Paljudes inimestes on juurdunud arusaam, et süsinikuemissiooni põhjustab hoopis metsaraie. Palju on ka neid, kes inimmõjus kliimale kahtlevad. Sellel teemal on tulnud selgitusi anda ka RMK metsaraiete teavituskoosolekutel.

Fossiilse süsiniku põletamisest tingitud süsinikuemisioon on vägagi mõõdetav – hinnanguliselt on see üle 5,5 Gt (miljard tonni) puhast süsinikku aastas. Lisandub emissioon kivimite töötlemisest ja mineralisatsiooni soodustavatest tegevustest, nagu põlluharimine, kaevandamine, kuivendamine. Lisaks tingib kliimasoojenemine emissiooni liustike ja igikeltsa sulamisest.

Fossiilseks süsinikuheiteks on ka plastireostus, mis on mahult tagasihoidlikum, kuid millel on mastaapne hävitav toime näiteks maailmameres mikroplastina. Kokku hinnatakse inimtekkeliseks süsiniku emisiooniks 9 Gt aastas. Sellest jääb 4 Gt atmosfääri, põhjustades kliimamuutusi, 2 Gt lisandub maailmamerre, põhjustades selle hapestumist, ning kuni 3 Gt absorbeeritakse maismaal biomassi ja selle jäänuste koosseisus põhiliselt turbaaladel. Vähemalt esialgu mõjub lisasüsinik ka väetisena, mis kiirendab mõnevõrra fotosünteesi. Skeptikutele olgu siinjuures võrdluseks ära toodud pikaajaline keskmine vulkaaniline süsinikuemissioon, mis on hinnanguliselt 0,08 Gt aastas (Vikipeedia) ega vääri enamikul publitseeritud joonistel kajastamist, sest vahe on ligikaudu sajakordne. Loomulikult ei ole see maakera ajaloos alati nii olnud.

Hulkursüsinik otsib kodu

Suureks panustajaks peetakse ka maakasutuse muutust ehk raadamist (1,5 Gt aastas), millest tingitud süsinikuemisiooni panevadki paljud huvigrupid pahaks metsaraiele. Raadamisest tekib tõepoolest ajutine mittefossiilne süsinikuheide, kuid selle põhjustab asjaolu, et süsiniku taassidumine kasvavasse puittaimestikku on katkestatud, kuna üldjuhul välistab raadamisjärgne maakasutus puittaimestiku tekke. Üks hea vestluskaaslane ütles selle kohta tabavalt, et raadamine tekitab nn hulkuva süsiniku, mis leiab taas oma kodu pärast raadatud ala taasmetsastamist. Nii on raadamisest tingitud süsinikuheide õige lisada hoopis selle tegevuse paturegistrisse, milleks seda maad raadamise järel kasutatakse. Metsavööndi raadamine heastatakse taasmetsastatavatel aladel, kus metsa koosseisu seotakse tagasi ligikaudu 0,5 Gt nn hulkursüsinikku aastas.

Teada-tuntud tarkus on, et mets seob süsinikku, kuid enamik meist ei ole kunagi vaevunud mõtlema sellele, kuidas see toimub. Protsess on tegelikult väga lihtne. Puidust umbes poole moodustab süsinik. Kui kasvab puidu mass, kasvab proportsionaalselt ka süsiniku mass. Kui aga puit kõduneb, lendub taas ka süsinik. Ei ole seal metsas mingeid teisi müstilisi süsinikuvoogusid. Hinnanguline biomassi ja selle jäänustesse seotud süsiniku kogus maakeral on 550 Gt, kuid see biomass on süsinikuneutraalne. Puu seob kasvades eelkõige selle mahu süsiniku emissioonist, mis on tekkinud tema eellaste põlemisel või kõdunemisel, mistõttu ei ole fossiilse süsiniku emissiooni sinna kuigi palju võimalik juurde lisada. Nii on see ka raadatud alade taasmetsastamisel, sest ka seal seotakse ju kõigepealt raadamisest tekkinud hulkursüsinik. Mullastikus hinnatakse seotud süsiniku mahuks 2300 Gt, kuid ka mineraalmaa muldades on süsinikubilanss tasakaalus: ühest otsast varisekiht kasvab, teisest otsast kõduneb. Teine lugu on turbasambla ja liigvee toimel tekkivate turbalasunditega, mis ongi maismaal ainukesed reaalsed kasvavad süsinikureservuaarid. Tõsi on see, et need võivad soodsate tingimuste tekkel kümnete miljonite aastate jooksul fossiliseeruda. Need turbareservuaarid on aga tekkinud selle tõttu, et tegemist on liigveealadega, ning asjaolu, et seal võib kasvada ka kidur puittaimestik, on süsiniku sidumise seisukohalt marginaalne.

