Veel mõne päeva eest toimetas šaakalikaamera ees üsna haruldaseks jäänud ning järjest väheneva arvukusega kanakull (Accipiter gentilis gentilis).

Selle noore emaslinnu tunneb ära rinnaesise pruunika värvitooni ja seal paiknevate tumedate pikitriipude järgi. Väljakujunenud sulestikuga täiskasvanud emaslinnul paistavad silma valkjashallil rinnaesisel kulgevad ristitriibud. Emane kanakull on meil levinuima kullilise hiireviuga ühesuurune, saba on kanakullil küll tublisti pikem ja kitsam.

Kui siia kaamera ette sattuks aga kull, kellel on vesihall selg ja tiivad, kontrastne valge kulmutriip, oranžid silmad ning paistaks välja väiksem kui hiireviu – siis oleks ta isane kanakull.

Kanakullide vanalinnud on üsna paiksed, kuid just noortele lindudele on iseloomulik avastada maailma ja seost märkamata lennata igasse ilmakaarde, ka põhjapoole. Seni teadaolev kaugeim paik, kus meil rõngastatud noor kanakull tabati, on Saksamaa. Eesti pinnale seigelnud kümned noorlinnnud pärinevad peaasjalikult Soomest. Esindatud on ka üksikud Rootsis ja Lätis rõngastatud isendid. 

Ehk see nädalajagu paigal püsinud ja end kosutanud kanakullihakatis oligi Soomest kuhugi teel, veebruaris peaks ta jälle koduradadele pöörduma nagu sellele liigile on kombeks.  

Kui kanakull nokitses kaamera ees toidupoolist siis harakad ja rongad hoidsid eemale ja hallvaresed sajatasid ohutust kaugusest. Väga mõistlik käitumine kanakulli saakloomade poolt.