Venekeelses wikipedias on öeldud, et usaldusväärseid andmeid tšupakabrade olemasolu kohta pole. Siiski levitab meedia perioodiliselt eri piirkondadest saabuvaid teateid inimestelt, kes justkui olevat näinud tšupakabrat. Sageli peetakse temaks mitmesuguseid loomi (koeri, koiotte, rebaseid, šaakaleid), kelle välimus on haiguste või mutatsioonide tõttu muutunud.

Tänavu on mul õnneks läinud kohata juba mitmeid metsloomi, ma nägin juba kahte karu, põtra, metsseakarja, kitsi, rebaseid ja jäneseid ei suuda isegi kokku lugeda, kuid niisugust „tundmatut looma“ näen esmakordselt. Ja on hea, et ma ei põrganud temaga kokku metsarajal, muidu, kes teab... Kuigi ma pole just arg, aga midagi niisugust nähes võib iga üks ehmatada.

Lugu aga oli järgmine. Olin Narva jõe ääres kalal, püüdsin turbi ja säinaid sellessamas kohas, kus nägin möödunud aastal „diversantidest“ metssigade bandet, kes ujusid üle piirijõe. Kogu minu tähelepanu oli õngekorgil, kuid silmanurgast märkasin siiski saare teisel kaldal, nii saja meetri kaugusel minust rohu liikumist ja silmasin mingi looma selga.  

„Jälle metssead“ Ma viskasin õnge kõrvale ja haarasin fotoaparaadi järele. Samal ajal ilmus neljajalgne päevavalgele, kõndis jõe äärde ja siis selgus, et see... pole üldsegi metssiga. Aga kes siis? Püüdsin kiiresti mõelda. Mäger? Ei. Pesukaru? Ei ole sarnane. Võib-olla šaakal või hüüään, kes jõudsid koos soojalainega siia või koguni põgenesid loomaaiast või laskis mõni haleda südamega omanik nad vabaks? Aga võib-olla on see... täpselt, kuidas ma kohe ei taibanud! Ah selline sa siis oledki, tšupakabra! Haarasin värisevate kätega fotoaparaadi ja jõudsin enne seda, kui „tšupakabra“ tihedasse padrikusse kadus, teha mõned võtted.  

Kodus ilmutasin filmi. Pildid olid kehva kvaliteediga, mis on ka arusaadav – pildistamisobjekt oli kaugel, aega oli ka vähe – loom ei olnud ilmselgelt valmis poseerima. Sellele vaatamata saab ettekujutuse looma piirjoontest ja mõnedest detailidest.

Siinkohal märgin, et 8 aastat tagasi tapsid jahimehed Läänemaal nn tundmatu olevuse, kelle päritolu tekitas tookord palju vaidlusi ja keda lehemehed nimetasid tšupakabraks.   

Kuid ma ei leia ühiseid jooni minu „tšupakabraga“. Selge on ainult üks – sellel loomal on nahaprobleemid. Selleks, et zooloogidest asjatundjad looma määrata aitaksid, panin fotod veebileheküljele „Млекопитающие России“ („Venemaa imetajad“). Nahahaiguste kohta vastati järgmiselt: demodikoos ehk vagellesttõbi, pseudosügelised, dermatofüütia, sügelised ja nii edasi samas vaimus. Suurem osa kaldus arvama, et tegemist oli kährikuga. Kuid mind ajavad segadusse käpad ja saba. Asi on selles, et kährikul on lühikesed käpad, saba pikkus on aga 15-25 cm. Vahest on tegemist ristandi või mutatsiooniga? 

Nüüd on Eesti zooloogide järjekord – võib-olla pakuvad nemad oma versiooni? Ja mida ütlevad meie lugejad?

Kes see ka poleks, juhtum on ebatavaline ja huvitav. Olen kindel, et me kohtame veelgi tundmatute loomade jälgi. Ja mitte üksnes jälgi – äkki näeme silmast silma isegi.... jetit?!

Soovin huvitavaid leide ja avastusi kõigile! Hoidke ennast!