Süsiniku taaskasutus

2019. aasta RMK metsaistutustalgutel seostati metsaistutamine esimest korda kliimamuutuste ohjeldamisega. Süsiniku sidumise mõttes on metsa istutamisel kahtlemata oluline roll, kuid alahinnata ei tohi ka teisi metsamajanduslikke tegevusi. Metsa istutamine ja hooldamine on vajalik metsa inimvajaliku väärtuse kasvatamiseks, sest need loovad eeldused ulatuslikuks puidukasutuseks ning tagavad kestlike puitkonstruktsioonide tootmiseks vajaliku puidu olemasolu tulevikus. Puitu kasutades tagame süsiniku kestvama salvestatuse puittoodetes ja vähendame nõudlust fossiilse toorme järele. Puidu kasutamine on süsiniku taaskasutus, kus kasutame üha uuesti sama bioloogilist süsinikku. Kuna metsa majandamine korrastab puidulist biomassi ruumis ja ajas, võib just tänu majandamisele mahutada metsa lisaks ka veidi fossiilset süsinikku.

Tähtis on ka see, et puit põleb või kõduneb igal juhul, sõltumata inimese tahtmistest. Miks seda siis mitte ahjus teha? Kõduneda või põleda ei saa rohkem puitu, kui on juba kasvanud, ja ahjus põletada ei saa rohkem puitu, kui on raiutud. Kuna raie on juurdekasvuga kaetud, on põlemisest tingitud süsiniku emissioon sidumisega kaetud. Erinevalt maa sees olevast fossiilsest toormest, millega ei juhtu ilma inimese kaasabita või ilma geoloogilise intsidendita midagi, on biomass eluaeg põlenud. Seda on põletatud sooja saamiseks, alepõldude või jahimaa rajamiseks ja vaenlase hävitamiseks. Vaadates näiteks tänapäevaste tulekahjude ulatust, võib arvata, et ilma inimese sekkumiseta ei peatuks inimmõjuta Eestimaal maastikupõleng enne merd või Peipsi järve. Globaalses mõttes pole sellest maa ajaloos midagi hullu juhtunud, sest biomassi põlemisel bioloogilisse süsinikuringesse uut süsinikku ega uut energiat ei lisandu. Inimkonna käivitatud fossiilsete lademete nii ulatuslik põletamine on maa hilisemas ajaloos esmakordne. Mis selle tagajärjel juhtuma hakkab, me aga ei tea. Vähetähtis pole ka asjaolu, et fossiilse toorme varud saavad ühel hetkel otsa.

Kõige olulisem tingimus on see, et metsa istutamisest ja hooldamisest on kliimamuutuste ohjeldamiseks kasu ainult sellisel juhul, kui sirgunud puud leiavad saagikoristusaja saabudes inimvajaliku kasutuse. Juhul kui see puit inimkasutult kõduneb ja inimkasulik väärtus luuakse selle asemel fossiilsest toormest, sarnaneb kogu eestlaste metsa ümber askeldamine hoopis kilplaste üritusega, kui nad ehitasid ahju õue ja püüdsid sooja kottidega tuppa tassida. Mingi kogus kõdunevat puitu on kindlasti vajalik osa metsaliikide kaitseks, kuid kliima seisukohalt ei saa vaadata mööda tõsiasjast, et viimasel viiel aastal määrati riigimetsas puit kõdunemisele pindalal, mis ületab eesmärgipärase metsauuendamise pinda ligikaudu kaks korda. Tänase seisuga on üle 30% riigimetsast range kaitse all ja kuna inimpopulatsioon, tarbimine ja majandus kasvavad, otsitakse ja leitakse selle kõdunema jäetud puidu asemele toormeturul alternatiiv. Metsa püsitagavara suurendamise, liigikaitse ja mis tahes muu inimambitsiooni vahetuskaubaks ei tohiks olla fossiilse süsiniku emissioon.

Arvan, et tõeline kliimakangelastegu ootab alles tegijat, sest fossiilse süsiniku emissiooni pole võimalik taltsutada tagajärje koristamisega. Fossiilne süsinikuheide on täiendav keskkonnakoormus, mida maa sisse tagasi panna enam ei saa, ja selle tõttu jääb see meie planeeti koormama veel väga pikaks ajaks. Inimtekkelise kliimamuutuse stabiliseerimise võti peitub siiski selle põhjuste ohjeldamises. Muuhulgas võiks olla selles oluline roll ka ulatuslikul ja igakülgsel puidukasutusel, mis saab toimuda tänu teadlikule ja eesmärgipärasele metsa uuendamisele ja hooldamisele.