Kevad on juba tulekul
Aitäh talvele – seekord oli meil tõesti päris talv. Tundub, et kõik talvised naudingud (ja mõnikord võib-olla ka ebameeldivused) on ära proovitud: suusad ja kelgud ning labidaga lumefitness.
Kuid siiski on talve üks peamisi eeliseid tõotus, et peagi saabub kevad. Üldlevinud usk soojuse ja pikkade päikeseliste päevade kindlasse saabumisse pärast talve pole kunagi kedagi alt vedanud. Talv ei valmistanud selles osas pettumust nüüdki.
Ja kuigi märtsi algus ei erine veel oluliselt veebruari lõpust, kinnitavad juba paljud märgid: „Kevad tuleb!“ Vaja on lihtsalt märgata. Näib, et siin on tavaline talvine maastik, kuid märtsitaevas paistab justkui kõrgem ja heledam, tumenenud lume varjudesse on lisandunud sinakust, puude oksad on äkki punakas-lillades toonides.
Metsa muudavad värvikaks lepaurvad, mis on terve talve tihedalt suletuna puude küljes rippunud, oodates kevadet.
Nüüd aga hakkasid õisikute õied tasapisi paisuma ja avanema, muutes värvi ja andes kauguses olevatele puudele punaka varjundi.
Tihased on oma lühikesed talvised trillerid energilisemate kevadlaulude vastu vahetanud: nii metsas kui parkides ja linnamajade juures kõlavad nüüd nende kõlavad hüüded, mis muutuvad iga päevaga pikemaks ja mitmekesisemaks.
Ka metsalinnud on juba hakanud oma käitumist muutma: suured segaparved on hakanud tasapisi lagunema ning neil päeval võib sagedamini kohata lahutamatuid linnupaare, näiteks põhjatihaseid.
Veel ärkamata metsas kuuleb aina sagedamini leevikeste vaikset vilet, mis eelseisval paaritumishooajal muutub veelgi kaunimaks ja keerukamaks. Punase kõhuga isased kaunistavad endiselt üksluist märtsikuist pilti erksate laikudena.
Talvise seenejahi austajatel on viimane võimalus imetleda silmatorkavaid ja külmakartmatuid puidu-sametkõrgeseid, mis lisavad märtsikuisesse pilti oma erksa oranži värvi.
Puidu-sametkõrgeseid võib metsast leida novembrist märtsini.
See rõõmsameelne sametkõrgeste seltskond rõõmustas mind eriti, sest ei petnud mu ootusi – olin kindel, et leian need just siit ja sellelt puult.
Puidu-sametkõrgesed ei soovi kuigi sageli oma elupaika vahetada. Tean palju selliseid püsivaid kohti, mida võib talvel külastada, et sealt alati erinevas arengujärgus sametkõrgeseid leida.
Vaadake aasta tagasi samal puul pildistatud sametkõrgeste seltskonda - kohe on selge, et tegemist on ühe ja sama lahutamatu perekonnaga.
Teinegi seen ei peta ootusi, kuid tema on veidi ebatavaline, sarnaneb otsekui eredavärvilise hallitusega. Talve lõpus ja kevade alguses rõõmustab oma erksate laikudega silma roosa kirmik, sageli ilmub see seen kasetüvede lõikekohtadele. Selle seene viljakehade värvus ja kuju meenutavad tõepoolest lõhemarja.
Veel üks lõppeva talvehooaja oranži värvi seen on kuldkülik. Seda seent võib sügisest kevadeni kohata kändudel või vanadel puudel. Kuldkülik ei sobi kuigi hästi suupisteks, ta pole küll mürgine, ent on vintske ja kehva maitsega, aga temaga kohtumine võib silma rõõmustada.
Talveperioodi seentele meeldib millegipärast ereoranž värvus – ilmselt on millegi jaoks kasulik, et neid oleks talvise metsa mustvalgel taustal kaugele näha.
Siin on veel mõned ebatavalised ereoranžid seened, mis jäävad langenud puude mädanevatel tüvedel vaevumärgatavaks – need on tava-pisarseened. Tava-pisarseened on vaid mõne millimeetri suurused.
Küpses eas muutub tava-pisarseene viljakeha sidrunikollaseks, mis lisab märtsi alguse pilti samuti rõõmsat värvi.
Seente kõrvale päikese kätte tulid oma talvistest varjualustest soojenema esimesed ämblikud, näiteks see Clubiona.
Need ämblikud ei koo püügivõrke, vaid jahivad oma saaki öösel. Sageli võib neid näha isegi talvel sulailma ajal või varakevadel, kui nad otse mööda lund kuhugi oma asjaajamistele kiirustavad.
Aga mõnigi neist on veel varjul oma hubases telgilaadses peidikus, oodates tõelist soojust. Sellistesse „telkidesse“ peituvad emased talveks koos kookoniga, kus on munad.
Märtsipäikeses soojendab enda aga üks teinegi ämblik – roheline krabiämblik.
Ka krabiämblikud ei koo püünisvõrke, vaid peidavad end lilledesse või rohu sisse ja kasutavad jahti pidades relvana oma pikki esijalgu.
Pisike tirts on siiani uniselt uimane, temagi veetis terve talve puukoore all.
Kuni looduses läheb kõik tavapäraselt, võib loota parimat. Me ju ootasime kevadet? Ja ta tuli!
Õnne ja lootust algavaks kevadeks, meie kallitele naistele aga ka ilusat saabuvat kevadist püha!
Lisa kommentaar