolatud võiseeni, mille tegime ostetud seentest (soolasime muidugi ise) – 15 eurot. „No kuulge!“ hüüataks Kissa Vorobjaninov „12 toolist“ nördinult. Aga praegust autokütuse maksumust arvestades, ma arvan, tundub hind üsna normaalne. Jah, seenedki on sel aastal muutunud „kuldseks“.

Samas oli see aasta rikas kukeseente, heledate timpnarmikute, kitsemamplite, liimikute ja mitmesuguste kärbseseente poolest. Neid oli tohutult. Me korjasime ka punaseid kärbseseeni. Ärge arvake midagi halba, „mitte toidu, vaid ainult tervise jaoks“, täpsemalt mitmesuguste määrete tarvis.

Minule jääb see aasta igaveseks mällu ka seetõttu, et kohtusin kõige haruldasemate „noorendavate“ seente, limatünnikute perekonnaga ja kevadel sattusin ninapidi kokku karuga. Unustamatud tunded!

Aga aitab süngetest mõtetest, seeneteatris oli ju ka sel hooajal väga lõbus – nagu alati. Juhin teie tähelepanu fragmentidele mõnest etendusest.

Kahe moenarrist sõbranna vestlus, mida ma juhtusin pealt kuulma: „Liisa, kuidas sulle mu uus kübar meeldib?“

Kahenaisepidaja

Nagu jäämägi... lagendikul.

„Aus laps ei armasta mitte emmet ja issit, vaid kreemitorusid“

Sefiir

Valge ja kollane – kõik nagu munal, mille keegi oleks justkui metsa maha visanud.

Seenetibu koorub

Need silmad seal...

Hulkurid

Külakuhi

Kärbseseened puhkesid õide...

Kimp
Armastuskolmnurk: kolmas peab lahkuma

Suudlus

Mets on suurepärane võimalus puhata kärarikkast linnast ja nautida vaikust. Kuid mets on tulvil ka üllatusi ja siin tuleb olla väga tähelepanelik ja ettevaatlik, eriti praegu, mil päev on lühike ja jahe ning lähenevad öökülmad. Seenelise varustus peab olema ilmale vastav. Laetud telefoni kaasavõtmine on kohustuslik!

Hoidke ennast ja loodust! Edu ja tervist kõigile!