Osaliselt on neil õigus: kuni metsas jätkub seenehooaeg, vaevalt tulebki kellelegi pähe, et seentel võiks metsaelus veel mõni muu ülesanne olla! Sellistel päevadel on peamine mõte, kuidas jõuda seened ära korjata, tatikud marineerida, puravikud supiks keeta või kuivatada, riisikad soolata.

Sügise lõppemisel on aga seenehooaegki läbi saanud: seened hoidistatud, korvid hoiule pandud, kas nüüd pole siis enam põhjust metsa minnagi? Sinna on aga jäänud veel terve hulk seeni, need pole küll söödavad, kuid on huvitavad ja millegi jaoks vajalikud.

Näiteks niisugused kaunitarid – vaadake vaid nende peakatteid! Tuleb välja, et seened on metsas veel ka ilu jaoks.

Nende lõbusad kandseened on lehviknahkised ja tavaliselt paiknevad need suurte rühmadena surnud lehtpuude puidul.

Arengu eri etappidel võib lehviknahkise välimus erineda, kuid alati kaunistavad teda hallid, pruunid, ruuged ja punakad mitmesuguse varjundiga kaarjad triibud.

Lehviknahkise kübara pind on igas vanuses sametine.

Need sümpaatsed seened kogunevad suurte rühmadena maha langenud lepa- või kasetüvedele nagu pingile mitte selleks, et siin tegevusetult istuda, vahetada metsauudiseid või laulda laulukesi – nad tegelevad kogu suve ja sügise hoopis tähtsa tegevusega, muutes lamapuidu vähehaaval kõduks.

Nende kandseente fermendid suudavad lõhustada puidu ühe kõige tähtsama komponendi – ligniini –, samuti mõjutada tselluloosi, tekitades valge mädaniku, mille puhul puidukiudude struktuur muutub lagunedes heledaks ja rabedaks.

Nii näevad välja valge mädanikuga puidukiud pärast selliste seente – näiteks lehviknahkise – aktiivset tegutsemist.

Sellisel jalgealusel toidul lehviknahkised aina kosuvad, elu lõpul nende õrnade sametkiududega väliskest kuivab ja uhutakse vihmaga minema, paljastuvad sisemiste kudede eredad värvid, niiske ilmaga aga asuvad kübaraile elama rohelised ja sinakasrohelised vetikad, mis lisavad seene mustrile rohekaid varjundeid.

Hilissügisel nende lühike elu aga lõpeb – nad on oma töö teinud, kasvatanud valmis eosed ja puistanud need igas suunas laiali, seeneniidistik kase või lepa surnud tüve sees aga jätkab alustatud tööd seni, kuni jätkub ümbertöötlemata puiduvaru.

Samasugust kasulikku tööd metsa puhastamisel lamapuidust ja surnud puudest teevad teisedki puuseened, näiteks tuletael, mis võtab sageli iseloomuliku kabja kuju, mille järgi teda saabki teistest puuseentest eristada.

Sageli on puuseentel niisugune kujuteldamatu kuju ja värvus, et ühte liiki saab teisest eristada vaid laboritingimustes.

Kolmas puuseen on kauboikaabu kujuga, teda ei tunne kohe äragi. Võimalik, et see on jänesvaabik (Ganoderma applanatum), ta tekitab samuti valget mädanikku.

Männimetsas kohtab kõige sagedamini üht tuttavamat puuseent – kännupessi –, mis on väga eredavärviline ja meeldejääv, kuid temagi välimus võib olla väga erinev – nagu kõigil puuseentel.

Ta elutseb mändidel – sõna pinicola tema ladinakeelses nimetuses tähendabki mändi –, kuid tunneb end hästi ka lehtpuude ja teiste okaspuude vanadel kändudel ja lamapuidul.

Siin on seen hästi maskeerunud – nendes paljudes kihtides on raske ära tunda puuseene tuttavat siluetti.

Kännupess sisaldab fermente, mis tekitavad teist liiki mädanikku – pruunmädanikku, mis lagundab tselluloosi, puidu tugevust tagava rakustruktuuri peamist komponenti, kuid ei puuduta pruune kudesid, mis sisaldavad ligniini.

Pruunmädaniku korral muutub puit vähehaaval hapraks, kattub pragudega ja laguneb lõpuks esialgu ookrikarva, hiljem tumepruunideks tükikesteks.

Samasugust õilsat tööd metsa puhastamisel surnud või haigetest puudest teeb veel üks tuntud seen – kasekäsn (Fomitopsis betulina) ehk kasekäsnak.

Paljud teisedki puuseente liigid suudavad puhastada metsa surnud, haigetest või nõrkadest puudest, selle tõttu nimetatakse neid metsa sanitarideks. Tõsi, mõned neist on liiga aktiivsed ja kahjustavad ka terveid puid, seepärast võitlevad nendega spetsialistid, muuhulgas ka RMK-st.  

Selge on aga, et mets ei saa elada seenteta ega meie ilma metsata.