Natuke loomakirbust  lähemalt. Kirbud elevad loomade ja lindude karvade ning sulgede vahel ja kuuluvad seega välisparasiitide hulka. Maailmas on tuhandeid kirbuliike, kes peremeesorganismil parasiteerivad neid auklikuks puredes ja verd imedes – ilma vereta kirp paljuneda ei saa.

See, et kirpudel tiibu pole, ei sega neid kuigivõrd, sest kirbud – eriti imetajatel parasiteerivad liigid – on kõvad hüppajad ja levivad nii üsna kiiresti ning kaugele.

Selleks teeb ka kirbuemand kõik endast oleneva ja heidab munad peremeesorganismist eemale, et need orgaaniliste jäätmete peal jõudsalt tubliks kirbuks sirguks. Kirbu vastne saab elutegevuseks vajaliku verekoguse vanade kirpude väljaheitest.

Eestis on kirbuliike viiekümne ringis ja neist kõige levinumad on kassi- ja koerakirp. Inimese kirp on seevastu peale tööstusrevolutsiooni ja hügieeni paranemist haruldaseks muutunud, mis ei tähenda, et kirbud inimesi ei tüütaks – ikka tüütavad.